Thursday, August 15, 2013

Ja nii tiksus meie aeg lõpuni...

Minu elu jätkus nii nagu varem. Käisime parvi ehitamas, metsas rohtu lõikamas ja aeg-ajalt katkestasid meie igavat päevatööd sügise alguse festivalid, mis olid pühendatud kohalikule templile. Karaoke, suurepärane toit ja suur kogus alkoholi olid iga festivali lahutamatuks osaks. Vabatahtlikena pakuti meile kõike tasuta ja nii saimegi pärast pikka tööpäeva tihti lõõgastuda kas mõnes restoranis või murulapil, kus meile anti tasuta kohalikku õlut ja koha peal valmistatud hõrgutisi. Saime oma heategudega isegi kohalikku ajalehte, kus meist kirjutati väike nupuke. Mul pole õrna aimugi, mida ajakirjanikud meist ka rääkisid, aga sellel polegi tähtsust - meist said kuulsused. 
Sügise teisel nädalal külastasime kohalikku algkooli, kus saime algklasside lastega mängida, nendega koos einestada ja nende küsimustele vastata. Loomulikult olid meie jaapanlased tõlkideks nii meile kui lastele ja kokkuvõttes saime päris hea ülevaate Jaapani algkoolielust. Ega see Eesti algkoolidest väga ei erinegi... kui välja jätta maavärina puhuks riiulitele pandud kiivrid ja asiaatidest lapsed. 
Mida veel? Paar päeva pärast kooli külastust oli meil ainulaadne võimalus kanuuga prügi korjata. Ei, me ei korjanud kanuusse prügi, vaid istusime kõik kenasti paati ja sõitsime mööda järve ringi, otsides kallastele uhutud prügi. Kui me midagi leidsime, randusime kiirelt, viskasime leitud objekti kanuusse ja jätkasime teekonda. Võib-öelda, et see oli kõige meeldivam prügikorjamisüritus, kus kunagi osalenud olen... sest see on ainuke prügikorjamisüritus, kus olen osalenud. 
Ja nii meie aeg jõudiski lõpuni. Sügis pressis ennast üha tugevamini peale ning üsna pea hakkasid juba lehed langema ja punakaks tõmbuma. 18.septembril astusid juba esimesed meist rongi peale ning kuna mina olin üks viimastest lahkujatest (eelviimane kusjuures), õnnestus mul näha, kuidas kõik ükshaaval rongi peale istuvad ja laia maailma edasi suunduvad. Kui panna taustaks sünge hall sügistaevas, tugev tuul ja puudelt langevad lehed, oli see palju trööstitum ja ebameeldivam protsess kui esimese grupi lahkujate ärasaatmine. Lõpuks oli ka minul aeg minna ja juhuse tahtel oli mind ära saatmas vaid üksainus inimene. Ega mul rohkem ei olnudki vaja - vähemalt ei pidanud ma täiesti üksi minema ja olin juba varem kõigi teistega hüvasti jätnud. 


Siiski oli reis tagasi Sapporosse üks kurvemaid mu elus.  Üllataval kombel õnnestus mul pisarad suuremalt jaolt alla suruda ja see oli ainult hea: jaapanlasi täis rongis nutmine oleks ilmselt kõik teised reisijad paanikasse ajanud. Lennukis ma enam nii rahulik ei olnud. Ilmselt oli minu kõrval istuval soomlasel päris ebamugav istuda töinava eestlase kõrval, aga ma ei suutnud ennast siis enam tagasi hoida. Kõik oli läbi ja kuigi tulevik tõotas kergelt öeldes huvitav tulla, oli üks etapp minu elust läbi. Sellised hetked on alati kurvad, isegi kui sul on midagi, mida oodata. 

No comments:

Post a Comment