Ühel heal päeval kui me metsas
olime ja parasjagu lõunastasime, selgus meie kõigi üllatuseks, et meil ei olegi
nii palju tööd kui alguses arvati. Või õigemini olime nii head tööd teinud ja
graafikust niivõrd ees, et olime vaba päeva ära teeninud. Heatahtlikult uurisid
metsavahid, mida me selle vaba päevaga teha tahaks, aga loomulikult ei olnud
kellelgi meist mingeid kindlaid plaane. Ühe päevaga ei saa just väga palju teha
– oleksime võinud Hakodatesse minna, kuid selleks ajaks olime seda linna juba
päris palju külastanud, nii et enam polnud suurt huvi seda teha. Onumas aga ei
ole vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Seega, kuna meil endil plaanid
puudusid, tuli üks meiega koos töötavatest metsavahtidest geniaalise mõtte
peale: me võiks kõik koos kohaliku vulkaani otsa ronida!
Vaatamata sellele, et teadlaste
sõnul võib vulkaan lähiajal pursata ning seda ilma mingi suurema hoiatuseta,
arvasime kõik, et see on suurepärane idee. Või kõik peale minu. Eesti pole just
kõige mägisem maa, nii et minu mägironimiskogemused piirduvad lühikese
jalutuskäiguga Vesuuvi otsa. Ja see oli aastaid tagasi. Aga grupp oli oma
otsuse teinud ja mina otsustasin mitte vastu vaielda. Lõppude-lõpuks: kui raske
saab olla 1300 m kõrguse vulkaani otsa
ronida?
Ma kahetsesin oma otsust juba
viisteist minutit pärast mäkketõusu algust. Vähe sellest, et vulkaan oli
kohutavalt järsk, oli maapind kivine ja liivane, mistõttu tuli astudes ette
vaadata – oli kerge libastuda ning see oli viimane, mida tahtsin. Lisaks
sellele oli poolel teel üles juba tunda, et õhku hakkab vähemaks jääma.
Rühkisin vapralt edasi, püüdes head nägu teha, aga iga sammuga süvenes minus
kahtlus, et olin koos professionaalsete mägironijatega ronima tulnud. Tundus,
nagu oleksin mina ainuke, kellel raske on, sest teised kappasid üles nagu
noored kaljukitsed. Vaid mina taarusin teistest tükk maad tagapool edasi,
lõõtsutades nagu astmaatikust ülekaaluline buldog. Noh, mina ja üks
metsavahtidest – kõige kerekam neist.
Vaatamata sellele, et tõusu
viimasel lõigul olin valmis rajaäärsesse põõsasse magama viskuma, jõudsin
lõpuks ka mina üles. Olin selleks ajaks juba poolsurnud, kuid meie meeldivad
metsavahid otsustasid, et just sel hetkel on kõige õigem minust pilti teha. Vähemalt
jäädvustasid nad minu suursaavutuse. Tegemist oli ju ikkagi kõige kõrgema
vulkaaniga, mille otsa olin roninud.
Allaminek oli juba kergem ja olin
üllataval kombel esimene, kes alla jõudis. Ei, ma ei veerenud alla – ma peaaegu isegi ei kukkunud.
Need kolm korda ei lugenud. Igal juhul olime kõik pärast mäest alla jõudmist
tolmused, higised ja surmväsinud, nii et metsavahid otsustasid teha meile veel
ühe kingituse. Seekord viisid nad meid onsenisse, kus me kuumas vees lõõgastuda
saime. Pärast tegid nad meile veel jäätised välja, nii et päev lõppes positiivse
noodiga. Jah, jalalihased olid järgmisel hommikul täiesti läbi, kuid see ei
lugenud. Päev läks igatahes korda, isegi kui poole mäe peal oli mul tunne, et
hakkan surema. Vähemalt olen nüüd kahe vulkaani otsa roninud. Kui paljud sellega kiidelda saavad?
No comments:
Post a Comment