Esimene jõulupüha

Vahetult enne talvevaheaja algust juhtus minuga midagi ootamatut. Ühel kenal kolmapäeva hommikul olin teel kooli, kui juhtusin kokku ühe oma õppejõuga. Tegemist oli minu inglise keele õppejõuga, kes on kuskil varastes kolmekümnendates kanadalanna. Nagu tavaliselt, hakkasime tühjast-tähjast lobisema: rääkisime ilmast, koolist ja paljust muust. Kuna jõulud olid otse ukse ees, küsis Suzanne (mu õppejõud), mis mul pühade aegu plaanis on. Tunnistasin ausalt üles, et mul ei ole veel mingeid plaane. Lootsin, et keegi kaastudengitest korraldab midagi, aga mul ei olnud veel õrna aimugi, mis tegelikult pühade ajal toimub. Järsku, täiesti ootamatult, küsis Suzanne, kas ma ei tahaks jõule tema perekonnaga veeta.

Olin mõne hetke jooksul sõnatu. Ma pole harjunud sellega, et keegi, keda ma väga hästi ei tunne, mind täiesti niisama enda juurde kutsub. Veel enam, et mõni õppejõud seda teeb. Tõsi, olin juba mitu kuud tema loengutes käinud (ja loengus oli alati maksimaalselt 3 õpilast), aga ta on ikkagi mu õppejõud. Niisiis oli selline kutse väga ootamatu... Eestis pole minuga midagi sellist mitte kunagi juhtunud. Seetõttu kulus mul hetk aega, et vastata. Kui mu aju jälle tööle hakkas, teatasin instinktiivselt, et oleksin meeleldi nõus pühad Suzanne’i ja tema perega veetma.

Otsustasime, et  veedame esimese jõulupüha koos. Kohtusime 25ndal detsembril korteri läheduses olevas toidupoes ja suundusime Nagoya sadamasse. Suzanne tuli koos oma kaheaastase tütre Aika’ga, nii et metroos oli meil veidi keeruline liigelda, kuid jõudsime kenasti kohale. Suundusime esimese asjana akvaariumisse.

Nagoya akvaarium on imeline koht – see ei ole ehk kõige suurem akvaarium Jaapanis, kuid see on siiski üks parimaid, mida mina kunagi külastanud olen. Mõõkvaalad, delfiinid, beluugad, hiiglaslikud vähilised ja paljud muud. Meil õnnestus isegi delfiinishow’d näha. Tundsin ennast taas nagu väike laps, kes säravsilmi uut maailma avastab. Akvaarium oli veidralt nõiduslik – ning võrreldes loomaaiaga tunduvalt rõõmsam paik. Ma ei tea, kuidas delfiine ja mõõkvaalu seal koheldakse, kuid vähemalt peale vaadates tundus, et mereelukaid koheldakse siin paremini.

Pärast akvaariumikülastust suundusime juuresolevasse parki, kus nautisime väikest turgutavat lõunasööki. Kuna Aika hakkas väsima, otsustasime edasi Suzanne’i juurde minna. Järgnevad tunnid möödusid kokates. Üle pika aja sain ahjus valmistatud juurvilju ja korralikku liha maitsta. Tänutäheks küpsetasin Suzanne’ile koogi – nagu tavaliselt oli selleks mu ülirammus šokolaadikook, mis seekord eriti hästi välja kukkus. Kokkuvõttes oli tegemist väga kena perekondliku õhtusöögiga ning kuigi tegemist polnud mu enda perekonnaga, tundsin ennast ikkagi nagu kodus. 

Jõuluõhtu Jaapanis

Jaapanisse tulles olin täiesti teadlik sellest, et veedan siin terve järgneva aasta ning magan seetõttu vanemate ja õe sünnipäevad maha. Olin selle mõttega leppinud ja püüdsin sellegipoolest kõiki õigeaegselt õnnitleda. Mulle ei torganud aga kordagi pähe, et pean siin ka jõulud ja aastavahetuse veetma. Alles detsembri alguses taipasin, et olen pühade ajal siin. Hetkeks olin kergelt mures, sest mul polnud õrna aimugi, mida teha, kuid olin kindel, et keegi minu kaastudengitest korraldab midagi jõulude aegu. Uurisin teiste käest, mis neil plaanis on ja avastasin... et suurem osa rahvast on koju minemas. Olgu, see oli ootamatu... ja äärmiselt pettumustvalmistav. Mõne hetke jooksul olin kindel, et jään jõuludeks üksinda korterisse, masenduse küüsi.

Ja siis võttis üks Soome tüdruk minuga Facebookis ühendust ja küsis, kas ma ei tahaks koos temaga üht väikest jõuluõhtu söömaaega korraldada. Plaanis oli euroopa toite (hapukapsast, rukkileiba ja muud taolist) pakkuda ning koos teiste mahajäänud tudengitega lõbusalt aega veeta. Loomulikult olin otsekohe nõus ning päev hiljem suundusime Sakaesse, kus rahvusvahelisest poest vajaliku kraami muretsesime.

24.detsember algas kokkamisega. Otsustasime ise lihapallid valmis meisterdada, kartulipudru kokku keerata ja glögi keeta. Samal ajal rääkisime lugusid eelnevatest jõuludest ning avastasime lobisemise käigus, et eesti ja soome keel on ikka neetult sarnased. Kella viieks oli kõik valmis ja meie esimene külaline (üllataval kombel prantslane) ilmus juba kohale.

Järgneva tunni jooksul suurenes meie kamp märgatavalt, kuni meid oli kokku kuskil viisteist... ühes pisikeses toas. Külalisi oli oodatust rohkem ja toit kadus nagu imeväel – paar hetke ja kõik oligi kadunud.  Üllataval kombel läks rukkileib väga hästi peale, kuigi paljud ei teadnud, mis see üldse on. Maitse oli hea, nii et keegi ei hakanud täpsemalt uurimagi, millest see tehtud on. Näkileib oli teine populaarne toit, mis kõigile meeldis. Ka see kadus minutite möödudes.

Kui kõik oli söödud ja glögi joodud, avastasime et kell on alles kümme. Mida edasi teha? Loomulikult oli veel vara tagasi tubadesse minna – jõuluõhtu polnud ju veel läbi. Aga mida allesjäänud ajaga peale hakata? Noh, me oleme kõik Jaapanis, nii et... Loomulikult! Karaoke!

Ja nii me läksime kambakesi jõuluõhtul karaoket laulma. Ja see oli suurepärane. Ei, me ei laulnud ainult jõululaule (tegelikult oli meie playlistis vist ainult 3-4 jõululaulu), aga see oli jõulukaraoke. Laulsime südamest ja kooris ning lõpetasime õhtu traditsioonilise jõululooga „What does the Fox say?“. Sest Jaapan. 

Maaliline Gujo

Jõudsime Gujo-Hachimani külla umbes lõunast. Bussisõit kestis veidi üle tunni ja kõik laabus väga sujuvalt – üllataval kombel. Viimases peatuses maha astudes avastasime, et mägedes on tunduvalt külmem kui Nagoyas.  Õnneks oli ilm ilus: taevas oli pilvitu ning päikese käes oli küllaltki soe, nii et esialgu ei olnud temperatuuride erinevus niivõrd tuntav. Võtsime turismiinfost saadud kaardi kätte ning püüdsime otsustada, kuhu esimesena minna.

Järele mõeldes oleksime ilmselt enne külla jõudmist plaani koostama, kuid kahjuks leidnud me internetist Gujo kohta eriti palju infot. Teadsime ainult, et see on koht, kus külastajatel on võimalus vahast toidumudeleid teha. Loomulikult tahtsime samuti järele proovida, kuidas oleks vahast toitu valmistada, kuid meil polnud õrna aimugi, kus seda teha. Kas pidime mõnda poekesse või muuseumi suunduma? Jaapanikeelsed brožüürid, mille Gujo bussijaamast leidsime, ei olnud just eriti suureks abiks ning ainus võimalus oli mõnelt kohalikult teed küsida.

Bussijaama kõrval oli paar toiduputkat, kus müüdi kohalikke näkse. Üks müüjatest – vanem meesterahvas – tundus väga sõbralik ja tahtis meiega kohe juttu teha, kui temast möödusime. Kuna ta müüs panda- ja seakujulisi saiakesi, (tüüpiline Jaapan) tahtsime niikuinii tema putka juures peatuda, et pilte teha ja veidi süüa. Pärast ostude sooritamist otsustasin lõpuks riskida ja mehelt teed küsida. Olin oma jaapani keele oskuse üle üpris uhke – suutsin ennast kerge vaevaga mõistetavaks teha ning sain teejuhistest päris hästi aru. Lõpetasime väikese lõunaoote ning suundusime mööda juhatatud teed edasi.

Gujo on vapustavalt kaunis küla: seda ümbritsevad mäed ja läbistavad jõed muudavad selle maaliliselt ilusaks ning ma mõistan, miks seda Gifu maakonnas Jaapani Veneetsiaks nimetatakse. Kuigi meil oli kindel plaan vahast toitu valmistama minna, suutsime esimese viie minuti jooksul ära eksida – ja seda sihilikult. Leidsime väikese teeraja, mis meid kauni kanalini ja sealt edasi jõeni juhatas ja sealt edasi... Hetk hiljem olime juba algse plaani unustanud ning uitasime ringi, pimestatuna ümbritsevast ilust.  Traditsiooniline arhitektuur, iidsed templid, kaunis loodus ja eemal mäenõlval paistev loss muutsid küla peaaegu muinasjutuliseks.

Pärast pikka ekslemist sattusime väljakule, kus leidsime infopunkti. Olime selleks ajaks bussijaamast juba parajalt kaugel, nii et meil polnud õrna aimugi, kuhu poole meie sihtkoht jääb. Otsustasime infopunktist nõu küsida. Naisterahvas, kes meiega suhtles, oli äärmiselt abivalmis: ta andis meile kaardi, märkis kõige tähtsamad kohad punasega ning seletas üksikasjalikult, kuidas kohale jõuda. Lisaks sellele andis ta meile kõigile ka kingitused: traditsioonilise mustriga sallid. Ja seda täiesti tasuta. Tundub, et külaelanikud on Jaapanis tunduvalt sõbralikumad kui linnarahvas.

Pärast lühikest jalutuskäiku leidsime poekese, mille ümber tiirles terve hunnik turiste. Sisse astudes avastasime, et olime õiges kohas. Väikese tasu eest avanes meil võimalus ise vahast tempura juurvilju teha. Protsess kestis umbes pool tundi ja polnud nii keeruline kui arvasin. Lühikese aja möödudes oli meie „toit“ valmis ning me pakkisime need kenasti plastikkarpidesse. Kahjuks ei mahtunud meie eriti õrnad aga kaunid salatilehed karpi, nii et pidime need lihtsalt kotti pistma. Seetõttu püüdsime edaspidi eriti ettevaatlikud olla.

„Vaata ette, et sa oma salatit ära ei murraks!“

Olime Gujos kuni päikeseloojanguni – jalutasime lihtsalt ringi ja nautisime maalilist vaadet. Õhtu saabudes läks väikeses orus aga kohutavalt külmaks ja bussi oodates oli tunne, nagu oleksin surnuks külmumas. Hüppasime ühelt jalalt teisele ja püüdsime kuidagi sooja saada. Bussi saabudes olime õnnelikud, et saime lõpuks ometi taas sooja. Sellegipoolest oli mul veidi kahju Gujost lahkuda – see on senini üks ilusamaid kohti, mida olen Jaapanis külastanud. 

Tunnike Gifus

Eelmisel pühapäeval otsustasin ennast lõpuks ometi kokku võtta ja Jaapanis veidi ringi reisida. Siia tulekust saati olen mitu korda mõelnud Tokyosse, Kyotosse või ükskõik kuhu mujale reisida, kuid pole seda kunagi teinud. Iga kord on kas midagi ette tulnud või olen otsustanud, et see on liiga kulukas. Seetõttu olen viimased neli kuud valdavalt ainult Nagoyas veetnud. Eelmisel pühapäeval otsustasin aga olukorda muuta.

Nagoyast umbes tunni kaugusel asub selline tore maakond nagu Gifu. Selles maakonnas asuvad mõned Jaapani vanimad linnad ja külad. Maakonna keskus on... Gifu – loomulikult – ja tegemist on ühe mägisema maakonnaga lähiümbruses. Mul oli juba ammu plaanis sinna minna, kuid polnud selleks kunagi varem mahti saanud. Eelmisel pühapäeval võtsin ennast aga kokku, ärkasin vara ja suundusin raudteejaama.

Jaapanis ringi reisides on väga kasulik osata jaapani keelt... väga heal tasemel. Minu jaapani keele tase on vaevu keskpärane. Häda pärast saan restoranis ja poes hakkama. Seetõttu olin veidi närviline, kui teele asusime. Teised välisüliõpilased, kes olid varem Gifus käinud, arvasid, et peaksime mõne jaapanlase endaga kaasa kutsuma – lihtsalt selleks, et elu enda jaoks kergemaks teha. Kahjuks ei olnud ükski meie Jaapani sõpradest pühapäeval vaba, nii et pidime ise hakkama saama.

Tegelikult oli üsna kerge Gifu linna jõuda. Suundusime Nagoya raudteejaama, kus ostsime üpris odava pileti ning paar hetke hiljem istusime juba õiges rongis. Sõit kestis alla tunni ning enne ühtteist olime juba Gifus kohal. Meil oli kavas Gifust edasi ühte pisikesse mägisesse külla edasi suunduda. Küla nimi oli Gujo-Hachiman ning see peitus Gifu maakonna ääres, mägedevahelises orus, kahe jõe lahkmel. Kuuldavasti oli see üks kaunimaid kohti maakonnas ning seetõttu tahtsime iga hinna eest sinna minna. Piletite ostmine oli omaette ettevõtmine, sest müüja ei rääkinud inglise keelt ja meie jaapani keel oli kergelt öeldes kesine. Sellegipoolest saime sellega üpris kerge vaevaga hakkama. Ainus probleem seisnes selles, et meil oli terve tund aega, enne kui buss lahkus. Niisiis otsustasime linnas veidi ringi vaadata.

Linn oli üllatavalt tühi – poed olid suletud, tänavatel polnud peaaegu kedagi ning korraks tundus, nagu oleksime kummituslinna sattunud. Siis kuulsime aga kaugemalt muusikat ning teise raudteejaama juurde jõudes avastasime,  et Gifus oli parasjagu festival käimas. See oli üpris väike festival, aga kuna meil polnud midagi paremat teha, otsustasime seda vaatama jääda. Suure platsi keskel oli lava, millel kamp teismelisi tüdrukuid tantsis ja laulis. Plakatid teatasid, et tegemist on Gifu Iidoli-festivaliga. See ei olnud kuigi suur festival, aga vähemalt pakuti seal süüa ning meil oli võimalus veidi meelt lahutada.

Surusime end läbi suurema rahvamassi ja seisime otse lava ette, et toimuvat jälgida. Laval tantsivad ja laulvad tüdrukud olid kuskil 13-14-aastased ning nende esitus ei olnud just kõige parem. Nad ei liikunud sünkroonis ega laulnud kuigi hästi ning vaatamata külmale ilmale olid nad koolivormis, mis koosnes lühikesest roosast seelikust ja sinisest pluusist. Hullumeelsed tüdrukud...

„Kuulge... kas te saate ikka aru, et me oleme siin ainsad tüdrukud?“ küsis äkitselt üks minu kaaslastest.

Alguses ei saanud ma väga hästi aru, mida ta silmas peab, kuid siis heitsin ma pilgu enda ümber... ja avastasin, et tal on õigus. Kogu festivali publik koosnes keskealistest meestest, kes üksisilmi laval karglevaid teismelisi tüdrukuid põrnitsesid ja iga laulu lõppedes energiliselt juubeldasid ja plaksutasid. Okei... see oli kergelt... jube.

Olgu, ma saan aru, kui meestele (või poistele) meeldib vaadata, kuidas kenad noored (lühikestes seelikutes) naised ennast laval keerutavad ja ringi karglevad. See ei ole kuigi imelik. Aga siin ei olnud tegemist noorte naistega - need tüdrukud olid teismelised. Jah, jaapanlannad näevad tihti nooremad välja, kui nad tegelikult on, aga olen surmkindel, et need tüdrukud olid kõige rohkem 15-aastased. Ja publik ei koosnenud mitte poistest või noorukitest, vaid valdavalt 40ndates-50ndates eluaastates olevatest meestest... kes erutatult üles-alla hüppasid ja juubeldasid. See ei olnud mingi valemiga normaalne. 

"Äkki nad on nende tüdrukute isad... ja onud... ja vanaisad...?" pakkus üks minu kaaslastest õnnetult.

Jah, see oleks kõige meeldivam seletus olnud. Aga me kõik teatsime, et tegelikkus ei ole nii lilleline. Tahtmatult mõtlesin selle peale, et Euroopas ei läheks selline asi kunagi läbi. Ükski viiekümneaastane mees ei julgeks avalikult teismelisi tüdrukuid sel moel jõllitada. Ja ometi on see Jaapanis täiesti normaalne. Kus küll nende tüdrukute emad on?

Olime Gifus vaid tund aega, kuid sellest piisas, et taibata, et Jaapan võib väga hirmuäratav koht olla. Jah, siin on tunduvalt turvalisem kui Euroopas, aga vähemalt on meie pervertidel mingi sündsustunne säilinud.  

Väike sügisfestival

Tänupühale järgnev päev oli reede ja nagu tavaliselt, otsustasime välistudengitega pingeid maandada ja veidi pidutseda. Peo käigus teatas üks välistudengitest täiesti ootamatult, et tal on plaanis oma jaapani keele tuutoriga järgmisel päeval sügisfestivale minna, ning ta tahtis teada, kas ma tahaksin kaasa tulla. Millegipärast on mul viimasel ajal keeldumisega raskusi, nii et vastasin automaatselt „jah“. Ärge saage minust valesti aru: festival tundus väga tore üritus olevat ja ma tahtsin niigi linnast välja saada, aga... Ma saan kõigi välistudengitega üpris hästi läbi, nii et pole just kuigi ebatavaline, et keegi neist mind mõnele üritusele kaasa kutsub. Seekord oli kutsujaks aga isik, kellega olin varem vaid paar sõna vahetanud, nii et olin kergelt üllatunud. Vähemalt oli veel kaks teist välistudengit tulemas, nii et ma ei pidanud ebamugava vaikuse pärast muretsema.

Laupäeva pärastlõunal algas meie teekond Nagoya lähistel asuvasse pisikesse külla, kus festival aset leidis. Tegelikult toimus festival külast paarsada meetrit eemal, väikese mäe jalamil. Sõit kestis umbes poolteist tundi (ja seda tiheda liikluse tõttu) ja kohale jõudes oli päike juba loojunud ning mägi säras tuledes. Vaatepilt oli vapustavalt kaunis: värvikirev särav mäekülg, metsik jõgi, mis seda ühest küljest piiras ning arvukad pisikesed putkad, kus kohalikud traditsioonilisi jaapani toite pakkusid. Olin silmapilkselt õnnelik, et olin mõtlematult kutse vastu võtnud.

Jalutasime kambakesi rahulikult üle silla ning suundusime mäe poole. Tegemist ei olnud kuigi kõrge mäega, kuid kuna olin mõtlematult hommikul kontsaga saapad jalga ajanud, oli mäkketõus minu jaoks veidi vaevaline. Iga viie minuti järel olin kindel, et olin juba tipus, kuid avastasin, et minu ees laiub järjekordne kitsas trepp, mis viib üles. Sellegipoolest oli teekond üles äärmiselt nauditav. Vaade oli imeline ning meid ümbritsevad sügisvärvides puud ning säravad tuled tekitasid tunde, nagu oleksin muinasjuttu sattunud.

Poolel teel üles kuulsime äkitselt veidrat nagisevat häält, mis tuli kusagilt meie peade kohalt. Enne, kui arugi saime, liugles meist mööda midagi suurt, lapikut ja karvast... Lendorav. Tuleb välja, et mägi, kus festival toimus, oli koduks lendoravatele, et polnud just kuigi rahul, et kari võõraid nende territooriumile tungis. Edasi liikudes nägime neid veel paar korda ning iga kord sisisesid nad vihaselt, enne kui järgmisele puule liuglesid. Vaatamata sellele, et nad olid nähtavalt vihased (ja isegi veidi hirmuäratavad), olid nad veidralt armsad.

Mäetippu me ei jõudnudki. Olime juba peaaegu tipus, kui otsustasime, et jätkamine oleks äärmiselt halb idee. Nimelt oli tipp kottpime, seal ei olnud ainsatki valgustit, nii et isegi kui oleksime pimesi kohale jõudnud, oleks allatulek liiga ohtlik olnud. Niisiis suundusime tuldud teed tagasi... mis oli raskem, kui arvata võis. Kontsades mäkke ronimine oli võrdlemisi kerge – allatulek aga nii piinarikas, hirmuäratav ja aeglane, et üks kaasas olnud poistest otsustas mind lõpuks seljas alla kanda. Mitte et see oleks vähem hirmuäratav olnud. Korraks nägin oma elu silme eest mööda vihisemas ning olin kindel, et lendame mõlemad pea ees trepist alla. Järgmisel hetkel olime aga mõlemad kindlalt maa peal ning ees laius ohutu kodutee.

Vaatamata sellele, et alguses tundus sügisfestivalile minek kohutava ideena, osutus see äärmiselt lõbusaks. See jättis kustumatu mulje ning kuigi järgmisel päeval oli mul liikumisega raskusi, ei kahetsenud ma midagi. 

Tänupüha Jaapanis

Ma pole kunagi tänupüha tähistanud. Valdavalt sellepärast, et see on Ameerika püha ning eurooplased ei tähista seda. Lisaks sellele pole ma selle vastu kunagi eriti suurt huvi  tundnud.  Miks ma peaksingi – see on ju meile nii võõras püha.  Ja ometi tähistasin ma paar nädalat tagasi esimest korda tänupüha... Jaapanis. Loogiline, kas pole?

Kuna meie hulgas on nii palju ameeriklasi, oli kindel, et tänupühal toimub meil midagi. Me ei teadnud, mis see on, aga midagi pidi toimuma. Juhuslikult leidis üks välistudengitest kuulutuse, mis teatas, et kohalik pubi pakub tänupühal traditsioonilist ameerika õhtusööki – kalkuni ja kõrvitsapirukaga. Loomulikult olid kõik ameeriklased sellest otsekohe sillas ning tänupüha saabudes reserveerisime pubis kaks suurt lauda ning suundusime pärast kooli õhtust sööma. Mul polnud küll erilist isu kalkuni järele, kuid kuna ameeriklased olid endale missiooniks võtnud ka eurooplastele oma üllast traditsiooni tutvustada, vedasid nad meid poolvägisi kaasa.

Jõudsime pubisse kuskil kuue paiku kohale ning teenindajad ei olnud just väga rõõmsad meid nähes – välismaalased tekitavad alati segadusi. Võtsime istet ning tellisime kõik ühest suust korraliku tänupüha roa – kalkun, kartulipuder, oahautis ning magustoiduks kõrvitsapirukas. Meie ettekandja kadus kööki ning meie ütlesime üksteise järel, mille üle me tänulikud oleme. Kuskil viie minuti pärast said esimesed kaks meist oma tellimused kätte ning me ülejäänud jäime elevusega ootama, et ka meid teenindataks. Ja nii me siis ootasime. Ja ootasime... ja ootasime...

Kahe õnneliku toit hakkas jahtuma ja meie ootasime ikka veel edasi. Kümme minutit... viisteist... kakskümmend?! Olgu, pubi oli rahvast täis ja ilmselt oli kokal palju tegemist, aga no tõesti? Kakskümmend minutit?  Seda enam, et kaks meist juba said oma toidu kätte. See oli lihtsalt mõnitamine!

Veel viis minutit ja lõpuks ometi saabusid ka teiste road. Olime liiga õnnelikud, et vinguda, nii et asusime kohe sööma. Toit oli... leige... Aga vähemalt maitses see hästi. Ma pole eriti tihti kalkunit saanud, nii et olin meeldivalt üllatunud. Pohlamoosis olin ma küll veidi pettunud, sest seda ei andnud koduse pohlamoosiga võrreldagi. Kõrvitsapirukas toodi õnneks vahetult pärast õhtusööki kohale... aga ainult poolele lauale. Miks? Neil lõppes pirukas otsa. No tõesti? Nad teadsid, et neil on üle 20 inimese tulemas ja ometi ei olnud nad selleks piisavalt valmistunud. Nad oleksid pidanud teadma, et  ameeriklased vajavad rohkem toitu kui jaapanlased. Vaatamata sellele, et kõrvitsapirukas asendati juustukoogiga, olime veidi pettunud. Tõsiselt Jaapan? Siin ei ole vist miski püha!  Isegi mitte tänupüha...

Õhtusöögile järgnes väike jalutuskäik Fushimi linnaosas, mille käigus avastasime, et jaapani noorukid armastavad hilisõhtuti kaubamajade vaateakende ees tantsida. Miks? Sest tantsustuudiosse minek oleks liiga kallis ja kodus pole neil piisavalt suurt peeglit. 

Lisaks sellele leidsime kabuki-teatri (mis oli loomulikult suletud) ja avastasime, et kuigi Jaapanis ei tähistata jõule (vähemalt mitte nii nagu Euroopas), armastavad nad siiski igasugu jõulukaunistusi. Jõulutuledes Nagoya on uskumatult kaunis ja seda eriti õhtuti. Vahetevahel on päris mõnus öösiti niimoodi ringi uidata. 

Seiklused Nagoyas: pesapall, park ja jõulutunne

Laupäevad on ametlikult seikluse-päevadeks muutunud. Praeguseks on mul juba väljakujunenud harjumus igal laupäeval sõpradega seiklema minna. Sest nädalast nädalasse samade kohtade külastamine on lihtsalt igav. Niisiis otsustasime ühel järjekordsel laupäeval linnas kerge tuuri teha.

Algne plaan oli linna üht vanimat templit külastada, kuid otsustasime, et Kuppel on lähemal, nii et targem on esimesena sinna suunduda. Kuppel on suur pesapallistaadion Nagoya kesklinnas. Pesapall on siin äärmiselt populaarne – valdavalt ameeriklaste tõttu. Juba enne metroost väljumist kaunistasid tunnelite seinu pildid Nagoya pesapallimeeskonnast ja laes rippusid meeskonna logoga plakatid. Kuppel ise oli hiiglaslik ja säras hommikupäikeses. Kuna oli laupäeva hommik, oli staadioni ümber suhteliselt vähe rahvast liikvel, kuid olime üpris üllatunud, et seal üldse keegi oli. Mängud on tavaliselt õhtuti ja laupäeva hommikul poleks seal tohtinud kedagi olla, kuid sellegipoolest nägime, kuidas üksikud inimesed Kuplist sisse-välja käisid. Sissekäigu juures olid isegi uksehoidjad, kes inimesi sisse ja välja lasid.

Vaatamata sellele, et meil oli kahtlane tunne, et me poleks tohtinud seal olla, otsustasime õnne proovida. Jalutasime rahulikult ukse juurde, poolenisti oodates, et uksehoidjad meid väga viisakalt takistavad, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel tegid nad uksed naeratades lahti ja lasid meid sisse. Eeldasime, et see on hea märk ja jalutasime rahulikult sisse. Tuleb välja, et Nagoya pesapallimeeskond oli parasjagu trenni tegemas, nii et meil õnnestus isegi väikest osa mängust näha. Väga väikest osa, sest üsna pea pärast istmeteni jõudmist märkas meid staadioni töötaja, kes sihikindla ilmega meie poole suundus. Otsustasime kaduda, enne kui ta meie peale karjuma kukub.

Järgmiseks peatuseks oli Nakamura park. Meil ei olnud õrna aimugi, mida see endast kujutab, kuid kuna kaardil oli märgitud, et selle läheduses on Torii värav, otsustasime sinna suunduda. See oli ainus põhjus. See kõlab ehk veidi rumalalt – minna suvalisse parki lihtsalt sellepärast, et kaart näitab, et läheduses on Torii värav – kuid see oli parim otsus tol päeval.

Nakamura park on vapustavalt kaunis: sügisvärvides puud, kaunis tiik, iidsed templid ja pühamud ning kaunid kujud. Kõige tipuks oli tiik kilpkonnade elupaigaks ning kolm neist peesitasid keset tiiki oleval kivil. Pargis ringi jalutades täitis mind ääretu rahu: ilm oli ilus ja päikeseline, park värvikirev ja esimest korda üle pika aja tundsin, et sügis on tõepoolest ilus aastaaeg. 

Pärast rahulikku jalutuskäiku pargis ja hilist lõunasööki oli päike juba peaaegu loojunud. Otsustasime enne kojuminekut veel Sakaest läbi hüpata – lihtsalt selleks et paarist poest läbi hüpata. Kohale jõudes oli juba pime ning kui Sakae keskusesse – Oasis 21’e – jõudsime, tabas meid ootamatu üllatus. Nimelt oli keset suur kaubanduskeskust uisuväli. Novembris. Kuu aega enne jõule. Poodide vahel, väikese lava ees laius kunstjääga uisuväli, kus nii lapsed kui täiskasvanud jõulumuusika saatel ringe tegid. See oli vist esimene kord, kui tundsin kerget koduigatsust... See möödus kähku, aga viivuks igatsesin ehtsat kodumaa lund ja jõulutunnet. Ja siis tuli mulle meelde, et olen Jaapanis ja elu on ilus. 

Peaaegu jaapanlanna ehk kaks tundi kimonos

Mis on esimene asi, mis teile pähe tuleb, kui ma ütlen sõna ’Jaapan’? Olgu, see ei ole väga aus mäng, sest pealkirjas on juba sõna ’kimono’. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et peale sushi ja sumo on kimono üks kuulsamaid asju, mis Jaapaniga seostub. Võib-olla just sellepärast otsustas ülikool kõik neiud laupäeval kimono-tundi saata.

Ürituse nimi oli tegelikult „kimono kogemus“, mis üldjoontes tähendas seda, et meid viidi Chukyo keskkooli, kus meile õpetati, kuidas kimonot selga panna. See üritus kestis kaks tundi ja vähemalt tund sellest ajast kulus kimono enda selga ajamiseks. Ma ei tee nalja. Tund aega, et ennast riidesse panna... See oli esmakordne kogemus. Miks meil siis nii palju aega läks.

Noh, esiteks tuli „aluspesu“ esimene kiht selga saada. See koosnes õhukesest valgest hõlmikseelikust ja valgest lühikeste käistega pluusist. Loomulikult ei saanud me seda niisama selga ajada: vasak hõlm pidi olema parema peal ning õmblused reitega kohakuti. Pluusi kinnisidumiseks pidime võtma õhukese riideriba ning selle ümber kere siduma, suunaga eest taha. Järgmiseks ajasime selga aluspesu teise kihi, milleks oli roosa või valge kimono. Noh, tehniliselt mitte otseselt kimono – see lihtsalt nägi sedamoodi välja, kuid oli mingil põhjusel aluspesu. Seda selga pannes pidime jälgima, et õmblused oleks alusseelikuga kohakuti, et rangluud oleks kaetud ning kukal kergelt paljas ja et kuskil poleks kortse. Teise kihi sidusime kahe eraldi nööriga kinni (taaskord suunaga eest taga) ja siis oli aeg kimono selga ajada.

See oli seni kõige raskem ülesanne. Pidin kimono ühe käega selja taha viima ning selle aeglaselt selga libistama, ilma liigsete liigutusteta. Järgnevalt pidin käed varrukatesse ajama, mis oli erakordselt raske, sest mu aluskimono varrukad ulatusid peaaegu maani ning jäid igale poole ette. Siis pidin kindlaks tegema, et kimono hõlmad oleks maaga risti ning need aeglaselt keha lähedale ja siis uuesti ette viima. Miks? Sest traditsioon on selline. Loomulikult pidin riietudes taaskord kindlaks tegema, et parem hõlm oleks all, vasak peal. Vastupidi riietumine oleks kohutav enne, sest see tähendaks, et olen surnud. Igal juhul nöörisin kimono taaskord kahe paelaga kinni ning tegin kindlaks, et kuskil ei oleks kortse, et kukal oleks kergelt paljas ning rangluud kaetud. Ma ei tahtnud ju ometi odav välja näha!

Niisiis, tund aega pärast kohalejõudmist olime kõik kimonod kenasti selga saanud. Milleks aga teine tund kulus? Obi selga saamiseks! Nagu te kõik ilmselt teate, käib kimono juurde alati ka lai, enamasti värviline vöö – see on obi. Obi ei ole aga ainult vöö: see on kolmest osast koosnev kaunistus, mis enamasti selja taga lipsuks keeratakse. Kuidas seda tehakse, on minu jaoks mõistatus, sest meil ei avanenud võimalus seda ise teha. Juhendaja võttis meid ükshaaval ette ja keerutas igaühe ümber obi, mille selja taga erinevalt kujundas. Ühe tüdruku obi nägi selja taga välja nagu liblikas, teise oma nagu lill. Minu oma oli väga traditsioonilise kujundusega ning koosnes kahest eraldi vööst.  

Järgnes fotosessioon, mille järel tundsin, nagu oleksin modell. Minust tehti nii palju pilte, et ma ei teadnud, kuhu vaadata. Ühel hetkel seisin niisama nurgas ja järgmisel momendil oli neli erinevat fotokat minu poole pööratud ning kõik nõudsid, et ma end ühelt või teiselt poolt näitaksin. Vähemalt mõne hetke sain teeselda, et olen korralik jaapani daam ja see oli üllatavalt meeldiv tunne. Kahju ainult, et kimonod on nii kallid...

Igavese ootamise loss

Reisi teine päev ei olnud pooltki nii rõõmus ja meeldiv kui esimene. Esiteks algas päev kohutava vihmasajuga ning kuna Nagano on väga mägine, oli lisaks vihmale ka kohutavalt külm. Suurepärane... Lisaks sellele olime kõik peaaegu et magamata ning eelmisel õhtul tarbitud alkohol ei teinud meile just mingeid teeneid. Hommikusöök oli rikkalik, nagu sellisest kohast oodatud: puuviljad, soe toit, erinevad salatid jne. Seminarihoone oli nii mõnus, mugav ja soe, et oleksin hea meelega sinna jäänudki. Kahjuks pidime juba kell 8 lahkuma ning bussi minnes oli mul tahtmine otsekohe magama keerata ja mitte enne Nagoyasse jõudmist ärgata. Nii et kui kuskil tunni pärast Matsumoto linna jõudsime ja meid bussist välja kamandati, polnud ma just kuigi entusiastlik.

Matsumotos asub üks vähestest autentsetest Jaapani lossidest. Just nagu Inuyama loss, on ka see hoone äärmiselt vana, kitsaste treppide, madalate lagede ja hämarate ruumidega. Ehitist ümbritseb lai kanal ning ees laiub suursugune lossipark. Kõik see oleks väga kena olnud ja ma oleksin hea meelega vaadet nautinud, kui väljas poleks nii külm olnud. Vihmasadu oli küll lakanud, kuid taevas oli ikka veel pilvine ning lisaks kõigele puhus nüüd ka kohutavalt tugev tuul. Lootsime, et saame lossis veidikenegi sooja...

Pidime pettuma. Kuna tegemist on ikkagi autentse lossiga, ei ole võimalik seda kuidagi soojustada. Pilukil aknaavadest puhuv tuul ja külmad puupõrandad ei muutnud jalutuskäiku läbi lossi just eriti meeldivaks. Ah jaa, enne sisenemist pidime loomulikult ka jalatsid ära võtma (nagu jaapanlastel kombeks). Kahjuks ei antud meile seekord toasusse – pidime sokkide väel läbi lossi kakerdama. Vähemalt oli kõik väga autentne... ja ma ei saanud eitada, et loss oli vähemalt väljast väga ilus. 

Niipea, kui olime sisse astunud, ootas meid ees... rivi... Lossis oli äärmiselt palju inimesi – suuremalt osalt hiinlased ja korealased – ja juba esimeses ruumis oli neid nii palju, et pidime rivis ootama, et toast välja saada. Liikusime aeglaselt edasi, püüdes külmetavatest jalgadest ja marutuulest võimalikult vähe välja teha. Järgmises ruumis ootas meid ees väike muuseum iidsete samurairüüde ja relvadega. Ja loomulikult ka järgmine rivi inimesi. Pidime jälle kuskil kümme minutit ootama, et toast välja ja järgmisele korrusele saada.

Pole mingi ime, et selleks ajaks oli mu tuju veelgi langenud. Vähe sellest, et lossis oli külm ja tuuline, pidime igas ruumis kümme kuni viisteist minutit ootama, et edasi liikuda. Ma ehk liialdan siin veidi, aga tõsiasi on see, et pidime nii kaua ootama, et otsustasime mälumängu mängima hakata. Üks meist küsis küsimuse ja kes esimesena õigesti vastas, sai järgmise küsimuse esitada. Ausalt öeldes oli see kõige huvitavam osa kogu lossist. Mälumäng ja loomulikult ka lossi viimane korrus.

Olime kolmandal korrusel, kui järjekordse sabani jõudsime. See oli eelmistest tunduvalt pikem ja liikus märksa aeglasemalt. Olime kindel, et ükskõik, kuhu see saba ka viis, pidi see midagi äärmiselt põnevat olema. Mängisime ootamise ajal oma mälumängu ja püüdsime mõtteid külmast eemale viia. Liikusime minutis äärmisel juhul vaid ühe sammu võrra edasi ning ajapikku muutus ootamine äärmiselt tüütuks. Kuna olime selleks ajaks aga keset saba ning meil ei olnud võimalustki tagasi pöörduda, pidime edasi kannatama. Ajapikku jõudsime järjest ettepoole ja ettepoole, kuni nägime, milleni saba lõpuks viis.

Trepid. Ootasime viisteist minutit, et treppideni jõuda. Aga oodake! Need ei olnud lihtsalt niisama trepid. Need olid surmatrepid! Vähe sellest, et astmed olid imekitsad ja kohutavalt kõrged, liikusid inimesed samaaegselt üles ja alla, mis tähendas, et meil oli minimaalselt ruumi liikumiseks. Trepp viis viimasele korrusele, kus oli väike vaateplatvorm, kuid ma ei suutnud vaadet nautida. Üles saamine oli olnud parajalt keerukas – ma ei tahtnud mõeldagi sellele, kuidas alla saan. See oli parajalt hirmuäratav kogemus, sest alla astudes tundsin paariks hetkeks, nagu oleksin vabalangemises. Kui lõpuks lossist välja jõudsin, olin õnnelik, et olin ikka veel elus. Kogu see ootamine, külmetamine ja surmatrepid olid mind täielikult ära väsitanud, nii et olin üliõnnelik, kui tagasi bussi jõudsin ja meile öeldi, et suundume otse koju. Olgu, pean tunnistama, et Matsumoto loss on väga kaunis ja suursugune ehitis, kuid tol päeval ei suutnud ma seda korralikult nautida. Vähemalt jättis see unustamatu mulje... 

Väljas oli juba pime, kui tagasi Nagoyasse jõudsime. Tänasime bussijuhti, korraldajaid ja kaasreisijaid ning suundusime otse koju. Niipea, kui oma tuppa jõudsin, vahetasin riided, pugesin voodisse ja jäin magama. Kaksteist tundi hiljem oli aeg ärgata ja kooli minna...  

Reis Naganosse

Oktoobri teiseks nädalavahetuseks oli ülikoolil meie jaoks kavas reis Naganosse... mis jäi ära, sest meid tabas niinimetatud „taifuun“. Reis lükati novembrisse ning eelmisel nädalavahetusel, 9. ja 10.novembril, sõidutati meid Naganosse.

Reis algas laupäeva varahommikul, kell 8. Pidime ülikooli ees kohtuma ning seal kambakesi bussi minema. Võtsime kenasti istet ja seadsime ennast mugavalt sisse. Ees ootas kolmetunnine bussisõit ja kuna olime tavatult vara ärganud, lootsime kõik, et saame veidi magada. Ja siis suruti mulle mikrofon kätte...

Mida? Mis...? Vaatasin segadusseaetult enda ees istuvale tuutorile otsa. „Tutvusta ennast!“ teatas ta rõõmsalt ja jäi mind ootusrikkalt põrnitsema. Vaatasin enda käes oleva mikrofoni ja siis jälle tuutori poole. Miks? Olgu, reisil ei olnud ainult välistudengid. Meie hulgas oli ka terve hunnik jaapanlastest tuutoreid ja mõned üksikud õpilased Toyota kampusest, nii et mõned kaasreisijad olid minu jaoks tundmatud. Aga... Tõsiselt? Miks ma ennast kõigi ees tutvustama pidin? Oleksin vabalt võinud võõrastega ka ise tutvust teha. Aga ei, Jaapanis ei käi asjad niimoodi. Andsin ohates alla ja vuristasin jaapani keeles ette oma nime, päritolumaa ja vanuse. See muutus juba kergelt tüütuks...

Lootsin, et pärast enesetutvustust on mul võimalus veidi magada, aga tuutoritel oli teine plaan. Esimese tunni sees vuristati meile ajakava ette, loeti sõnad peale ja sunniti meid laulma. See oli parajalt piinarikas, nii et kui esimese peatuse tegime, tormasin esimeste seas bussist maha.

Esimese peatuse tegime väikeses mägises külakeses nimega Magome. Tegemist on väga tüüpilise jaapani külaga: traditsiooniline arhitektuur, kitsad tänavad ja sügisvärvides mets küla ümbritsevatel mäenõlvadel. Pean tunnistama, et Nagano prefektuuris on loodus lihtsalt imeline – eriti praegu, kus puud vahetavad värvi ning mäed on punase-kollase-rohelise kirjud. Magomes ei olnud ei uhket lossi ega suurt templit, kuid kogu linnake oli nii autentselt jaapanipärane ja armas, et tunnine lõunapaus möödus kui lennates.

Järgmine peatus ootas meid ees tund aega hiljem. Seekord viidi meid väikesesse rahvusparki, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Mingil veidral põhjusel pandi meid kaleidoskoope meisterdama. Materjalid saime rahvuspargi töötajatelt, kes meid ka (jaapani keeles) juhendasid ning paarkümmend minutit hiljem oli meil kõigil oma isiklik kaleidoskoop olemas. Järgnes lühike jalutuskäik pargis, kuid kuna meil oli üpris vähe aega, nägime vaid imeväikest osa pargist.

Veel tund aega ja me jõudsime Chukyo Ülikooli seminarihoonesse Nagano prefektuuris. Ausalt öeldes arvasin enne kohale jõudmist, et peame ööbima mingis pisikeses onnis keset metsa. Mis meid aga ees ootas, oli viietärni hotelli vääriline suursugune hoone mägede vahel. Suursugused kroonlühtrid, hiiglaslik söögisaal, kaks karaoketuba (otseloomulikult) ja eraldi onsen... Lisaks sellele olid toad lihtsalt suurepärased: hämmastavalt suured, diivani, teleka, kirjutuslaua ja minibaariga. Ja see pole veel midagi! Pärast kohalejõudmist ootas meid ees viiekäiguline õhtusöök, mis oli nii rikkalik ja maitsev, et tundsin, nagu oleksin muinasjutus. Pardifilee-salat, kreemjas mereannisupp, grillitud lõhefilee juurviljadega, täiuslikult valmistatud veisefilee, mis lausa sulas suus, ja kolme-šokolaadi kook mustsõstrasorbeega... Ma ei mäleta, millal ma viimati nii hästi sõin. See ei olnud enam lihtsalt toit – see oli kunst.

Pärast sööki ootas meid ees väike karaoke-pidu (oh neid jaapanlasi...), mille käigus meile pakuti tasuta näkse ja jooke. Kaks tundi möödus nagu niuhti ning üsna pea anti meile teada, et onsen suletakse poole tunni pärast. Suundusin koos teiste tüdrukutega otsekohe alumisele korrusele vanni nautima. Loomulikult oli ka siin – nagu enamikes kohtades – väli-onsen, mis oli ümbritsevast metsast kõrge seinaga eraldatud. Vedelesime tüdrukutega kaugelt rohkem kui pool tundi selles mõnusas vannis, nautides värsket mäeõhku ning vaadet pimedale metsale.

Õhtu lõppes väikese peoga ühes esimese korruse tubadest. Seminarihoone juures oli huvitav see, et ülemiste korruste toad olid väga läänelikud ning meenutasid tüüpilisi hotellitube, samas kui esimese korruse toad olid tatami-mattidega kaetud jaapani stiilis ruumid. Ühes sellises toas toimuski meie pidu, mis koosnes suuremas osas lihtsalt näksimisest ja lobisemisest. Enne, kui arugi saime, oli kell juba kaks öösel ning meil oli viimane aeg magama minna. Pidime järgmisel hommikul juba kell seitse ärkama, et hommikust sööma minna.

Kahjuks oli meil aga üks probleem: nimelt olid paljud meist neljakesi ühes toas... ning nelja peale anti meile vaid üks võti. Ka mina olin ühes sellises toas, aga minul vedas: läksin toakaaslastega samal ajal tuppa ning sain ilusti sisse. Vahetasin riided, pesin hambad ja sättisin ennast magama minema, kui kuulsime ukse tagant arglikku koputust. Kaks naabertoas ööbivad välistudengit olid magama minnes avastanud, et toa uks on lukus ning võtme omanik oli teadmata kadunud. Nojah... kuna meie diivan oli vaba, panime ühe neist sinna magama ning mina lükkasin ühe toakaaslasega voodid kokku, et teine õnnetu hing meie vahel magada saaks. Kustutasime tuled, läksime magama ja lootsime, et jõuame hommikuks välja puhata.

Hetk hiljem helises äratuskell... 6.55... Pidime sööma minema. Ajasime end aeglaselt üles – kõik unised ja uimased – ja hakkasime riidesse panema, kui üks mu toakaaslastest äkitselt küsis: „Niisiis... kes see pisike jaapanlanna oli, kes öösel minu voodis magas?“

Mida? Meid oli lõppkokkuvõttes seitse? Kuidas see viimane jaapanlanna ennast sisse nihverdas?  Oh Jaapan, sa ei väsi kunagi üllatamast!

Nanzani teepidu

Festivali teisel päeval pidin vaid kaheks tunniks kohvikusse tööle minema ja see päev oli eelmisest mõnevõrra parem. Sain ühelt kenalt noormehelt šokolaadi kingiks ning kaks tundi möödusid hämmastavalt kiiresti. Oleksin ehk isegi kauemaks jäänud, kuid plaanisime sõbrannadega teiste ülikoolide festivale uudistama minna. Meie piirkonnas on lisaks Chukyole veel kaks ülikooli: Meijo ja Nanzan. Meijo ülikool on meie korterile väga lähedal ja jääb tegelikult isegi meie kooliteele, samas kui Nanzan on kodust umbes neljakümne minuti kaugusel. Kuna meil oli võimalus koduteel Meijost läbi käia, suundusime esmajoones Nanzani.

Tuleb välja, et mul oli ISEP programmi raames võimalik ka Nanzani ülikooli astuda ning veidi pärast kampusesse jõudmist olin natuke pettunud, et olin Chukyosse sattunud. Nanzani ülikool on Chukyost tunduvalt vanem ning seda on kohe näha: õppehooned on madalad, hämarad ja kaetud vääniskasvudega ja koridorides ringi liikudes tekkis mul tunne, nagu oleksin ajas tagasi lennanud. Kitsad käigud, puust lükanduksed ja akna taga laiuv park – kõik tundus nii maagiline ja vanamoodne... justkui mõnes vanas õudusfilmis. Oh jaa, see koht oli ilus. Aga kas ma tahaksin sinna iga päev minna? Järele mõeldes otsustasin, et Chukyo ülikool on ikkagi parem. Jah, Nanzan on maagiliselt vanamoodne ja hubane, aga Chukyo on mugav, ilus ja õppetööks lihtsalt suurepärane paik. Pealegi meenutas Nanzan veidike nõukaaja kooli. Kui peaksin seal iga päev olema, kaoks vaimustus ilmselt üsna kiiresti.

Esialgu ei tundunud Nanzani festival Chukyo omast kuigi palju erinev olevat: igal pool söögiputkad, käsitöötelgid ja eemal lava... kus kaks jaapanlannat tantsisid flamenkot. Noh, see oli erinev. Ja tegemist ei olnud mingite amatööridega – need tüdrukud teadsid, mida teevad. Nad liikusid peaaegu täiuslikus sünkroonis ja nende tants oli väga kirglik. Kahjuks jõudsime alles viimase tantsu ajal lava äärde, nii et me ei näinud tervet esinemist, aga see vähene, mida nägime, oli muljetavaldav. Neile järgnes hip-hopi grupp, kelle esinemine oli pea sama veatu ja kaasahaarav. Nii et Nanzani festivali esmamulje oli ääretult positiivne.

Ja siis nägin ma kahte koolivormis tüdrukut enda ees. Kahte väga mehist koolivormis tüdrukut, kelle karvased jalad, suured käed ja kõrisõlm torkasid isegi kaugelt silma. Ah... ah soo... Noh, eks Halloween oli veel kõigil mõttes ja kostüümide kandmine on siin üpris populaarne... Ja siis möödusid minust kaks noormeest, kes kandsid hiina stiilis kleite, mille alt pungitasid võltsrinnad välja. Olgu, see oli natuke veider. Otsustasin sellest mitte välja teha ja teed jätkata, kui minust jooksis mööda miniseelikus meesterahvas. No tõesti, Nanzan! Mida kuradit?! Tuleb välja, et need noormehed reklaamisid oma klubi kohvikut... Mul pole õrna aimugi, miks nad naisteriietes olid, aga ehk oli nende kohviku teema selline... Sooline võrdõiguslikkus ja kõik muu.

Koolifestivalide aegu on kostüümide kandmine üpris tavaline. Meie koolis oli isegi paraad, kus võisid osaleda kõik, kes kostüümis kohale ilmusid. Pean aga tunnistama, et Nanzani õpilased võtavad cosplay’d palju tõsisemalt: nende kostüümid avaldasid mulle suuremat muljet kui Chukyo õpilaste omad.

Peahoones ringi vaadates leidsime fotograafiaklubi näituse, kus klubiliikmed eksponeerisid oma töid. Ringi vaadates märkasin ühel laual väikest raamatut pealkirjaga „Estonia“. Mida? Tõsiselt? Tuleb välja, et üks klubiliikmetest käis selsamal suvel Eestis ja tegi terve hunniku pilte, mille raamatusse pani. Hämmastav! Loomulikult käis ta ainult Tallinnas, aga oli tore pilte oma kodumaast näha.

Järgmiseks suundusime „õuduste tuppa“, mis oli idee poolest sama nagu lõbutsusparkides olevad õuduste majad, aga tegi neile silmad ette.  Kahest klassiruumist tehti pime labürint, kus lisaks laest rippuvatele rekvisiitidele oli terve grupp tudengeid, kes mängisid vaime. Ausalt öeldes oli see üllatavalt jube. Ruum oli tõepoolest kottpime ning meile anti vaid üksik latern, mille valgus oli äärmiselt nõrk ega aidanud suurt midagi. Lisaks sellele taipasin ühel hetkel, et üks „vaimudest“ on otse mu selja taga ning jälitab mind. Ta ei puudutanud mind ega teinud häält, kuid sain aru, et ta on seal ning paljalt mõte sellest, et keegi kõnnib pimedas koridoris mul tihedalt kannul, oli judinaidtekitav. Olin üllatunud, kui palju vaeva nägid tudengid õuduste maja nimel ning kui hästi see välja kukkus. Mind pole just kerge hirmutada, aga selles väikeses labürindis hakkas mul kergelt kõhe.

Viimase asjana otsustasime teeruumi minna. Tuleb välja, et Nanzanis on teetseremoonia-klubi ning meil avanes võimalus näha ehtsat tseremooniat, kus kõik kulges vanade traditsioonide kohaselt ning kõik noored neiud olid ilusates kimonotes. Jõudsime vahetult enne ürituse algust kohale ning võtsime kenasti ruumi kaugemas servas istet. Traditsioonilise muusika saatel astusid meie ette noored neiud, kes aeglaste liigutustega teekruusid lauale tõstsid ning väga väljapeetult tseremooniat alustasid. Jälgisime seda suure huviga, kuni ruumi teises otsas oleva kardina tagant kaks neiut välja astusid, kes kandsid kaasas kandikut taiyakiga (väike küpsetis, mis on täidetud magusa oapastaga). Nad tõstsid iga külastaja ette salvräti, millele asetasid taiyaki, ning külastajad ulatasid vastutasuks ühele neist oma pileti.

Oota! Pileti? Mis pileti? Me ei teadnud selles midagi. Olime lihtsalt sisse astunud ja suvalises kohas istet võtnud – meil ei olnud õrna aimugi, et vajasime sisenemiseks piletit. Vaatasime närviliselt üksteisele otsa, teadmata kas kiirelt minema hiilida või paigale jääda. Üsna pea oli aga liiga, et midagi teha, sest neiud olid otse meie ees ja ootasid meie pileteid... mida meil polnud. Püüdsime kokutades ja kogeledes seletada, et me ei teadnud, et peame sissesaamiseks maksma ning hetk hiljem oli meie ümber terve kari korraldajaid, kes meilt piletiraha nõudsid. 500 jeeni. Jah, pidime maksma 500 jeeni, et tseremooniat vaadata. Oh jaa, selle eest saime väikese taiyaki ja tilgakese värsket rohelist teed, aga... 500 jeeni?! Lisaks sellele ei andnud nad meile võimalustki lihtsalt välja minna – olime juba maha istunud ja kaks minutit tseremooniat jälginud, nii et pidime selle eest maksma. Oh neid jaapanlasi... Vähemalt oli taiyaki hea (ma armastan azukipastat – isegi kui see ei kõla eriti maitsvalt) ja me saime kogemuse võrra rikkamaks. Edaspidi tean, et ükski uhke tseremoonia ei ole tasuta - kõige eest tuleb maksta.