Hüvastijätt Jaapani moodi

28.august oli minu jaoks üks kurvematest päevadest kogu reisi ajal. Nimelt pidi meie senine töögrupi juht – Makie – ära minema. Ta kavatses USAsse õppima minna, nii et ta pidi juba septembri alguses Jaapanist lahkuma. Selleks, et tal oleks aega asjad kokku panna ja perega hüvasti jätta, plaanis ta nädal enne lendu koju naasta. Ja see tähendas seda, et 28.augusti hommikul ütles ta meile head aega ja istus rongile, mis suundus Tokyo poole.

Aga mitte sellest kurvast sündmusest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis märkimisväärsemad olid päevad enne Makie lahkumist. Kolme päeva jooksul enne tema lahkumist šokeerisid kohalikud meid sellega, et külvasid meid üle igasuguste erinevate kingitustega, nii et kohati tekkis tunne, nagu me oleks mingid kuulsused.

Esiteks saime me kohalikelt kalameestelt, kellega me töötasime, kaks kuuspakki õlut, pudeli saket ja tublisti kala ning krevette. Makie viimasel tööpäeval otsustasid nad meid üldse välja sööma viia. Nad viisid meid ühte kallimasse restorani, kus nad tellisid meile kõige suurema roa: jumbo yakisoba. Tegemist on siis praetud nuudlitega, kus oli kana, krevette, liha, juurvilju ning kõike muud head paremat. Kandik, millel see toodi, oli nii suur, et mahtus vaevu lauale ära ning pärast saime ka jäätist ning loomulikult veini.

Järgmisel hommikul otsustas üks kohalik restoranipidaja, kes meiega eelmise festivali ajal kohtus, et ta teeb meile lõuna välja. Tuleb välja, et Jaapanis on tasuta lõunad täitsa olemas. Saime krabilihaga nuudlirooga ning esimest korda elus oli mul võimalik järele proovida, mis tunne on krabi tema kestast välja kiskuda. Tegelikult oli see parajalt lõbus, isegi kui pisikesed lihatükid protsessi ajal igale poole laiali lendasid. Nojah, tükike krabiliha veeklaasis ei ole veel kedagi ära tapnud. Vist...

Kõige märkimisväärsem oli aga 27.augusti õhtusöök. Meie programmi üldkordinaator otsustas Makie lahkumise puhul meile õhtusöögi välja teha ning kutsus meid Onuma kõige kallimasse restorani sööma. Seal saime me kõige suurejoonelisema õhtusöögi osaks. Meile serveeriti vähemalt viis käiku ning üllataval kombel oli suurem osa toidust kas prantsuse, hispaania või itaalia oma: eelroaks oli küll sashimi, kuid sellele järgnes pasta, sink juustu ja meloniga, hallitusjuustuga täidetud tomatid, pitsa, kohalike poolt kasvatatud viinamarjad, šokolaadikook jne. Selle juurde saime kolm pudelit Prantsuse veini ning hiljem anti meile ka melonit ja viinamarju kaasa.

Kindlasti oli see üks lõbusamaid õhtuid, sest restoranis istumise ajal otsustasid ka kohalikud meiega lähemalt suhtlema tulla. Restoranipidaja ja tema perekond tegid meiega lõbusalt juttu ning isegi omaniku seitsmeaastane lapselaps tuli meid uudistama. Kohalike õhutusel õpetasime tüdrukule veidi inglise keelt – täpselt nii palju, et ta saaks end tutvustada – ja peab ütlema, et ta oli hea õpilane. Eks selles vanuses on kergem võõrkeeli õppida.

Õhtu lõpuks olime juba restoranis olevate kohalikega päris lähedaseks saanud. Rääkisime neile oma kodumaadest ning nemad rääkisid oma elust. Loomulikult toimus see kõik tõlkide vahendusel, kuid sellegipoolest oli üpris kerge teineteisest aru saada. Keelebarjäärist hoolimata võtsid kohalikud meid imetluse ja soojusega vastu. Sellistes väikestes maakohtades on välismaalastest vabatahtlikud nagu kuulsused, kelle vastu kõik huvi tunnevad ning keda väga hinnatakse. Igal juhul oli tegemist suurepärase õhtu, mis jääb kauaks meelde.

Järgmisel hommikul pidi Makie lahkuma ja see mõjus meile kõigile parajalt muserdavalt. Kuid meil ei olnud just palju aega nukrutseda – juba 2.septembril ühines meiega uus lühiajaline töögrupp ning pärast seda muutus meie elu taaskord palju lõbusamaks. 

Pikk tee tippu

Ühel heal päeval kui me metsas olime ja parasjagu lõunastasime, selgus meie kõigi üllatuseks, et meil ei olegi nii palju tööd kui alguses arvati. Või õigemini olime nii head tööd teinud ja graafikust niivõrd ees, et olime vaba päeva ära teeninud. Heatahtlikult uurisid metsavahid, mida me selle vaba päevaga teha tahaks, aga loomulikult ei olnud kellelgi meist mingeid kindlaid plaane. Ühe päevaga ei saa just väga palju teha – oleksime võinud Hakodatesse minna, kuid selleks ajaks olime seda linna juba päris palju külastanud, nii et enam polnud suurt huvi seda teha. Onumas aga ei ole vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Seega, kuna meil endil plaanid puudusid, tuli üks meiega koos töötavatest metsavahtidest geniaalise mõtte peale: me võiks kõik koos kohaliku vulkaani otsa ronida!

Vaatamata sellele, et teadlaste sõnul võib vulkaan lähiajal pursata ning seda ilma mingi suurema hoiatuseta, arvasime kõik, et see on suurepärane idee. Või kõik peale minu. Eesti pole just kõige mägisem maa, nii et minu mägironimiskogemused piirduvad lühikese jalutuskäiguga Vesuuvi otsa. Ja see oli aastaid tagasi. Aga grupp oli oma otsuse teinud ja mina otsustasin mitte vastu vaielda. Lõppude-lõpuks: kui raske saab olla 1300 m kõrguse  vulkaani otsa ronida?

Ma kahetsesin oma otsust juba viisteist minutit pärast mäkketõusu algust. Vähe sellest, et vulkaan oli kohutavalt järsk, oli maapind kivine ja liivane, mistõttu tuli astudes ette vaadata – oli kerge libastuda ning see oli viimane, mida tahtsin. Lisaks sellele oli poolel teel üles juba tunda, et õhku hakkab vähemaks jääma. Rühkisin vapralt edasi, püüdes head nägu teha, aga iga sammuga süvenes minus kahtlus, et olin koos professionaalsete mägironijatega ronima tulnud. Tundus, nagu oleksin mina ainuke, kellel raske on, sest teised kappasid üles nagu noored kaljukitsed. Vaid mina taarusin teistest tükk maad tagapool edasi, lõõtsutades nagu astmaatikust ülekaaluline buldog. Noh, mina ja üks metsavahtidest – kõige kerekam neist.

Vaatamata sellele, et tõusu viimasel lõigul olin valmis rajaäärsesse põõsasse magama viskuma, jõudsin lõpuks ka mina üles. Olin selleks ajaks juba poolsurnud, kuid meie meeldivad metsavahid otsustasid, et just sel hetkel on kõige õigem minust pilti teha. Vähemalt jäädvustasid nad minu suursaavutuse. Tegemist oli ju ikkagi kõige kõrgema vulkaaniga, mille otsa olin roninud.

Allaminek oli juba kergem ja olin üllataval kombel esimene, kes alla jõudis. Ei, ma ei  veerenud alla – ma peaaegu isegi ei kukkunud. Need kolm korda ei lugenud. Igal juhul olime kõik pärast mäest alla jõudmist tolmused, higised ja surmväsinud, nii et metsavahid otsustasid teha meile veel ühe kingituse. Seekord viisid nad meid onsenisse, kus me kuumas vees lõõgastuda saime. Pärast tegid nad meile veel jäätised välja, nii et päev lõppes positiivse noodiga. Jah, jalalihased olid järgmisel hommikul täiesti läbi, kuid see ei lugenud. Päev läks igatahes korda, isegi kui poole mäe peal oli mul tunne, et hakkan surema. Vähemalt olen nüüd kahe vulkaani otsa roninud. Kui paljud sellega kiidelda saavad?