Härjavõitlus Katalaani moodi

Juuli viimasel nädalal õnnestus mul üle pika aja õele Katalooniasse külla minna. See oli esimene kord, kui teda suvel külastasin, ja meil emaga õnnestus reis planeerida just külapidude perioodiks. Suviti on paljudes külades pidude periood, mis kestab umbes nädalakese ja kus igal õhtul on kas mingi tantsu- või lauluüritus. Ka Krissu kodukohas ootas meid nädalapikkune kultuuriprogramm, mis tõotas tulla põnev. 

Kuna Kataloonia on ikkagi täiesti lõunas, on seal päeval liiga palav, et üldse midagi korraldada, ja nii toimusid pea kõik suuremad üritused hilja õhtul. Peod ise algasid keskööst ja kestsid umbes kuueni hommikul, mõned kontserdid toimusid veidi varem - kümne või üheksa paiku. Kuna tegemist oli puhkusereisiga, kasutasime päeval võimalust maksimaalselt lõõgastuda: käisime basseini ääres päevitamas (jah, selles ~1000 elanikuga külas on avalik bassein... ja padeliväljak... ja hunnik muud huvitavat kraami), läksime randa, tuuritasime lähedalolevates külades ringi ja sõime parimates söögikohtades... Nautisime puhkust täiel rinnal ja kui kesköö jõudis kätte, vedasime ennast peole, kus bändid muusikat mängisid ja nii vanemad kui nooremad tantsu lõid. 

Kõigist bändidest, mis külapidudel mängisid, jättis kõige võimsama mulje teisipäevane grupp. Vähe sellest, et lava taga olevatel ekraanidel näidati lauludele taustaks klippe erinevatest filmidest - esinejad ise etendasid samu stseene. Nii etendasid nad laulu- ja tantsunumbreid sellistest filmidest nagu "Chicago", "Dirty Dancing", "Scent of a Woman" ja õhtu lõpuks esitasid nad isegi oma versiooni Jacksoni "Thrilleri" videost. Koos kostüümide ja kõige muuga - poolikult nad midagi ei teinud. 

Kõige eredam elamus oli siiski Kataloonia stiilis härjavõitlus. Noh, tegelikult ei saa seda võitluseks nimetada, sest mingit otsest võitlemist ei toimunud, kuid siiski... Mina, kes ma olen üpris suur loomasõber ja kellele kogu härjavõitluse idee on vastumeelne, pean tunnistama, et tegelikkuses ei olnud see versioon sugugi nii hull. 

Viimasel õhtul enne päikeseloojangut toodi orkestri ja väikese paraadi saatel külla kaks härga, kes viidi küla areenile (jah, selles samas 1000 elanikuga külas on ka härjavõitluse areen). Kohale jõudes kärutati härjad areeni äärde ja pärast lühikest tseremooniat oli aeg esimene neist lahti lasta. Ürituse idee seisnes selles, et härg lastakse areenile vabaks ning julged kohalikud, kes temaga seal sees on, jooksevad tal eest ära ja õrritavad teda. Inimeste jaoks on areenil redelid, mida mööda on võimalik välja ronida, ning puur ja puust vann, kuhu peituda, kui olukord kurjaks kisub. Härjal lastakse tükk aega ringi joosta ning inimesi taga ajada ja kui ta lõpuks ära väsib, lastakse valla kohihärjad, kelle kannul ta reeglina areenilt minema kappab. 

Esimene härg, kes lahti lasti, oli veidi uimane ja segaduses. Jah, ta jooksis ringi, üritas inimesi sarvega lüüa, lükkas areenil seisva laua ümber (pandud sinna selleks, et inimesed saaksid selle taha või peale varjuda), kuid oma tegevuses oli ta siiski üpris loid. Inimestel oli kerge tema eest ära joosta ning ohtlikke momente eriti ei tekkinud. Kui kohihärjad lahti lasti, järgnes väike segaduses härg neile väga rahumeelselt.

Ja siis oli aeg teine lahti lasta. Teine härg... tal olid uskumatult lühikesed jässakad jalad ning välimuselt oli ta üpris matsakas ja kandiline. Aga jumal, kui vihane ta oli! Esmajoones lükkas ta sarvedega laua ümber ja pöördus seejärel raevukalt inimesi taga ajama. See loom oli kiire ja vihane ("Fast and Furious: The Bull Version") ning kohati läks areenil olevatel inimestel päris ohtlikuks. Pärast pikka ringijooksmist ja mõningaid nappe pääsemisi, otsustasid külaelanikud, et oleks aeg härjast lahti saada. Loom ise oli ka selleks ajaks parajalt väsinud. Niisiis lasti lahti kohihärjad ja... mitte midagi. Meie pisike matsakas härg seisis nagu naelutatult paigal ega teinud teistest loomadest suuremat väljagi - väljaarvatud siis, kui nad liiga lähedale tulid. Sellel loomal puudus igasugune karjainstinkt ning kui teised härjad talle piisavalt lähedale tulid, püüdis ta ka neid sarvedega lüüa. Loom oli kindlalt otsustanud paigale jääda ning umbes kakskümmend minutit ei suutnud keegi teda kohalt nihutada. Mulle meenus Tšauka - meie vana Chow Chow, kes oli ka kandiline ja lühikeste jalgadega loom, keda ei õnnestunud kuidagi liikuma sundida, kui ta oli kord juba otsustanud kuhugi paigale jääda. Ma ei tea, kuidas külaelanikel lõpuks õnnestus härjast lahti saada - võib-olla otsustas loom ise, et pidu on läbi - aga lõpuks kadus ka see kangekaelne tegelane areenilt, jättes platsi kolmandale - noorele ja saledale - loomale, kes kiirelt kapates ja hüpeldes rahva tähelepanu endale tõmbas. 

Võib öelda, et tegemist oli unustamatu üritusega ning nüüd olen ka mina üks neist, kes saab öelda, et on härjavõitlust näinud. Võib-olla küll mitte seda täiesti traditsioonilist, aga ikkagi... Keda huvitavad detailid?

Vahepala: Robbie Williams, vesi ja vahetusraha

20.augustil 2013 oli mul ainulaadne võimalus minna Robbie Williamsi kontserdile A.Le Coq'i müüjaks. Loomulikult haarasin pakkumisest kohe kinni ja enne kui ma arugi sain, oli 20.august käes ning mina olin teel lauluväljakule. Teekond sinna oli üpris meeldiv, kuigi pidin varakult ärkama (minu buss läks kell 7 hommikul, nii et ärkasin kuuest). Mul õnnestus bussis ära vaadata "Austraalia" (mis osutus ootamatult pikaks filmiks) ja kohale jõudes jalutasin rahulikult lauluväljaku juurde, kus sain pärast akrediteerimist kätte oma isikliku A.Le Coq'i T-särgi ja mündikoti. Päev algas hästi. 

Esimesed küsimused tekkisid mul siis, kui jõudsin oma putka juurde ja avastasin, et lisaks õllele ja siidrile pean ka vett, limonaadi ja energiajooki müüma. Muidu poleks see probleem olnud, aga ähmaselt meenus mulle lepingus seisnud lause: kogu toodang tuleb välja valada selleks ette nähtud anumasse. Tõesti? Isegi vesi? See ei tundunud eriti loogiline ja kui müügipiirkonna eest vastutav isik kohale jõudis, küsisin üle. 

"Nagu lepingus on öeldud: kogu toodang tuleb välja valada," teavitas vastutav isik mind reeglitest.

"Isegi vesi?"

"Kogu toodang."

"Aga... vesi?"

Jah, selgus, et isegi vesi tuli välja valada. Miks? Jumal teab. Ehk on plastpudelid räigeks turvariskiks? Ehk on Robbiel foobia pudelite ees? Igal juhul anti meile selged juhised kätte ja teavitati sellest, et reeglite rikkumine ei ole vastuvõetav. Olgu siis nii...

Aeg tiksus aeglaselt edasi ja rahvast muudkui kogunes väravate taha. Kuna minu müügipunkt asus täpselt Oru väravate juures, nägin pealt, kuidas hiiglaslik rahvamass oodates Eesti lippe lehvitas ja hõiskas. Kella neljast avati lõpuks uksed ja kiljumise saatel vajus ootav mass sisse. Oli päris põnev vaadata, kuidas noored naised ja mehed trügides ja kakeldes piletikontrolli  läbisid ning siis hullumeelselt lava ette kihutasid. Tundus, nagu sõltuks inimeste elud sellest, kui kiiresti nad sisse saavad. Korraks tekkis mul isegi hirm, et keegi tallatakse tormava massi jalgade all surnuks (aga meie värava juures seda õnneks ei juhtunud). Umbes pool tundi pärast väravate avamist hakkas olukord kergelt rahunema ja esimesed inimesed leidsid tee meie putka juurde. 

Üsna pea pärast müügi algust ilmnes järgmine probleem. Nimelt anti meile alguses müntides väike hulk vahetusraha. Hinnad olid aga sellised, et inimesed kippusid maksma kas viiestes või kümnestes. Arvake ära, kui kiiresti meie vahetusraha haihtus. Saime vist kõige rohkem pool tundi algsete müntidega hakkama ja siis olid need äkitselt kadunud ja inimesed püüdsid meile järjekindlalt kahekümneseid kupüüre nina alla lükata. Kuskil tund aega pärast müügi algust toodi meile veidi vahetusraha juurde: 20 eurot müntides. See sai aga samuti üsna ruttu otsa ning me olime taas hädas. Ühesed ja kahesed mündid haihtusid nagu lumepallid Põrgus ning kuskil kuue paiku tekkis olukord, kus meil ei olnud enam üldse münte. Helistasin piirkonna vastutavale töötajale ja sain vastuseks:

"Vabandust, aga meil ei ole teile vahetusraha anda. Meil oli 300 eurot müntides ja see on kõik laiaks löödud."

No tore! Mida meie siis teha saime? Eks me jätkasime teenindamist ja püüdsime kõigilt ostjatelt münte välja pinnida. Paljud ostjad olid meile seetõttu pahased ja ühed kenad eesti mehed teavitasid meid sellest, et: "Oleksite pidanud asja paremini organiseerima."

Kuidas palun? Kuidas suudab vabatahtlik müüja üritust paremini organiseerida. 

"No muidugi sa pead ütlema, et oled vabatahtlik, sest sul ei ole lepingut!" teatasid need kenad mehed valjult, "Aga niimoodi ei saa! Pead asja paremini läbi mõtlema! Korralda asju niimoodi, et selliseid probleeme ei teki!"

Hämmastav, kuidas inimesed ei suuda mõista lihtsat tõsiasja, et enamasti ei ole sellistes probleemides süüdi teenindaja. Loomulikult on kerge karjuda inimese peale, kes seisab sul ees ja ütleb, et vahetusraha pole, aga süüdi ei ole tema. Teenindaja ei korralda asju, teenindaja ei organiseeri - teenindaja teenindab. Ja kõik korralduslikud puudujäägid ei ole tema hingel. Sellegipoolest karjuti meie peale vahetusraha puudumise tõttu ja valamispoliitika pärast. Inimesed ei saanud aru, miks on vaja isegi vesi välja valada, ja kuigi me hoiatasime neid ette, olid nad ikkagi vihased, kui said topsis vett. Õhtu lõpuks olid nii paljud inimesed minu peale karjunud ja mulle vihaselt nähvanud, et muutusid selle suhtes immuunseks. 

Võib küll tunduda, et mul oli raske õhtu, aga kontsert ise kaalus kogu ebameeldiva üles. Tegime putkakaaslasega vahetusi: käisime vaheldumisi lava juures kontserti vaatamas ja puhkamas. Lisaks sellele oli meie putka sellises kohas, kus meil õnnestus päris hästi lavale näha. Võib öelda, et kogemus oli vägev: laulud olid head, show viimase peal (koos ilutulestiku ja kõige muuga) ning Robbie oli särav ja karismaatiline, nagu oligi oodata. Õhtu lõpuks olin küll rampväsinud, aga see ei muutnud fakti, et sain tasuta suurepärase kontserdielamuse osaliseks ning teenisin samal ajal lisaraha. Mida muud võib tahta? 

Ja nii tiksus meie aeg lõpuni...

Minu elu jätkus nii nagu varem. Käisime parvi ehitamas, metsas rohtu lõikamas ja aeg-ajalt katkestasid meie igavat päevatööd sügise alguse festivalid, mis olid pühendatud kohalikule templile. Karaoke, suurepärane toit ja suur kogus alkoholi olid iga festivali lahutamatuks osaks. Vabatahtlikena pakuti meile kõike tasuta ja nii saimegi pärast pikka tööpäeva tihti lõõgastuda kas mõnes restoranis või murulapil, kus meile anti tasuta kohalikku õlut ja koha peal valmistatud hõrgutisi. Saime oma heategudega isegi kohalikku ajalehte, kus meist kirjutati väike nupuke. Mul pole õrna aimugi, mida ajakirjanikud meist ka rääkisid, aga sellel polegi tähtsust - meist said kuulsused. 

Sügise teisel nädalal külastasime kohalikku algkooli, kus saime algklasside lastega mängida, nendega koos einestada ja nende küsimustele vastata. Loomulikult olid meie jaapanlased tõlkideks nii meile kui lastele ja kokkuvõttes saime päris hea ülevaate Jaapani algkoolielust. Ega see Eesti algkoolidest väga ei erinegi... kui välja jätta maavärina puhuks riiulitele pandud kiivrid ja asiaatidest lapsed. 

Mida veel? Paar päeva pärast kooli külastust oli meil ainulaadne võimalus kanuuga prügi korjata. Ei, me ei korjanud kanuusse prügi, vaid istusime kõik kenasti paati ja sõitsime mööda järve ringi, otsides kallastele uhutud prügi. Kui me midagi leidsime, randusime kiirelt, viskasime leitud objekti kanuusse ja jätkasime teekonda. Võib-öelda, et see oli kõige meeldivam prügikorjamisüritus, kus kunagi osalenud olen... sest see on ainuke prügikorjamisüritus, kus olen osalenud. 

Ja nii meie aeg jõudiski lõpuni. Sügis pressis ennast üha tugevamini peale ning üsna pea hakkasid juba lehed langema ja punakaks tõmbuma. 18.septembril astusid juba esimesed meist rongi peale ning kuna mina olin üks viimastest lahkujatest (eelviimane kusjuures), õnnestus mul näha, kuidas kõik ükshaaval rongi peale istuvad ja laia maailma edasi suunduvad. Kui panna taustaks sünge hall sügistaevas, tugev tuul ja puudelt langevad lehed, oli see palju trööstitum ja ebameeldivam protsess kui esimese grupi lahkujate ärasaatmine. Lõpuks oli ka minul aeg minna ja juhuse tahtel oli mind ära saatmas vaid üksainus inimene. Ega mul rohkem ei olnudki vaja - vähemalt ei pidanud ma täiesti üksi minema ja olin juba varem kõigi teistega hüvasti jätnud. 

Siiski oli reis tagasi Sapporosse üks kurvemaid mu elus.  Üllataval kombel õnnestus mul pisarad suuremalt jaolt alla suruda ja see oli ainult hea: jaapanlasi täis rongis nutmine oleks ilmselt kõik teised reisijad paanikasse ajanud. Lennukis ma enam nii rahulik ei olnud. Ilmselt oli minu kõrval istuval soomlasel päris ebamugav istuda töinava eestlase kõrval, aga ma ei suutnud ennast siis enam tagasi hoida. Kõik oli läbi ja kuigi tulevik tõotas kergelt öeldes huvitav tulla, oli üks etapp minu elust läbi. Sellised hetked on alati kurvad, isegi kui sul on midagi, mida oodata. 

Teine grupp

Ja aasta pärast Jaapanist tulekut olen ma lõpuks võtnud eesmärgiks oma lugu lõpetada. Laiskus on kohutav asi...

Meie teine grupp oli tunduvalt kohesiivsem kui esimene, mis oli tegelikult paras üllatus, sest paljud uued liikmed olid iseloomult... keerulised. Esiteks olid tüdrukud Tšehhist - kaks peaaegu minuvanust sõbrannat, kes oma firmariiete ja kuntsküüntega tundusid tööd tehes parajalt ebatavalised. Siis oli meie grupis jaapanlanna Yuko ja korealanna Yunna, kes ei rääkinud peaaegu sõnagi inglise keelt, aga tahtsid väga püüdlikult siiski suhelda. Ja siis oli veel meie uus itaallane - Michele - kes oli lihtsalt... väga eriline. 

Ma ei oskagi väga täpselt öelda, mis meid ühte liitis, aga veidral kombel leidsime õhtuti alati tegevusi, mis hõlmasid kõiki. Väikeste gruppide asemel tekkis suur ühtne rühm inimesi, kes said üllatavalt hästi läbi ja nautisid teineteise seltskonda... kui üks erand välja jätta. Väga tihti võib kuhugi gruppi ilmuda tegelane, kes on jube tüütu, aga ei suuda sellest ise aru saada. Ta on nii tüütu, et suudab kõik teised grupiliikmed erinevustest hoolimata vandeseltslasteks liita, kes mõistavad teineteise kannatusi ja toetavad üksteist. Meie grupis oli samuti üks selline liige, kes paljalt oma tüütusega suutis kõik teised liikmed sõpradeks liita. Ma ei ütle, kes ta oli, ega kirjelda, mida ta tegi, mis meid kõiki niivõrd häiris. Ma ütlen ainult seda, et tegemist oli väga... põneva isikuga, keda suurtes kogustes oli äärmiselt raske taluda. Ärge saage minust valesti aru: meil ei tekkinud mingit ühisrinnet tema vastu. Me suhtusime temasse lihtsalt kerge heatahtliku tüdimusega ning iga kord, kui ta järjekordse probleemiga lagedale ilmus, vahetasime teiste grupiliikmetega pika pilgu, mis ütles rohkem kui tuhat sõna. Ja nii saime me paremateks sõpradeks kui ma kunagi oleksin oodanud...