Sunday, October 14, 2012

Hüvastijätt Jaapani moodi


28.august oli minu jaoks üks kurvematest päevadest kogu reisi ajal. Nimelt pidi meie senine töögrupi juht – Makie – ära minema. Ta kavatses USAsse õppima minna, nii et ta pidi juba septembri alguses Jaapanist lahkuma. Selleks, et tal oleks aega asjad kokku panna ja perega hüvasti jätta, plaanis ta nädal enne lendu koju naasta. Ja see tähendas seda, et 28.augusti hommikul ütles ta meile head aega ja istus rongile, mis suundus Tokyo poole.
Aga mitte sellest kurvast sündmusest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis märkimisväärsemad olid päevad enne Makie lahkumist. Kolme päeva jooksul enne tema lahkumist šokeerisid kohalikud meid sellega, et külvasid meid üle igasuguste erinevate kingitustega, nii et kohati tekkis tunne, nagu me oleks mingid kuulsused.
Esiteks saime me kohalikelt kalameestelt, kellega me töötasime, kaks kuuspakki õlut, pudeli saket ja tublisti kala ning krevette. Makie viimasel tööpäeval otsustasid nad meid üldse välja sööma viia. Nad viisid meid ühte kallimasse restorani, kus nad tellisid meile kõige suurema roa: jumbo yakisoba. Tegemist on siis praetud nuudlitega, kus oli kana, krevette, liha, juurvilju ning kõike muud head paremat. Kandik, millel see toodi, oli nii suur, et mahtus vaevu lauale ära ning pärast saime ka jäätist ning loomulikult veini.
Järgmisel hommikul otsustas üks kohalik restoranipidaja, kes meiega eelmise festivali ajal kohtus, et ta teeb meile lõuna välja. Tuleb välja, et Jaapanis on tasuta lõunad täitsa olemas. Saime krabilihaga nuudlirooga ning esimest korda elus oli mul võimalik järele proovida, mis tunne on krabi tema kestast välja kiskuda. Tegelikult oli see parajalt lõbus, isegi kui pisikesed lihatükid protsessi ajal igale poole laiali lendasid. Nojah, tükike krabiliha veeklaasis ei ole veel kedagi ära tapnud. Vist...
Kõige märkimisväärsem oli aga 27.augusti õhtusöök. Meie programmi üldkordinaator otsustas Makie lahkumise puhul meile õhtusöögi välja teha ning kutsus meid Onuma kõige kallimasse restorani sööma. Seal saime me kõige suurejoonelisema õhtusöögi osaks. Meile serveeriti vähemalt viis käiku ning üllataval kombel oli suurem osa toidust kas prantsuse, hispaania või itaalia oma: eelroaks oli küll sashimi, kuid sellele järgnes pasta, sink juustu ja meloniga, hallitusjuustuga täidetud tomatid, pitsa, kohalike poolt kasvatatud viinamarjad, šokolaadikook jne. Selle juurde saime kolm pudelit Prantsuse veini ning hiljem anti meile ka melonit ja viinamarju kaasa.
Kindlasti oli see üks lõbusamaid õhtuid, sest restoranis istumise ajal otsustasid ka kohalikud meiega lähemalt suhtlema tulla. Restoranipidaja ja tema perekond tegid meiega lõbusalt juttu ning isegi omaniku seitsmeaastane lapselaps tuli meid uudistama. Kohalike õhutusel õpetasime tüdrukule veidi inglise keelt – täpselt nii palju, et ta saaks end tutvustada – ja peab ütlema, et ta oli hea õpilane. Eks selles vanuses on kergem võõrkeeli õppida.
Õhtu lõpuks olime juba restoranis olevate kohalikega päris lähedaseks saanud. Rääkisime neile oma kodumaadest ning nemad rääkisid oma elust. Loomulikult toimus see kõik tõlkide vahendusel, kuid sellegipoolest oli üpris kerge teineteisest aru saada. Keelebarjäärist hoolimata võtsid kohalikud meid imetluse ja soojusega vastu. Sellistes väikestes maakohtades on välismaalastest vabatahtlikud nagu kuulsused, kelle vastu kõik huvi tunnevad ning keda väga hinnatakse. Igal juhul oli tegemist suurepärase õhtu, mis jääb kauaks meelde.

Järgmisel hommikul pidi Makie lahkuma ja see mõjus meile kõigile parajalt muserdavalt. Kuid meil ei olnud just palju aega nukrutseda – juba 2.septembril ühines meiega uus lühiajaline töögrupp ning pärast seda muutus meie elu taaskord palju lõbusamaks. 

No comments:

Post a Comment