Päevalilled, Skype ja Baruto

Puhkuse teine päev algas pannkookidega. See ütleb kõik. Üle pika aja saime hommikul süüa midagi enamat kui röstsaia. Lisaks pannkookidele kostitati meid ka jaapanipäraste pelmeenide, ubade ja muu hea-paremaga. Tundsin ennast nagu peenes hotellis, sest viis, kuidas kõike serveeriti oli lihtsalt vapustav. Pereema Sanael oli ikka viitsimist...

Pärast hommikusööki suundusime lähedalasuvasse linnakesse Hokuryu, kus asus Hokkaido suurim päevalillepark. Üle 1.7 miljoni päevalille kaunistas lauget mäekülge, kuhu park rajatud oli. Hüppasime esimese asjana kambakesi pisikesele rongile, mis ümber pargi sõitis ning nautisime vaadet. Pärast seda suundusime pisikesse aiakesse, kus olid erinevat sorti päevalilled igalt poolt maailmast. Peab ütlema, et päevalilled pole mulle kunagi varem nii huvitavana tundunud, kui tol päeval.

 Pargis ringi jalutades jäime loomulikult silma ka kohalikele kaupmeestele, kes suure entusiasmiga meiega kohe vestlust alustasid, kui me mööda jalutasime. Eks blond juus torkab sellises pisikeses kohas eriti hästi silma, sest turiste on seal harva ja need välismaalased, kes sinna satuvad on põhiliselt teistest Aasiamaadest. Sel põhjusel tahtsid kõik, kes vähegi midagi müüsid, minuga juttu teha. Esimese asjana pakuti mulle päevalilleteed ning selle käigus küsiti loomulikult ka minu päritolu kohta. Kui teatasin, et tulen Eestist, teadsid kaupmehed kohe, et Baruto tuleb sealt. Teises kohas pakuti mulle riisirulle lõhega ning seal teati, et Skype’i loojad on eestlased. Ja kolmandas kohas üllatati meid meloni ja tomatitega. See oli üks kõige silmapaistvamaid kingitusi, mis mulle tehti, sest melon maksab siin 50-70 euro ringis.

Pärast päevalilleparki suundusime mägedesse, kus tegime lõunapausi ja sõime karri-suppi. Tuleb välja, et see on tüüpiline Hokkaido roog, ning peab mainima, et see maitses võrratult. Huvitaval kombel pole ma Jaapanisse jõudmisest saadik söönud midagi, mis poleks mulle meeldinud. Jaapanlased oskavad suurepäraselt kokata.

Pärastlõunal sõitsime niisama ringi ja imetlesime Jaapani kaunist loodust ning õhtul koju jõudes kostitati meid taas rikkalikku õhtusöögiga. Mängisime söögilaua taga kaarte ja jälgisime olümpiamängude viimaseid võistlusi. Taaskord tahtsid meie võõrustajad Eesti keelt õppida ning seekord õppisid nad ära, kuidas öelda „head isu“  ja „mul on kõht tühi“. Loomulikult oli neil täpitähtedega veidi raskusi, aga lõpuks said nad ka need enamjaolt selgeks. Õhtu lõppes lõbusa kaardimängu ja šokolaadikoogiga. Sel silmapilgul ei olnud mul enam mingit kahtlust, et tegin õige otsuse, kui lasin nendel kahel jaapanlannal end ära röövida. 

Nii algas meie suvepuhkus...

11st 15nda augustini on Jaapanis üleriigiline puhkus ning meie lahked projektijuhid otsustasid ka meile selleks ajaks puhkust anda. Otsustasime väikese grupiga Sapporosse minna ja siis viis päeva niisama seal ringi vaadata või ümbruses ringi sõita. Vahendid olid meil kõigil piiratud, nii et pidime ööbima meie projektijuhi sõbra juures pisikeses poes, kus ei olnud dušši ega sooja vett. See tõotas lõbus tulla... Kuid kui sa oled vaene eestlane, kes ei taha ööbimiskoha eest palju maksta, ei ole sul just palju valikuid. 

Alustasime oma teekonda 11.augusti hommikul kella kaheksast. Otsustasime Sapporosse jõudmiseks kasutada kohalikku rongi, sest see on siin kõige odavam liiklusvahend. Kahjuks tähendas see aga ka seda, et pidime mitu korda ümber istuma ja rohkem kui kaheksa tundi rongis loksuma. Tegime väikese peatuse Oshamanbes ja Toya järve ääres, kuid ülejäänud päeva veetsime rongis istudes. Mina ja Makie - meie grupijuht - otsustasime otse Sapporosse suunduda, samas kui mõned teised jäid järve äärde matkama või plaanisid meile päev hiljem  järgneda. Eks kõigil olid oma plaanid, väljaarvatud meil kahel. Mina tahtsin lihtsalt meie jaapanlasest grupijuhi lähedal püsida, sest see tekkitas minus kindlustunnet. 

Esimene puhkusepäev möödus seega suuresti rongis loksudes, nii et kui Sapporosse kohale jõudsime, otsustasime kohe ööbimiskohta minna ega mitte kauem ringi vaadata. Tegime õige otsuse. Niipea, kui poekesse kohale jõudsime, saime sooja tervituse osaliseks. Poes oli lisaks personalile kaks jaapanlannat, kes olid mõlemad isegi vabatahtlikku tööd teinud. Vanem neist - Sanae - oli olnud Keenias vabatahtlikuks ning noorem - Kana - oli Ghanas õpetajana töötanud. Mõlemad rääkisid head inglise keelt ning vaimustusid faktist, et meiegi vabatahtlikud oleme. Loomulikult tahtsid nad teada, kust ma pärit olen, ning kui teatasin, et olen Eestist, nõudsid nad kohe atlast, et kindlaks teha, kus see Eesti täpselt asub. 

Nagu suurem osa jaapanlasi, ei teadnud nad Eestist just kuigi palju - ainult seda, et see on Baruto kodumaa. Üllataval kombel teadis üks neist ka seda, et me valmistame väga ilusa mustriga käpikuid. Teadmata põhjusel arvasid nad, et meie pealinna nimi on väga nunnu ja neile pakkus suurt huvi fakt, et olen pärit linnast, mis on täpselt Eesti-Läti piiril ning mis on kahe riigi vahel pooleks jaotatud. Viis minutit hiljem nõudsid nad juba, et ma õpetaks neile eesti keelt. "Tere" ja "tänan" olid esimesed sõnad, mida nad teada tahtsid, ja peab ütlema, et nad said need väga hästi selgeks - õhtu lõpuks polnud neil enam aktsentigi küljes. 

Vestlesime nendega umbes pool tundi, kui Sanae äkitselt teatas, et kavatseb meid ära röövida. Ta oli meist nii vaimustuses, et pakkus meile võimalust kogu puhkuse ajal tema juures ööbida ning koos nendega mööda Hokkaidot ringi reisida. Kuna meil endil polnud mingeid kindlaid plaane puhkuse ajaks, otsustasime pakkumise vastu võtta. Viis minutit hiljem istusime juba Sanae autosse ja varsti pärast seda olime juba tema juures pisikeses armsas maamajakeses. Seal selgus, et tema abikaasa on põllumees, kes kasvatab ise riisi, juurvilju ja meloneid. Õhtuseks näksiks saimegi värsket melonit ja pärast sooja dušši pandi meid magama suurde kahe voodiga tuppa, mis oli mõnusalt jahe ja kus oli piisavalt ruumi kõigi meie asjade jaoks. 

Puhkus algas igal juhul edukalt...

Esimene festival

Üsna pea pärast siia jõudmist sain selgeks, et jaapanlased armastavad festivale pidada. Eriti suvel. Nii Sapporos kui Hakodates ringi liikudes silmasin mitmeid plakateid, mis teavitasid meid mõnest lähenevast festivalist. Tundus, et igas suuremas ja väiksemas linnas toimub vähemalt kord kahe nädala jooksul festival. Ka Onuma – olgugi et väike koht – polnud selles suhtes mingi erand.

Esimese töönädala lõpus ootas meid ees esimene suurem festival, mida peetakse igal aastal järve auks. Hommikul pidime loomulikult korraldamisel abiks olema. Oleme ju ikkagi vabatahtlikud ja kui midagi on vaja korraldada, on meie ülesanne igat moodi abiks olla.

Töö oli iseenesest naeruväärselt lihtne – pidime järve ääres seisvale lavale paberist laternaid asetama ja nendesse küünlad panema. See oligi kõik. Veetsime võib-olla tunni seda tehes ja ülejäänud aeg oli meil vaba. Meil oli võimalus minna kohalike algkoolilastega  tunnikeseks matkama, kuid kuna ilm oli tapvalt palav ja mul on niigi kerge foobia laste ees, otsustasin hoopis jaheda duši ja lõunauinaku kasuks. Tegin õige valiku, sest need, kes matkalt tagasi tulid, olid ära põlenud ja higist läbivettinud.

Ülejäänud festival möödus lõbusalt: vaatasime lasteaialaste tantsunumbrit, tegime maskottidega pilti, sõime erinevates putkades pakutavaid näkse ja jalutasime lihtsalt niisama ringi. 

Õhtul algas siis päris festival. Hämara saabudes avati festival ametlikult, kohale ilmusid mungad ja kimonodes vanemad naisterahvad, kes laulsid rahvalaule ja pidasid kõnesid. 

Kui lõpuks pimedaks läks, süüdati laternad ja aeglase laulu saatel viidi need järvele. Sellega austati surnuid – igal perekonnal oli oma latern, mille nad mõne pereliikme auks järvele viisid. Sellegipoolest õnnestus ka meil märkamatult paar laternat krabada ja need järvele ujuma panna. Keegi ei pannud seda pahaks – laternaid oli niigi liiga palju ja osad olid täiesti ilma nimeta. Me lihtsalt aitasime festivalile kaasa.

Lõpptulemus oli vapustavalt ilus – sajad heledalt kumavad laternad järve mustaval veel, triivimas põleva joonena järjest kaugemale saarekeste ja kivide vahele. Leidsime teiste vabatahtlikega täiusliku koha laternate jälgimiseks. Vaade oli suurepärane, ümberringi polnud teisi inimesi ja meil õnnestus isegi jaanimardikaid näha. 

Pärast, kui surnuid austav osa festivalist oli möödas, lasti veidi lõbusamat muusikat ning lõpetuseks üllatati meid ka ilutulestikuga, mis võiks mitme Eesti linna aastavahetuse ilutulestikule silmad ette teha. Kokkuvõttes: jaapanlased juba oskavad festivale korraldada. 

Vabatahtlike vaba päev

Esimene vaba päev pärast kuut päeva tööd oli esmaspäev. Pärast nädalat pisikeses vaikses Onumas otsustasime kogu kambaga lähimasse suurlinna minna. Selleks on loomulikult Hakodate – suurim linn Hokkaido lõunaosas. Ilm oli sel päeval vapustavalt ilus, soe ja päikesepaisteline – tõeline suvi. Kogusime hommikul oma asjad kokku ja asusime enne kümmet teele.

Hakodate on sadamalinn ning ajaloo vältel on selles linnas olnud rohkem kokkupuuteid Lääne ühiskonna ja kultuuriga kui paljudes teistes Jaapani linnades. Sel põhjusel on Lääne mõju siin selgemalt väljendunud. Lisaks läänelikule arhitektuurile on siin ka tavalisest rohkem kirikuid: Vene õigeusu kirik, Kreeka õigeusu kirik, episkopaalide kirik jne. Lisaks on siin ka ajalooline Briti saatkond, mis on nüüd muuseumiks muudetud ning kus müüakse Briti suveniire.

Täiesti juhuslikult õnnestus meil leida hiiglaslik budistlik tempel Hakodate kesklinnast veidi eemal ning sattusime sinna just sellisel ajal, kus mitte kedagi teist ei olnud. Puhkasime suures jahedas templis veidi jalgu, tegime pisikese joogipausi ja püüdsime seinadel ja ustel rippuvatest „inglisekeelsetest“ siltidest aru saada. 

Tuleb välja, et ’nembutsu’ on budistlik palvetamine. Ehk oleks olnud loogiline kirjutada sildile, et võime vabalt palvetada, aga kes olen mina, et jaapanlaste valikutes kahelda.

Vaatamata sellele, et tol päeval oli kohutavalt palav (päikese käes 37 kraadi), pani keegi meist ette, et me võiks onsenisse minna. Nendele, kes ei tea: onsen on Jaapani looduslike kuumaveeallikate vett kasutav avalik spaa. Eestlased käivad saunas, et lõõgastuda ja sooja saada, jaapanlased käivad onsenis. Vahe on ainult selles, et onsenis ei ole võimalust ennast külma vette kasta. Palaval päeval ei ole see just kõige meeldivam variant. Suurem osa onsenis veedetud ajast istusin väljas kõrvetavalt kuuma veega basseini äärel ja ajasin teiste vabatahtlikega juttu. Siiski oli mõnus veidi kuumas vees liguneda ja ennast higist puhtaks pesta.

Pärast onsenis käiku otsustasime, et on aeg sööma minna. Siin lahknesid meie grupi eelistused: osad tahtsid proovida ainult Hakodates pakutavat kiirtoitu, teised tahtsid nautida tüüpilist jaapani elu ning minna mõnda kohalikku baari. Mina liitusin baarigrupiga – osalt sellepärast, et tahtsin samuti proovida tüüpilist jaapani kööki; teisalt sellepärast, et ma ei viitsinud enam kõndida ning kiirsöögikoht jäi kaugele.

Astusime kuuekesi esimesse kohvikusse, mis meie teele jäi, ilma et oleksime eelnevalt menüüd või isegi selle nime vaadanud. Sisse astudes leidsime eest neli jaapanlasest kontoritöölist, kes lõõgastusid pärast pikka tööpäeva õlle ja suitsudega. Meie ilmumine paistis neid parajalt šokeerivat, nii et viis minutit pärast saabumist valitses kohvikus ikka veel haudvaikus. Lõpuks, kui me ise ettekandjat kõnetasime, et toitu ja jooke tellida, tuli ka teistele jaapanlastele elu sisse ning nad otsustasid meiega vestlust alustada.

Esiteks olid nad üllatunud, et keegi meist ei ole Ameeriklane. Põhiliselt külastavad Hakodatet turistid just USAst ja Taiwanist. Meie olime aga valdavalt Euroopast ning sel päeval oli meiega kaasas ka külaline Sri Lankalt, kes vaid kaheks päevaks meie töölaagriga liitus. Kui teatasime veel, et oleme vabatahtlikud, kes aitavad Onuma järve vett puhastada, saime lausa aplausi osaliseks. Samuti avaldas neile muljet see, et kaks meist on ametilt õpetajad. Jaapanis on see amet kõrgemalt hinnatud kui Euroopas. Siin saavad õpetajad imetluse ja austuse osaliseks, samas kui vähemalt Eestis suhtutakse neisse kerge haletsusega. „Ah et sa oled õpetaja? Ah soo... Kas sa saad oma palgaga ikka hakkama?“

Meie ilmumine vaimustas kohalikke nii väga, et üks neist tegi meile joogid välja ning kohvikupidaja kinkis meile tasuta lehvikud. Istusime tükk aega kohvikus ja ajasime kohalikega juttu. Lõpuks, kui meil oli aeg lahkuda, tahtsid nad meiega ka pilti teha, et igaveseks jäädvustada see unustamatu hetk, kui kari vabatahtlikke sellesse pisikesse suitsusesse kohvikusse eksis. 

Tee tööd ja näe vaeva...

Nagu ennist mainisin, peame kolme sorti tööd tegema. Pudelite sorteerimine on loomulikult kõige lihtsam ja muidugi ka kõige igavam. Peame tundide viisi ainult üht rutiinset tööd tegema, nii et esimese päeva lõpuks nägin isegi unes pudeleid.

Parve ehitamine on minu jaoks kõige lõbusam töö, lihtsalt sellepärast, et see pakub vaheldust. Alguses tuleb meil palgid paika panna ning kinni naelutada, siis seome pudelitest ujuki parve alla ja lõpuks kinnitame kõik palgid ka köiega. Päeva lõpuks seisab lagendikul, kus me töötame, terve rida parvesid, nii et me saame kohe ka oma töö vilju näha. Lisaks ehitamisele aitame hiljem ka parved vette lükata ning neile mulda asetada ja taimi istutada. Samuti väga lõbus töö, isegi siis, kui avastad parve peal seistes, et see hakkab põhja minema. Nojah, ega kõik parved ei peagi olema täiuslikult ehitatud.

Kõige raskem töö on kindlasti see, mida me teeme metsas, ja seda valdavalt sellepärast, et seal on alati tapvalt palav või niiske või mõlemat. Lisaks peame kandma pikkade käistega töökombekat, kiivrit, kindaid ja suuri kummikuid. Kui väljas on üle 30ne kraadi, on see parajalt ebamugav. Reeglina olen pärast üht päeva metsas higist tilkumas ning pean kõik riided kohe pessu viskama. Teine asi, mis töö metsas raskeks teeb, on lõunasöök või õigemini selle puudumine. Loomulikult ei saa me metsas korralikult kokata ja tagasi majja minemine võtaks liiga palju aega. Seetõttu valmistame alati enne metsa minekut hunniku onigirisid ehk riisipalle, mida lõunaajal süüa, kuid pärast tundidepikkust rügamist ei ole neist just palju abi. Kaks riisipalli ei anna korraliku lõunasöögi mõõtu välja.

Ettevaatust, karu!

Esimestel päevadel tutvusime vabatahtliku töö olemusega. Üldiselt ootas meid kolme sorti töö:

1. Esiteks peame parvesid ehitama. Parved on vajalikud, sest neile istutatakse taimed, mis puhastavad järve vett ning aitavad reostust vähendada. Mida rohkem parvi järvel ujub, seda kiiremini väheneb reostus. 
2. Teiseks peame sorteerima plastpudeleid ja panema need võrkudesse, mis oma korda lähevad parve alla ujukiteks. 
3. Ja kolmandaks peame metsas veidi hooldustöid tegema - lõikama võõraid puid ning umbrohtu, et kohalikud puud kasvada saaksid.

Selle viimase punkti juures pean pikemalt peatuma. Alguses ei tundunud see töö just väga kontimurdev. Parveehitus paistis raskem olevat. Aga siis anti meile pisike brošüür ohutuseeskirjadega. Esmalt tundus kõik väga normaalne olevat: "Olge terariistadega ettevaatlikud; ärge seiske üksteisele liialt lähedal, kui kama'ga (Jaapani lühikese teraga vikat, mitte toit) võsastikku lõikate; kasutage putukamürki, sest metsas on herilasi ja mesilasi; jääge metsavahtide lähedusse, sest metsas on karud...". Oota, mida? Karud?
Tuleb välja, et karud on selles piirkonnas päris levinud ning nad elutsevad metsades, kus me töötame. Nad on siin päris suureks probleemiks, nii et metsa minnes saadavad meid alati metsavahid, kelle vööl on suured kellukesed, mis pidavat karusid peletama. Loodetavasti...

Ka Eestis on metsades karusid ja teisigi suuri kiskjaid, kuid esimest korda elus oli karu kohtamise tõenäosus nii suur, et meid saatsid suuri jahinuge kaasas kandvad metsavahid. Pärast lõunasööki pidime alati kõik mahapudenenud toidujäänused maha matma või üles korjama, sest vastasel juhul võis toidu lõhn karud meie juurde juhatada. Ja mina vaene naiivne eestlane arvasin, et Jaapanis on suuri kiskjaid vähe, sest suurem osa riigi pinnast on linnastunud... Tuleb välja, et Hokkaido on erand.

Tööd tehes sai üsna kiiresti selgeks, miks kõik need ettevaatusabinõud vajalikud on. Esimesel päeval metsas töötades lõikasime küll ainult võssakasvanud teid lahti, kuid järgnevatel päevadel liikusime üha sügavamale  metsa. Vahetevahel tekkis keset peakõrgust bambusvõsa seistes küll tunne, et igal hetkel võib mu selja tagant karu välja hüpata. Ja mis veel hullem: ümberringi võis ämblikke olla!

Onuma pargis

Onumasse kohale jõudes tundsin end lõpuks ometi natuke kindlamalt, sest silmasin juba rongist välja astudes teisi välismaalasi - üllataval kombel on Sapporos väga vähe välismaalasi. Leidsin oma töölaagri juhi kiiresti üles ja üsna pea liikusime juba maja suunas, millest pidi saama minu ajutine kodu. Juba maja poole astudes õnnestus mul teiste töölaagri liikmetega jutujärjele saada. Osad neist osalesid lühiajalises töölaagris, mis kestis vaid esimesed 10 päeva. Vaid neli meist plaanisid kaheks kuuks jääda: mina, Lucia Slovakkiast, Scott Ameerikast ja Romy Prantsusmaalt. Ülejäänud rahvas oli valdavalt Euroopast ja Jaapanist: Cecile tuli Belgiast, Franck samuti Prantsusmaalt, Marco Itaaliast, Akari, Shoko ja Makie Jaapanist ning Chiao Taiwanist.

Erilise luksusega meie uus kodu just silma ei paistnud. Pisike ühekorruseline hoone, kus oli ainult kolm tuba, kuid kõik vajalik oli olemas: köök, tualett, dušširuum ja pesumasin. Kaks magamistuba – üks naistele, teine meestele – mahutasid meid kenasti ära ning lühiajaliste laagri liikmete jaoks oli üüritud eraldi korter kõrvalmajas.

Esimesel päeval juhatati meid mööda Onumat ringi, näidati parki ja järve ning peeti lühike loeng meie projekti teemal. Tuleb välja, et Onuma järve ökosüsteemi ohustavad põllumajandusest tulenevad kemikaalid ja kunstlik väetis, mis panevad kahjulikud vetikad vohama ning tapavad kasulikke veetaimi. Kaugelt vaadates pole muidugi midagi märgata - järv tundub maaliliselt ilus ning vesi paistab vaid veidi mudane. Paadiga ringi sõites on aga näha, et veepinnal ujub ebameeldiv mustjas kiht ning vesi ise on ebatavaliselt tume. Sellegipoolest oli ringi sõites kerge näha, mis nii paljud turistid just selle järve äärde tulevad - loodus selles piirkonnas on äärmiselt kena ning rahulik.

Ja kätte jõudis öö...

Lõpuks jõudsin oma ajutisse ööbimiskohta, milleks oli pisikene traditsiooniline külalistemaja. Ööbisin väikeses toas koos kahe teise naisega, sest üksik tuba oleks liiga kalliks läinud. Ruum, kus ma ööbisin, oli minimalistlik: peale kolme magamisaseme ja pisikese öölaua ei olnud seal mitte midagi. Kuid ega ma ei vajanudki midagi muud. Dušš oli koridoris ning kuna võõrastemajas oli vähe inimesi, õnnestus mul ennast sooja veega natuke turgutada. Üllataval kombel oli selles pisikeses odavas võõrastemajas olemas ka tasuta WiFi - asi, mis on Jaapanis haruldasem, kui arvata võiks. Pärast korralikku pesu ronisin oma magamisasemele ja jäin peaaegu silmapilkselt magama. Pikk lend väsitas mind korralikult ära. 

Ma ärkasin kuskil kahe paiku öösel kohaliku aja järgi, kui kaks hiinlannat, kes minuga koos samas toas ööbisid, kohale jõudsid. Ma ei pannud neile pahaks, et nad nii hilja tulid ja mind üles ajasid. Ma ei pannud neile pahaks, et nad vaikselt juttu ajasid ja kottidega krabistasid. Ma ei pannud isegi mitte seda pahaks, kui üks neist oma fööni valju kõmakaga maha pillas. Ja siis hakkas üks neist norskama... Ma poleks kunagi uskunud, et üks pisike asiaat sellist heli kuuldavale suudab tuua. Sel ööl sain vist kõige rohkem neli tundi magada – ajavahe, akna taga kraaksuvad varesed ja üks pisike norskav hiinlanna suutsid mind terve öö üleval hoida.

Järgmisel hommikul olin kui elav surnu ja sel põhjusel otsustasime Alinaga rongijaamas kohvi juua. Läksime kohvikusse, kus kolmesaja jeeni eest kohvi ostes saad järgmised tassid tasuta. Jõin ära kolm ja pool tassi kohvi, et ennast korralikult üles äratada. Suur viga. Poolel teel Onuma poole tundsin, et võin iga hetk närvivapustuse saada. Ootusärevuse tõttu oli mul raske keskenduda ja nii käisin mööda vaguneid edasi-tagasi ning ajasin oma kaasreisijaid närvi. Oma kohvri jätsin vaguni ukse juurde pisikesse panipaika, mis oli just selleks ette nähtud. Kuna tegemist oli lihtsalt pisikese pakinurgaga, millel ei olnud ust ning mida keegi ei turvanud, olin pool teed närviline sest kartsin, et keegi võib minu kohvriga jalga lasta. Aga siis tuli mulle meelde, et ma olen Jaapanis – siin on inimesed liiga viisakad, et varastada. Või liiga praktilised. Hiiglasliku punase kohvriga pole just kõige lihtsam jalga lasta. 

Esimene päev Sapporos

Esimene päev Jaapanis möödus justkui unenäos. Ma ei pea sellega silmas seda, et kõik oli kaunis ja fantastiline nagu unes, vaid seda, et kõik tundus segane ja mul oli raske püsti püsida. 15-tunnine lend ei mõjunud mulle just väga hästi. Üllataval kombel õnnestus mul üpris kerge vaevaga lennujaamast Sapporosse kohale jõuda, kus ma siis veidi aega jaama juures istusin ja ootasin Alinat, kes oli valmis mulle linna näitama ja aitama mind ööbimiskoha ülesleidmisega. Vaatamata oma algsele väsimusele, õnnestus mul mõned tähtsamad Sapporo vaatamisväärsused ära näha: käisime Odori pargis, teletorni juures, Hokkaido Ülikooli juures ja lõpuks ka vaaterattal, kust avanes suurepärane vaade öisele Sapporole.

Ja nii see algas...

Juba enne Jaapanisse tulekut oli mul kindel plaan hakata väikest blogi pidama, et pereliikmeid ja sõpru oma tegemistega kursis hoida. Kahjuks selgus juba esimesel päeval, et see plaan peab tehnilistel põhjustel edasi lükkuma. Suures reisituhinas unustasin ma täiesti ära, et minu Euroopa stiilis pistik ei pruugi ühilduda Aasiapärase pistikupesaga ja nii avastasin ennast esimesel õhtul põrnitsemas kaht peenikest pilu öömaja seinas, teadmata mida peale hakata. Oleks ma tol õhtul teadnud, et leian adapteri alles kuu aja pärast, oleksin järgmisel hommikul ehk aktiivsemalt elektroonikapoodi otsinud, kuid oma lapselikus naiivsuses arvasin, et ehk on minu uues kodus asjad teisiti. Äkki seal on teistsugused pistikupesad... Ilmselgelt olin ma liiga väsinud, et selgelt mõelda.

Aga lühidalt reisi algusest. Võib vist öelda, et ma alustasin reisi vasaku jalaga. 19.juulil, kui oma teekonda alustasin, paistis kõik valesti minevat. Esiteks avastasime isaga Riia lennujaama poole sõites, et lätlased olid otsustanud alustada ulatuslike teetöödega. Riiani oli jäänud rohkem kui 80 km, kui jõudsime esimese teelõiguni, kus pool teed oli üles kaevatud ning valgusfoori punane tuli meid peatas. Selliseid asju tuleb ikka ette, nii et ma ei muretsenud eriti. Foorituli läks roheliseks, me sõitsime üleskaevatud teeosast mööda ja jätkasime teekonda normaalsel kiirusel... oma 200 meetrit. Siis peatas meid järjekordne valgusfoor. Ja siis veel üks. Ja veel üks. Oma 60 kilomeetrit sõitsime keskmise kiirusega 40km/h, sest isegi kui 150m pikkusel tervel teelõigul sai normaalsel kiirusel sõita, peatas meid kohe jälle punane foorituli ja teetööd. Vaatamata sellele, et alustasime teekonda kolm ja pool tundi varem, jõudsime napilt õigel ajal lennujaama kohale. Olin vist viimane inimene, kes check-in’ist läbi käis ja see ei tekitanud just kuigi meeldiva tunde.

Lennukisse jõudes hakkas asi juba libedamalt minema. Jõudsin kenasti Helsinkisse, kus pidin Jaapani lennule ümber istuma. Oma värava leidsin kiiresti üles, kuigi mul õnnestus korra peaaegu ära eksida ning pidin lennujaama personalilt abi paluma. Varsti oli aeg ka lennukisse istuda... 

Minu esimene kord Aasiasse lennata oli... huvitav. Ma ei suuda kirjeldada tunnet, mis tekib siis, kui sa avastad, et oled ainuke Eurooplasest reisija kogu lennukis. See ei olnud otseselt hirmutav ega ebamugav tunne. See oli lihtsalt... ootamatu. Veider on kuulata inglisekeelseid ohutusjuhiseid ja kapteni tervitust ning teada, et sina oled ainuke, kellele see tegelikult ka korda läheb. Ja loomulikult on harjumatu tunda endal kümnete asiaatide pilke, kes sind uudishimulikult jälgivad nagu linna eksinud metslooma. 

Lend Nagoyasse ei olnud nii hull – oli tegemist ju Finnairi lennuga ning ka teenindava personali hulgas oli Eurooplasi. Nagoyast Sapporosse lennates olin aga ainus valge inimene kogu lennukis ning siis sain juba tihedamalt uurivate pilkude osaliseks. Blondid juuksed kipuvad asiaate täis lennukis silma torkama.