Sunday, October 14, 2012

Pikk tee tippu


Ühel heal päeval kui me metsas olime ja parasjagu lõunastasime, selgus meie kõigi üllatuseks, et meil ei olegi nii palju tööd kui alguses arvati. Või õigemini olime nii head tööd teinud ja graafikust niivõrd ees, et olime vaba päeva ära teeninud. Heatahtlikult uurisid metsavahid, mida me selle vaba päevaga teha tahaks, aga loomulikult ei olnud kellelgi meist mingeid kindlaid plaane. Ühe päevaga ei saa just väga palju teha – oleksime võinud Hakodatesse minna, kuid selleks ajaks olime seda linna juba päris palju külastanud, nii et enam polnud suurt huvi seda teha. Onumas aga ei ole vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Seega, kuna meil endil plaanid puudusid, tuli üks meiega koos töötavatest metsavahtidest geniaalise mõtte peale: me võiks kõik koos kohaliku vulkaani otsa ronida!
Vaatamata sellele, et teadlaste sõnul võib vulkaan lähiajal pursata ning seda ilma mingi suurema hoiatuseta, arvasime kõik, et see on suurepärane idee. Või kõik peale minu. Eesti pole just kõige mägisem maa, nii et minu mägironimiskogemused piirduvad lühikese jalutuskäiguga Vesuuvi otsa. Ja see oli aastaid tagasi. Aga grupp oli oma otsuse teinud ja mina otsustasin mitte vastu vaielda. Lõppude-lõpuks: kui raske saab olla 1300 m kõrguse  vulkaani otsa ronida?
Ma kahetsesin oma otsust juba viisteist minutit pärast mäkketõusu algust. Vähe sellest, et vulkaan oli kohutavalt järsk, oli maapind kivine ja liivane, mistõttu tuli astudes ette vaadata – oli kerge libastuda ning see oli viimane, mida tahtsin. Lisaks sellele oli poolel teel üles juba tunda, et õhku hakkab vähemaks jääma. Rühkisin vapralt edasi, püüdes head nägu teha, aga iga sammuga süvenes minus kahtlus, et olin koos professionaalsete mägironijatega ronima tulnud. Tundus, nagu oleksin mina ainuke, kellel raske on, sest teised kappasid üles nagu noored kaljukitsed. Vaid mina taarusin teistest tükk maad tagapool edasi, lõõtsutades nagu astmaatikust ülekaaluline buldog. Noh, mina ja üks metsavahtidest – kõige kerekam neist.
Vaatamata sellele, et tõusu viimasel lõigul olin valmis rajaäärsesse põõsasse magama viskuma, jõudsin lõpuks ka mina üles. Olin selleks ajaks juba poolsurnud, kuid meie meeldivad metsavahid otsustasid, et just sel hetkel on kõige õigem minust pilti teha. Vähemalt jäädvustasid nad minu suursaavutuse. Tegemist oli ju ikkagi kõige kõrgema vulkaaniga, mille otsa olin roninud.

Allaminek oli juba kergem ja olin üllataval kombel esimene, kes alla jõudis. Ei, ma ei  veerenud alla – ma peaaegu isegi ei kukkunud. Need kolm korda ei lugenud. Igal juhul olime kõik pärast mäest alla jõudmist tolmused, higised ja surmväsinud, nii et metsavahid otsustasid teha meile veel ühe kingituse. Seekord viisid nad meid onsenisse, kus me kuumas vees lõõgastuda saime. Pärast tegid nad meile veel jäätised välja, nii et päev lõppes positiivse noodiga. Jah, jalalihased olid järgmisel hommikul täiesti läbi, kuid see ei lugenud. Päev läks igatahes korda, isegi kui poole mäe peal oli mul tunne, et hakkan surema. Vähemalt olen nüüd kahe vulkaani otsa roninud. Kui paljud sellega kiidelda saavad? 

No comments:

Post a Comment