28.august oli minu jaoks üks
kurvematest päevadest kogu reisi ajal. Nimelt pidi meie senine töögrupi juht –
Makie – ära minema. Ta kavatses USAsse õppima minna, nii et ta pidi juba
septembri alguses Jaapanist lahkuma. Selleks, et tal oleks aega asjad kokku
panna ja perega hüvasti jätta, plaanis ta nädal enne lendu koju naasta. Ja see
tähendas seda, et 28.augusti hommikul ütles ta meile head aega ja istus
rongile, mis suundus Tokyo poole.
Aga mitte sellest kurvast sündmusest
ei tahtnud ma rääkida. Hoopis märkimisväärsemad olid päevad enne Makie
lahkumist. Kolme päeva jooksul enne tema lahkumist šokeerisid kohalikud meid
sellega, et külvasid meid üle igasuguste erinevate kingitustega, nii et kohati
tekkis tunne, nagu me oleks mingid kuulsused.
Esiteks saime me kohalikelt
kalameestelt, kellega me töötasime, kaks kuuspakki õlut, pudeli saket ja
tublisti kala ning krevette. Makie viimasel tööpäeval otsustasid nad meid üldse
välja sööma viia. Nad viisid meid ühte kallimasse restorani, kus nad tellisid
meile kõige suurema roa: jumbo yakisoba. Tegemist on siis praetud nuudlitega,
kus oli kana, krevette, liha, juurvilju ning kõike muud head paremat. Kandik,
millel see toodi, oli nii suur, et mahtus vaevu lauale ära ning pärast saime ka
jäätist ning loomulikult veini.
Järgmisel hommikul otsustas üks
kohalik restoranipidaja, kes meiega eelmise festivali ajal kohtus, et ta teeb
meile lõuna välja. Tuleb välja, et Jaapanis on tasuta lõunad täitsa olemas.
Saime krabilihaga nuudlirooga ning esimest korda elus oli mul võimalik järele
proovida, mis tunne on krabi tema kestast välja kiskuda. Tegelikult oli see
parajalt lõbus, isegi kui pisikesed lihatükid protsessi ajal igale poole laiali
lendasid. Nojah, tükike krabiliha veeklaasis ei ole veel kedagi ära tapnud.
Vist...
Kõige märkimisväärsem oli aga
27.augusti õhtusöök. Meie programmi üldkordinaator otsustas Makie lahkumise
puhul meile õhtusöögi välja teha ning kutsus meid Onuma kõige kallimasse
restorani sööma. Seal saime me kõige suurejoonelisema õhtusöögi osaks. Meile
serveeriti vähemalt viis käiku ning üllataval kombel oli suurem osa toidust kas
prantsuse, hispaania või itaalia oma: eelroaks oli küll sashimi, kuid sellele
järgnes pasta, sink juustu ja meloniga, hallitusjuustuga täidetud tomatid,
pitsa, kohalike poolt kasvatatud viinamarjad, šokolaadikook jne. Selle juurde
saime kolm pudelit Prantsuse veini ning hiljem anti meile ka melonit ja
viinamarju kaasa.
Kindlasti oli see üks lõbusamaid
õhtuid, sest restoranis istumise ajal otsustasid ka kohalikud meiega lähemalt
suhtlema tulla. Restoranipidaja ja tema perekond tegid meiega lõbusalt juttu
ning isegi omaniku seitsmeaastane lapselaps tuli meid uudistama. Kohalike
õhutusel õpetasime tüdrukule veidi inglise keelt – täpselt nii palju, et ta saaks
end tutvustada – ja peab ütlema, et ta oli hea õpilane. Eks selles vanuses on
kergem võõrkeeli õppida.
Õhtu lõpuks olime juba restoranis
olevate kohalikega päris lähedaseks saanud. Rääkisime neile oma kodumaadest
ning nemad rääkisid oma elust. Loomulikult toimus see kõik tõlkide vahendusel,
kuid sellegipoolest oli üpris kerge teineteisest aru saada. Keelebarjäärist
hoolimata võtsid kohalikud meid imetluse ja soojusega vastu. Sellistes
väikestes maakohtades on välismaalastest vabatahtlikud nagu kuulsused, kelle
vastu kõik huvi tunnevad ning keda väga hinnatakse. Igal juhul oli tegemist
suurepärase õhtu, mis jääb kauaks meelde.
Järgmisel hommikul pidi Makie
lahkuma ja see mõjus meile kõigile parajalt muserdavalt. Kuid meil ei olnud
just palju aega nukrutseda – juba 2.septembril ühines meiega uus lühiajaline
töögrupp ning pärast seda muutus meie elu taaskord palju lõbusamaks.
No comments:
Post a Comment