Päevalilled, Skype ja Baruto

Puhkuse teine päev algas pannkookidega. See ütleb kõik. Üle pika aja saime hommikul süüa midagi enamat kui röstsaia. Lisaks pannkookidele kostitati meid ka jaapanipäraste pelmeenide, ubade ja muu hea-paremaga. Tundsin ennast nagu peenes hotellis, sest viis, kuidas kõike serveeriti oli lihtsalt vapustav. Pereema Sanael oli ikka viitsimist...

Pärast hommikusööki suundusime lähedalasuvasse linnakesse Hokuryu, kus asus Hokkaido suurim päevalillepark. Üle 1.7 miljoni päevalille kaunistas lauget mäekülge, kuhu park rajatud oli. Hüppasime esimese asjana kambakesi pisikesele rongile, mis ümber pargi sõitis ning nautisime vaadet. Pärast seda suundusime pisikesse aiakesse, kus olid erinevat sorti päevalilled igalt poolt maailmast. Peab ütlema, et päevalilled pole mulle kunagi varem nii huvitavana tundunud, kui tol päeval.

 Pargis ringi jalutades jäime loomulikult silma ka kohalikele kaupmeestele, kes suure entusiasmiga meiega kohe vestlust alustasid, kui me mööda jalutasime. Eks blond juus torkab sellises pisikeses kohas eriti hästi silma, sest turiste on seal harva ja need välismaalased, kes sinna satuvad on põhiliselt teistest Aasiamaadest. Sel põhjusel tahtsid kõik, kes vähegi midagi müüsid, minuga juttu teha. Esimese asjana pakuti mulle päevalilleteed ning selle käigus küsiti loomulikult ka minu päritolu kohta. Kui teatasin, et tulen Eestist, teadsid kaupmehed kohe, et Baruto tuleb sealt. Teises kohas pakuti mulle riisirulle lõhega ning seal teati, et Skype’i loojad on eestlased. Ja kolmandas kohas üllatati meid meloni ja tomatitega. See oli üks kõige silmapaistvamaid kingitusi, mis mulle tehti, sest melon maksab siin 50-70 euro ringis.

Pärast päevalilleparki suundusime mägedesse, kus tegime lõunapausi ja sõime karri-suppi. Tuleb välja, et see on tüüpiline Hokkaido roog, ning peab mainima, et see maitses võrratult. Huvitaval kombel pole ma Jaapanisse jõudmisest saadik söönud midagi, mis poleks mulle meeldinud. Jaapanlased oskavad suurepäraselt kokata.

Pärastlõunal sõitsime niisama ringi ja imetlesime Jaapani kaunist loodust ning õhtul koju jõudes kostitati meid taas rikkalikku õhtusöögiga. Mängisime söögilaua taga kaarte ja jälgisime olümpiamängude viimaseid võistlusi. Taaskord tahtsid meie võõrustajad Eesti keelt õppida ning seekord õppisid nad ära, kuidas öelda „head isu“  ja „mul on kõht tühi“. Loomulikult oli neil täpitähtedega veidi raskusi, aga lõpuks said nad ka need enamjaolt selgeks. Õhtu lõppes lõbusa kaardimängu ja šokolaadikoogiga. Sel silmapilgul ei olnud mul enam mingit kahtlust, et tegin õige otsuse, kui lasin nendel kahel jaapanlannal end ära röövida.