Ettevaatust, karu!

Esimestel päevadel tutvusime vabatahtliku töö olemusega. Üldiselt ootas meid kolme sorti töö:

1. Esiteks peame parvesid ehitama. Parved on vajalikud, sest neile istutatakse taimed, mis puhastavad järve vett ning aitavad reostust vähendada. Mida rohkem parvi järvel ujub, seda kiiremini väheneb reostus. 
2. Teiseks peame sorteerima plastpudeleid ja panema need võrkudesse, mis oma korda lähevad parve alla ujukiteks. 
3. Ja kolmandaks peame metsas veidi hooldustöid tegema - lõikama võõraid puid ning umbrohtu, et kohalikud puud kasvada saaksid.

Selle viimase punkti juures pean pikemalt peatuma. Alguses ei tundunud see töö just väga kontimurdev. Parveehitus paistis raskem olevat. Aga siis anti meile pisike brošüür ohutuseeskirjadega. Esmalt tundus kõik väga normaalne olevat: "Olge terariistadega ettevaatlikud; ärge seiske üksteisele liialt lähedal, kui kama'ga (Jaapani lühikese teraga vikat, mitte toit) võsastikku lõikate; kasutage putukamürki, sest metsas on herilasi ja mesilasi; jääge metsavahtide lähedusse, sest metsas on karud...". Oota, mida? Karud?
Tuleb välja, et karud on selles piirkonnas päris levinud ning nad elutsevad metsades, kus me töötame. Nad on siin päris suureks probleemiks, nii et metsa minnes saadavad meid alati metsavahid, kelle vööl on suured kellukesed, mis pidavat karusid peletama. Loodetavasti...

Ka Eestis on metsades karusid ja teisigi suuri kiskjaid, kuid esimest korda elus oli karu kohtamise tõenäosus nii suur, et meid saatsid suuri jahinuge kaasas kandvad metsavahid. Pärast lõunasööki pidime alati kõik mahapudenenud toidujäänused maha matma või üles korjama, sest vastasel juhul võis toidu lõhn karud meie juurde juhatada. Ja mina vaene naiivne eestlane arvasin, et Jaapanis on suuri kiskjaid vähe, sest suurem osa riigi pinnast on linnastunud... Tuleb välja, et Hokkaido on erand.

Tööd tehes sai üsna kiiresti selgeks, miks kõik need ettevaatusabinõud vajalikud on. Esimesel päeval metsas töötades lõikasime küll ainult võssakasvanud teid lahti, kuid järgnevatel päevadel liikusime üha sügavamale  metsa. Vahetevahel tekkis keset peakõrgust bambusvõsa seistes küll tunne, et igal hetkel võib mu selja tagant karu välja hüpata. Ja mis veel hullem: ümberringi võis ämblikke olla!