Minu õpetaja(d) koolis kõige...

23.septembrist algas ametlikult esimene koolinädal. Reede oli vaid tutvustus – nüüd läks tõeline õppetöö lahti. Vähemalt seda me arvasime. Tuleb välja, et esimene nädal koosnes siiski sissejuhatavatest loengutest ning tõsine töö toimus ainult jaapani keele loengutes. See-eest õnnestus meil tutvuda uute õppejõududega, kellest mitte ükski ei vastanud „keskmise jaapanlase“ stereotüübile. Ausalt öeldes vastasid vähesed neist isegi „tüüpilise õppejõu“ stereotüübile.

Esimeseks üllatuseks oli Harry Potteri loengu õppejõud. Olgu, ega ma ei oodanudki, et mingi vanaldane kuivik seda loengut annab, aga minu jaoks oli ootamatu näha õppejõudu, kes: a) näeb välja nagu jaapanlasest Snape ja b) on täielik nohik ja uhke selle üle. Meie (välistudengite) poole pöördudes teatas ta, et võime teda kutsuda Gen’iks (sest tema eesnimi on Gen’ichiro) või doktor Gen’iks või siis Dr.Who’ks. Jah, ta lubab meil teda Dr.Who’ks kutsuda... See on veidralt nunnu... ja kohutavalt nohiklik. Ja mõelda vaid – ülikool maksab talle päris korralikku palka selleks, et ta saaks Harry Potterist rääkida. Nii et ta fännab Harry Potterit ja räägib oma hobist õppejõu palga eest. Mõnel ikka veab...

Järgmise üllatuse osaliseks sain rahvusvahelise kommunikatsiooni loengus, kus õppejõud osutus ebaloomulikult energiliseks ja ülevoolavalt entusiastlikuks jaapanlasest ettevõtjaks. Esimeses loengus keskendusime enda tutvustamisele ja teiste tudengite tundma õppimisele. Mängisime mänge, mis aitasid jääd murda: moodustasime sünnipäevaketi, rääkisime sellest,  mis meile endi juures meeldib/ei meeldi,  võistlesime grupiti nimede meeldejätmises jne. Õppejõud ise rääkis väga valjult, kiiresti ja entusiastlikult ning üritas meid vahetevahel juhuslike hüüetega ärkvele hirmutada. Tuleb tunnistada, et loeng oli väga lõbus ja õppejõud kindlasti huvitav, aga minu kui eestlase jaoks on ta natuke liiga ülevoolav. Sellest hoolimata kavatsen ma ainega jätkata. See tõotab huvitav tulla.

Suhtlusoskuste seminaris sattusime tavatusse olukorda, kui ilmusime loengusse kohale, aga pärast viiteist minutit puudus meie seast ikka veel võtmeisik – õppejõud. Pärast mõningast ootamist otsustasime midagi ette võtta ja koputasime kõrvalklassi uksele, kus oli samuti välismaalasest õppejõud. Kuna suhtlusoskuste seminare annavad ainult inglise keelt emakeelena rääkivad isikud ja kõik on teineteisega tihedalt seotud, teadis kõrvalklassi õppejõud – Suzanne Bonn – meile rääkida, et meie õppejõud olevat talle suvel saatnud kirja, et ta jätab arvatavasti esimese loengu ära. Oma õpilastele – ega isegi otsesele ülemusele – ei öelnud ta aga midagi ja nii sattusimegi ebatavalisse olukorda, kus meie õppejõud oli loengu ajal välismaal. Õnneks oli proua Bonn aga piisavalt kena ja võttis meid oma klassi, kus oli seni vaid kaks jaapanlannast õpilast. Viisteist minutit hiljem otsustasime kogu grupiga, et Suzanne Bonn on tunduvalt etem õppejõud kui see teine, kes kohale ei ilmunud, ja järgmisel päeval lasime ennast tema juurde paigutada. Minu jaoks oli ta automaatselt sümpaatne õppejõud, sest ta teadis, et Eesti eksisteerib, et Baruto tuleb Eestist ja tal oli isegi õrn aimdus selle kohta, kus Eesti asub... Olgu, tema sõnul asub Eesti Venemaast lõunas, aga... mõnes mõttes on see peaaegu tõsi. Eesti on Venemaa kõige põhjapoolsemast punktist lõunas... nii et tal on peaaegu õigus.

Jaapani kultuuri ja ajaloo õppejõud on ametlikult üks minu lemmikutest. Loomulikult on ta jaapanlane ning tema inglise keel on peaaegu laitmatu. Lisaks sellele lubas ta meid viia Inuyamasse ekskursioonile. See on üks asi, mida ma erutusega ootan. Juba enne Jaapanisse tulekut oli mul kindel plaan Inuyamasse minna, sest selles Nagoya lähistel asuvas külas on ajalooline teemaja, linnak Meiji ja Taisho ajastutest pärinevate hoonetega, ahvipark ja loomulikult Inuyama loss – rahvuslikuks aardeks kuulutatud musta katusega loss, mis on ehitatud 1500ndatel. See on vanim puust ehitatud ja muutumatuna säilinud loss Jaapanis.

Jaapani keele õppejõud (ja neid on kokku neli) on kõik äärmiselt erinevad, aga kõik neist on omamoodi huvitavad isiksused. Suzuki-sensei on armas lühike naisterahvas, kes armastab alkoholi ega häbene seda tunnistada. Toyoda-sensei on nagu Duracelli jänes, kes ühest klassi nurgast teise kihutab ja kontrollib, et me kõik ülesandest ikka aru saime. Tabata-sensei on noor ema, kes on hämmastavalt kannatlik. Ja siis on kolmapäevane õppejõud... 

Ma ei mäleta tema nime, sest kõigi jaoks on ta Wednesday-sensei ja ta on legendaarne. Kujuta ette, et pead üheksakümmend minutit järjest kuulama inimest, kes on täiesti veendunud, et sa oled raske vaimse alaarenguga laps, kes ei mõista isegi kõige lihtsamaid korraldusi. Jah, see on meie Wednesday-sensei. Olgu, ma tean, et me oleme algajad, aga... no kuulge! See ei tähenda, et ta peab meiega rääkima nagu poolemeelsetega. Pärast loengut oli mul tunne, nagu oleks mu IQ kahekümne punkti võrra langenud. Nüüd ma saan aru, miks just see õppejõud nii legendaarne on. 

Igal juhul on kõik mu õppejõud parajad isiksused, nii et igav mul ilmselt ei hakka. Osa minust juba ootab järgmist nädalat, et saaksin neid paremini tundma õppida. Teine osa minust tahaks kaheteistkümneni magada ja päeva linnas ringi uidates veeta. Oh jah, mõned asjad ei muutu ikka kunagi...

Taaskohtumine

Eelmisel aastal Hokkaidol olles tutvusin Makiga – minust aasta noorema toreda jaapani tüdrukuga, kes räägib vabalt inglise keelt ja on vabatahtlikust tööst huvitatud. Kahe kuuga (tegelikult ühe ja poolega) saime päris headeks sõpradeks, nii et kui ta lahkus, olin äärmiselt kurb. Hoidsime pärast seda veel mõnd aega ühendust: skype’isime ja vahetasime kirju, aga ajapikku muutusid kirjad üha lühemaks ja harvemaks. Tänu jumalale, et otsustasin Jaapanisse tulla – muidu oleks meie suhtlus üldse otsa saanud!

Juba enne Nagoyasse jõudmist hakkasime jälle aktiivsemalt suhtlema ning pärast esimest nädalat leppisime kokku aja, millal kokku saada. Maki on Tokyost, nii et Nagoya jääb veidi kaugele, et niisama läbi hüpata. Kuna ta plaanis aga septembri kolmandal nädalavahetusel oma Ises elavale sõbrale külla minna, otsustas ta ka Nagoyast läbi hüpata ja mind külastada.

Tuleb tunnistada, et oli äärmiselt rõõmustav taas üht tuttavat nägu näha ja pärast esimesi minuteid tundus, nagu poleks vahepeal üldse aega mööda läinud. Kõik oli täpselt nii nagu enne, ainult asukoht oli teine. Suundusime esimese asjana jälle lossi, sest Maki polnud kunagi varem Nagoyas käinud ja mul oli haruldane võimalus giidi mängida. Pealegi oli mul seekord tõepoolest aega tutvuda lossi ajaloo ja kogu väljapanekuga. Oma üllatuseks avastasin, et neljandale korrusele on ehitatud terve Edo-aegne linnak, kus iga natukese aja taga tuled aeglaselt kustuvad ja taas süttivad, tekitades tekisliku öö-päeva tsükli. Öösel löövad laes tähed särama ning mõne hetke pärast täitub ruum punaka valgusega ja kostab kuke kiremine. Väga peen värk...

Järgmine peatuspaik oli Nagoya orhideeaed, mis koosneb kasvuhoonest ja suurest pargist, mis on täis igat liiki orhideesid ja muid taimi. Lisaks lilledele olid iga nurga peal ka väga põnevad taimed, mille eestikeelset nimetust ma ei tea, aga mis on Jaapanis tuntud rebasenäo-taimedena. Nimelt on taime viljad rebase näo kujuga. Seetõttu olid orhideeaia töötajad paljudele viljadele naerunäod, silmad või päikeseprillid külge kleepinud. Lihtsalt selleks, et asi lõbus oleks.

Sõime sealsamas orhideeaias lõunat, sest vaade, ilm ja kogu õhustik oli lihtsalt võrratu. Raske oleks leida ilusamat kohta lõunastamiseks: vaikne värviküllane park, kus heljub õrn lillelõhn ja lendlevad kirevad liblikad. 

Lõunasöögile järgnes väljasõit Sakaesse, kus meil õnnestus juhuslikult täiesti suvalisele kontsertile peale sattuda. Mul pole õrna aimugi, kes esinejad olid – ilmselt oli nende nimi kuskil plakatil kirjas, aga ma pole kanjides just kuigi tugev – aga laulsid nad ilusti. Kenad jaapani noormehed laulmas ilusaid pop-lugusid (ilmselt) armastusest. Millest muust nendesugused noormehed ikka laulavad? Meil õnnestus noortest esinejatest isegi paar pilti teha... enne kui nägime silti, mis ütles, et pildistamine on keelatud. Enda õigustuseks toon jälle fakti, et jaapani keel on raske ja ma ei oska seda väga hästi lugeda.

Enne kui arugi saime, oli kell juba pool viis ja Maki pidi tagasi Nagoya jaama minema, et Shinkanseniga Isesse põrutada. Jätsime jaamas hüvasti ning lubasime uuesti kohtuda. Seekord oli lubadus aga palju usutavam kui eelmisel korral, sest elame nüüd teineteisele palju lähemal ja mul on niikuinii plaanis talve või kevade paiku Tokyosse minna. Kui võimalik, üritan ka Tokyo Disneyland’ist läbi hüpata. Ma pole ju kunagi varem Disneyland’is käinud...

Tagasiteel korterisse õnnestus (?) mul näha midagi veel haruldasemat kui orhideed: kodutut meest, kes majade vahel kastide ja madratsite otsas elas. Miks see nii haruldane on? Tegemist oli nimelt esimese kodutuga, keda kogu Jaapanis oldud aja jooksul nägin (ja ma loen selle aja hulka ka eelmisel aastal Hokkaidol veedetud kuud). Jaapanis nagu ei eksisteeriks vaeseid ja kodutuid inimesi, sest neid ei ole kunagi näha. Ei mingeid kaltsudesse riietatud joodikuid ega prügikastides sorivaid pompse. Isegi kahe miljoni inimesega linnas on peaaegu võimatu leida tänavanurkadel istuvaid kerjuseid või pimedates nurkades magavaid kerjuseid. Jaapanis justkui nagu ei olekski vaeseid inimesi. Millest see tuleb? Kas neil on tõesti nii hea sotsiaalsüsteem, et isegi töötud ja vaesed leiavad endale korraliku elupaiga? Või surutakse kodutud teatud linnaosadesse, mis on muust maailmast eraldatud? Jumal seda teab! Ma pole piisavalt kaua Jaapanis elanud, et oskaksin sellele vastata. Igal juhul oli see minu jaoks esmakordne juhus: näha üht jaapanlasest kodutut. Võib-olla oskan ma tulevikus vastata ka küsimusele, kus kõik ülejäänud on. 

Hetalia!

Eesti on väike riik. Väike, vaikne ja peaaegu märkamatu selles suures laias maailmas. Pole siis mingi ime, et jaapanlased ei tea, kus me asume ja mida Eesti endast üldse kujutab. Eelmises postituses rääkisin noormehest, kes teadis laulvast revolutsioonist ja Eesti ajaloost nii mõndagi, aga tema on harv erand. Enamasti ei tea keegi, et Eesti üldselt eksisteerib, veel vähem mis keelt me räägime või millised oleme. Ausalt öeldes on selle pidev selgitamine mind juba kergelt ära tüüdanud. Seetõttu olen alati üllatunud ja õnnelik, kui keegi midagi – ükskõik mida – Eestist teab. Aga millised Eesti asjad/inimesed on siis välismaal ja eriti Jaapanis kuulsust kogunud?

Vanemat inimesed teavad loomulikult Barutot. Tundub, et sumo on valdavalt vanema põlvkonna seas populaarne, sest kogu siin oldud aja jooksul olen kohanud vaid ühte endavanust (korealast), kes sumost ja Barutost midagi teadis. Enamikel noortel pole õrna aimugi, kes ta on või mida ta teeb. Loomulikult on Baruto nüüdseks spordist loobunud, aga inimesed mäletavad teda ikka veel. Mõne aasta pärast aga... Nojah, need eestlased, kes siis Jaapanisse tulevad, peavad leppima faktiga, et inimesed teavad Eestist veel vähem kui varem.

Mida veel? Ah, te arvate, et skype’i päritolu on nooremale põlvkonnale tuttav? Oh ei. Nad küll kasutavad skype’i, aga kellelgi pole õrna aimugi, et see on eestlaste leiutatud. Kurb lugu.

See-eest olen ma kohanud päris mitut inimest, kes on tuttavad Kerli loominguga. Nende hulgas on nii ameeriklased kui jaapanlased. Tuleb välja, et Kerli on välismaal populaarsem kui ma algselt arvasin. Ja mõelda vaid, et mina tean temalt vaid üht lugu... Isegi mu ameeriklastest sõbrad teavad rohkem lugusid ja suudavad neid isegi kaasa laulda. Nii et kui me tahame kellegi üle uhked olla, on Kerli päris hea valik. Teda reaalselt tuntakse kaugel väljamaal.

Just siis, kui hakkasin kergelt masendusse langema, sest kellelgi pole õrna aimugi, kust ma tulen, tutvustati mulle sellist toredat mangat/anime’d nagu „Hetalia: Axis Powers“. On veidi raske seletada, mida see endast kujutab, aga ma üritan. Tegevus toimub II MS ja teiste suuremate ajalooliste sündmuste ajal, kuigi paljud osad leiavad aset tänapäeval erinevate pühade aegu. Tegelased on riigid – riikide personifikatsioonid täpsemalt – ning nad esindavad häid, halbu ja naljakaid stereotüüpe. Nii on Itaalia (loo keskne tegelane) suhteliselt kasutu pastat armastav laiskvorst, Ameerika on hüperaktiivne ja kergelt lihtsameelne kangelane ja Venemaa on viina armastav kergelt bipolaarne psühhopaat.

Ma tean, mida te teada tahate. „Kas Eesti tegelane on ka olemas?“ Oo jaa, Eesti (ja teised Baltimaad) on täiesti olemas. Anime’s iseloomustatakse Eestit kui Balti trio keskmist last, kes on kolmest kõige edukam ja õnnelikum ning on IT spetsialist. Kõlab tuttavalt? Ah, ja loomulikult kardab ta Venemaad täpselt nagu teised kaks Baltimaad. Ja ta on Lätile nagu vanem vend (sest Läti on noor ja rumal). Anime’s on Eesti sünnipäev 24ndal veebruaril, tal on kartulikoorekarva juuksed ja sinised silmad.  

Tuleb välja, et Jaapanis siiski on keegi, kes teab midagi Eestist (ja need teadmised on isegi üpris asjakohased. Tundub, nagu oleks mõni eestlane ise Eesti tegelasele näo ja iseloomu andnud. Jumal teab, ehk lõigi mõni eestlane anime valmimisel kaasa. Igal juhul parandas see lühike armas anime minu tuju kardinaalselt. Juhul, kui keegi soovib Eestit aktsioonis näha, on siin ka vastav link olemas:

Just push play

Oh neid tobedaid jaapanlasi... Karjala pirukas pole Eesti asi! 

Esimene koolipäev

Sügissemestri õppetöö algas ametlikult 20ndal septembril. Reedel. Veidi ebatavaline, aga siin on peaaegu kõik ebatavaline. Vähemalt minu jaoks. Jaapanlased ise peavad seda kõike ilmselt väga normaalseks. Esimese päeva esimene loeng oli... inglisekeelse kirjanduse loeng. Aine täpne nimetus on ’Studies of World Englishes Literature’. Ma ei tea miks, aga minu jaoks kõlab see veidi kohmakalt, kuid jaapanlaste inglise keel ongi natuke... ebatavaline...

Aine kirjelduses seisab, et see toimub nii inglise kui jaapani keeles. Kellelgi meist – uutest vahetusõpilastest – polnud õrna aimugi, mida see tähendab. Vastuse saime alles siis, kui kohale ilmusime. Tuleb välja, et aine toimub jaapani keeles... aga me hakkame loengutes lugema tekste, mis on kirjutatud inglise keeles... ja kodutöö tuleb esitada ? keeles. See osa jäi veel selgusetuks, aga me kõik eeldame, et saame kodutööd inglise keeles esitada, sest õppejõud ise saab sellest päris hästi aru. Meie tema inglise keelest aga nii hästi aru ei saa. Jaapanlastel on väga spetsiifiline (ja väga tugev) aktsent, nii et kui õppejõud (jaapanikeelset) teksti ette lugedes seda meile inglise keelde tõlkis, oli mul tükk tööd, et aru saada, mis tema jutu mõte on. Jaapanlased ei ole inglise keelega just sina peal.

Esimesele loengule järgnes pikk lõunapaus ja jaapani keele loeng, mis oli oodatust lõbusam (ja tunduvalt lihtsam). Tuleb välja, et ma pole jaapani keeles ikka päris null, sest esimene loeng oli isegi minu jaoks liiga kerge. Tõsi, olen algajate grupis, nii et ma ei saagi kuigi kõrget taset oodata, aga see oli lihtsalt... hämmastav. Muidugi ei ole mul mõtet vinguda – olen nii paljut unustanud ja põhja kordamine tuleb ainult kasuks, aga poole loengu pealt hakkas mul igav. See ei ole kunagi hea. Minu ainus lohutus on see, et me liigume väga kiire tempoga edasi. Kaks peatükki ühe nädalaga – võib-olla suudan semestri lõpuks ennast adekvaatselt väljendada ja kohalikega vestelda. Loota ju võib.

Kella viiest (ehk vahetult pärast viimast loengut) algas rahvusvaheliste õpilaste keskuses tutvumispidu, kuhu olid lisaks meile kutsutud kõik jaapanlastest tudengid, kes meie vastu huvi tundsid. Nagu arvata võis, oli meie noormeeste ümber kogunenud terve armaada noori jaapanlannasid, kes oma ülevoolava sõbralikkusega neis veidi kohmetust tekitasid. Välismaa mehed on jaapanlannade seas hinnas. Võib-olla sellepärast, et nad on viisakamad kui jaapani mehed – Jaapan on ikkagi riik, kus on traditsiooniks, et naine teenib meest, mitte vastupidi. Seetõttu lähevad jaapanlannad alati pöördesse, kui mõni välismaa mees neile ukse avab, juua valab või mõne muu lihtsa viisaka žestiga neid rabab. Pealegi on välismaa mehed jaapanlannade jaoks nii eksootilised ja erilised... Välismaa naised aga... nojah, see on hoopis teine teema. Ju me oleme hirmuäratavad? Iseseisvad, pretensioonikad ja kurjad – jaapani meestele me just väga ei imponeeri.

Rahvast oli tutvumispeol massiliselt ning ruumis läks üsna kiiresti palavaks. Eriti palavaks läks siis, kui pärast õpilasvahetuse koordinaatori sõnavõttu suruti ühe vahetusõpilase kätte mikrofon ning tal paluti ennast tutvustada. Tema polnud aga viimane, kes seda tegema pidi. Ükshaaval kutsuti meid hiiglasliku massi keskele ning paluti meil jaapani keeles enda kohta paar sõna öelda. Oh seda rõõmu! Ei, mul pole midagi selle vastu, et ennast korraga mitmekümnele võõrale jaapanlasele tutvustada... jaapani keeles... mikrofoni rääkides... No pressure, guys!

Lõpuks saime aga ka selle kontimurdva ülesandega hakkama ning võisime peo kõige meeldivama osa juurde minna: tasuta toit. Oh jaa, jaapani toit on suurepärane – sushi, yakitori, takoyaki, värsked puuviljad... Loomulikult ilmusid meie juurde aeg-ajalt uudishimulikud jaapani tudengid, kes tahtsid teada, kust me tuleme, mida õpime ja miks me Jaapanisse tulime. Nagu tavaliselt, sain mina alati sama reaktsiooni osaliseks: "Eesti? Kus see veel on? Mis keelt te seal räägite? Inglise?" 

Seda hetkeni, kui minu juurde ilmus üks tore jaapanlasest noormees, kes esimese asjana teatas, et tal on plaanis Eestisse õppima tulla. Mida? Miks? See on loomulikult väga tore, aga... Miks?!

Tuleb välja, et seda noormeest huvitab Eesti ajalugu. Eriti lähiajalugu: laulev revolutsioon, balti kett ja taasiseseisvumine. Ta on veel kahevahel, kas minna Tallinna Tehnikaülikooli või Tartu Ülikooli, sest ta on mõlemast head kuulnud. Ah, ja talle meeldib Kerli... Kõiv... Ausalt, ma pole juba ammu mõne jaapanlasega suheldes sellist rõõmu tundnud. Enamik neist ei tea isegi, kus Eesti asub, veel vähem siis laulvat revolutsiooni ja balti ketti! Oh õnne! Maailmas on jaapanlasi, kes on Eestist huvitatud ja teavad midagi meie ajaloost! Jah, Jaapan ei väsi mind üllatamast. Ja mõned neist üllatustest on isegi meeldivad!

Tutvumine jaapani kultuuriga: lossid, templid ja geiporno

Päev enne loengute algust ootas meid ees väljasõit Nagoya lossi ja Osu Kannoni templisse – kaks kõige kuulsamat vaatamisväärsust. Väljasõit algas kell 9 hommikul: valgusime gigantse massina metroosse ja istusime vagunisse, mis suundus lossi poole. Tekitasime vist paraja segaduse: terve hunnik välismaalasi korraga ühte pisikesse metroovagunisse tungimas. Aga isegi kui kohalikud seda pahaks panid, ei teinud nad teist nägugi. Tüüpilised jaapanlased...

Nagoya loss on traditsiooniline jaapani stiilis ehitis, millele pandi alus 1610.aastal. See on kuuekorruseline valge hoone, mille katust ehivad kuldsed „delfiinid“. Vähemalt väidab inglisekeelne tõlge, et tegemist on delfiinidega, kuigi tegelikult on katusel seisvad kalad tegelased Jaapani mütoloogiast. Lossikompleksi juurde kuuluvad kolm väravatorni, Honmaru palee, Ninomaru aed, teemaja ja suur park, kus külastajad rahulikult ringi uidata saavad.

Lossis sees ja Honmaru palees võib näha traditsioonilisi sisekujundusnippe: tatami-mattidega kaetud põrandad, maalingutega lükanduksed, puust dekoratsioonid ja palju muud. Kuna loss ise hävitati peaaegu täielikult IIMS ajal, näeb kõik väga uus ja puhas välja ning lossi peahoones on isegi lift. Jah, see hakkab veidi häirima ja kahandab ehitise ajaloolist väärtust, aga tuleb tunnistada, et jaapanlased on mõlemad ehitised väga osavalt restaureerinud. Olgu, võib-olla ei ole kõik küll väga autentne, aga ilus on see ikkagi.

Tuiskasime lossist kiirelt läbi, sest meile anti ringi uitamiseks alla tunni aega. Jaapanlased armastavad oma graafikuid – hilinemine ei tule kõne alla. Niisiis oli meil piiratud aeg lossi ja juuresoleva paleega tutvumiseks. Üsna pea oli aeg otsas ja pidime taaskord metroosse tungima, et järgmisesse peatuspaika jõuda.

Osu Kannoni tempel on üks Nagoya suurimaid ja vanimaid budistlike templeid. See näeb tõepoolest suursugune välja – nii seest kui väljast – ja kulda ning karda on igal pool. Loomulikult tehti meist templi ees grupipilt – 32-kraadises kuumas lõõskava päikese all. Võite kolm korda arvata, kui rõõmsad me olime, kui fotograafi kätte suruti seitse kaamerat ja igaühega tehti vähemalt kolm pilti. Ei, loomulikult ei pane me pahaks, et peame pool tundi ebamugavas asendis päikese ja kuuma käes seisma. Me teeme seda hea meelega!

Tempel ise koosnes mitmest osast – peahoonest ja kõrvalolevatest majadest – kuid meile oli avatud vaid peahoone, kus ilutses loomulikult hiiglaslik Buddha kuju, mida kaunistasid mitmed erinevad kuldsed ornamendid ja ehted. Ka siin oli meil suhteliselt vähe aega ringi vaadata, aga kuna suurem osa templist oli meile suletud, ei olnud sellest suurt lugu. Me poleks niikuinii saanud seal suurt midagi teha.

Pärast templist lahkumist läks asi aga huvitavaks. Nimelt oli meil võimalus külastada templi läheduses asuvat hiiglaslikku šoppamis-piirkonda. Terved tänavad täis pisikesi ja veidi suuremaid poode, kohvikuid ja söögikohti – riidepoed, kingapoed, elektroonikapoed, anime-poed, gootipoed... Jah, seal olid eraldi poed isegi gooti-lolitade jaoks. Kõik need värvid ja helid... ime, et mul pea ringi käima ei hakanud. Suundusime väikese grupiga ühte suuremasse manga ja anime poodi, kus lisaks DVD-dele, CD-dele ja koomiksitele müüdi ka igasugust muud kaupa, mis populaarsemate anime’de ja manga’dega seotud on: kostüümid, mobiiliripatsid, kujud, mänguasjad, isegi tassid ja padjad.

Sellistes poodides tasub aga ettevaatlik olla. Olime alles teisele korrusele jõudnud, kui asi muutus veidi... kahtlaseks. Esimesena torkasid silma plakatid poolpaljaste anime-tegelastega. See pole Jaapanis aga midagi erilist (suurte rindade ja imenapi riietusega naised/tüdrukud on mangades ja animedes väga populaarsed), nii et otsutasin seda ignoreerida. Suur silt „BL section“ tõi aga selguse majja. Jep, olime porno-osakonda sattunud. Selgituseks nii palju, et BL on lühend väljendist ’Boy Love’. Juba teist korda õnnestus mul täiesti juhuslikult joonistatud geiporno peale sattuda. Ainult Jaapanis!

Minu eksitus oli aga igati inimlik, sest enamikes suuremates anime ja manga poodides on vähemalt 30% kaubast porno. Ja ega seda ei panda eraldi nurka ega eraldi korrusele, kuhu saavad vaid täiskasvanud. Oh ei, see on samal korrusel tavalise, pornovaba kaubaga. Oh Jaapan, sa ei väsi mind kunagi üllatamast...

Nojah, eks siin elades tuleb mul selliste asjadega harjuda. Arvatavasti pole see kaugeltki viimane kord, kui siin joonistatud geiporno (või tavalise porno) otsa komistan. Tuleb lihtsalt olukorraga leppida ja eluga edasi liikuda – ja seda me tegime. Liikusime kõik kenasti kohalikku türgi söögikohta ja tellisime mõned kebabid. Sest mida muud sa ikka Jaapanis sööd! 

Taifuun ja Toyota kampus

16.septembril jõudis taifuun Nagoya kohale ning ma elasin üle esimese suure tormi... mis oli enneolematult mage. Hommikul sadas vihma ja väljas puhus kerge tuuleke. Lõunaks olid vihmapilved kadunud, taevas oli selge ja õhk puhas. Ja see oligi terve meie taifuun. Veidi vihma ja tuult. Ilm oli nii ilus, et otsustasime väikese kambaga kesklinna šoppama minna. Sattusime tüdrukutega jälle Purikura masinasse pildistama ning pärast leidsin enda suureks rõõmuks üles sushileti.

Iseenesest on siin sushi ikkagi üpris kallis, eriti kui väljas süüa. Hinnad on vaid veidi odavamad kui Eestis. Kui aga kaubamajast kaheksane karp sushit osta, on see üllatavalt odav: neli eurot karbi eest. Tõsi, Sakae on üpris kaugel ja kui sealt karp sushit osta, on selle koju tassimine veidi tüütu, aga kindlasti on see seda väärt.

Taifuunipäev möödus rahulikult ja meeldivalt ning 17.septembril ootas meid väljasõit Chukyo ülikooli Toyota kampusesse. Ei, seal ei ehitata Toyotasid ega õpetada vabrikutöölisi välja. Toyota kampus on tegelikult valdavalt sportlaste päralt. Kampuses on jäähall, ujula, jalgpalli-, korvpalli- ja pesapalliväljak, staadion, kendoruum, judosaal ja nii edasi. Toyota kampuses saame ka meie igasugu erinevaid spordialasid harrastada – suur osa meist soovisid kendo ja iluuisutamisega tegelema hakata – aga selle juures on üks probleem. Nimelt jääb Toyota kampus linnast väga kaugele. Metrooga minnes kulub sinna jõudmiseks vähemalt nelikümmend minutit, bussiga vähemalt tund. Meid toimetati bussiga kohale ning teel Toyota kampusesse möödusime vähemalt kahekümnest riisipõllust, mahajäetud poekestest ja vanadest talumajadest. Nii et Toyota kampus = liiga kaugel. Kogu meie 24-liikmelisest grupist julges ainult kaks õpilast Toyota kampuses aineid võtta. Edu neile.

Muidugi on Toyota kampus väga ilus. Kuna see on tsivilisatsioonist nii kaugel, on seal väga rahulik ja vaikne. Kohale jõudes tervitas meid tsikaadide siristamine, linnulaul ja... kriiskamine? Kriiskamine, millele järgnesid kiired puised plaksatused. Ee... mida? Kaugelt kõlas see nagu vihaste lindude kaklus, aga õppehoonetele lähemale jõudes sai selgeks, et heli tekitasid inimesed. Millised inimesed? Kendotajad! Tuleb välja, et kendos (bambusmõõkadega jaapani võitluskunst) antakse rünnakust märku kiire kõrge kriiskamisega. Nagu mina aru sain, on kriiskamine kohustuslik. Varem olin ma kendost isegi päris huvitatud, aga nüüd... Ma võin leppida sellega, et turvis ja bambusmõõk tuleb iseendal soetada (ja need on neetult kallid), aga kriiskamine ületab minu taluvusläve. Ma ei kriiska...

Gümnastikaruumis õnnestus meil jälgida, kuidas noored jaapanlastest iluvõimlejad saltosid ja hundirattaid viskasid ning poomil graatsiliselt turnisid. Järelikult jääb minu jaoks ka iluvõimlemine ära. Oleksin seal nagu elevant portselanipoes: suur ja kohmakas. Jäähallis esitas üksik tudeng meile oma esmaklassilise iluuisutamise vabakava ning me saime nautida nii iusat showd kui ka jahedat keskkonda. Vähemalt mina ja teised põhjamaalased nautisime seda. Ameeriklaste jaoks oli jäähall natuke liiga külm. Olge nüüd, ameeriklased – tervelt kümme kraadi sooja ju! Täiesti tavaline Eesti varasügis.

Pärast lõunasööki sõitsime tagasi Nagoya kampusesse, kus meid juhatati võimlasse... kuhu pääseb läbi surnuaia. Kui meeldiv! Tuleb välja, et 300 jeeni eest saab osta jõusaali aastapääsme (300 jeeni on alla kolme euro) ja siinne jõusaal on märkimisväärselt suur. Jah, läbi surnuaia minemine on veidi ebatavaline, aga eks sellega harjub. Kõigega harjub... 300 jeenise aastatasu eest olen ma valmis igalt poolt läbi matkama.  

Kas me tohime siin olla?

Nädalavahetuseks lubati meile taifuuni. Väidetavalt pidi see meid 15ndal ja 16ndal septembril tabama. Mul polnud õrna aimugi, mida oodata. Eesti ei ole just taifuuniderohkuse poolest tuntud ja ma pole vist kordagi tõsise tormi kätte sattunud. 15.september jõudis pärale ja hommik oli... pilvine. Ja ehk ka natukene jahedam kui eelmistel päevadel. See oli kõik. Ei mingit vihma, ei mingit tugevat tuult – lihtsalt pilvine taevas ja vaevumärgatav temperatuurilangus.

Okeeeei, see ei olnud just kuigi paljulubav, aga eks nii oligi parem. Taifuuni puudumine tähendas seda, et saime uitama minna. Otsustasime Brendaga (välistudeng USAst) lähedalasuvasse surnuaeda jalutada ning pilte teha. See võib veidi halvasti kõlada (sest surnuaiad peaksid ikkagi pühad paigad olema), aga jaapani surnuaiad on äärmiselt ilusad ja ilm oli selleks täpselt sobiv: rahulik, sombune ja hall.

Peab tunnistama, et jaapani surnuaed erineb kodumaa surnuaiast päris märgatavalt. Jaapanis on kõik hauaplatsid väga kompaktsed, ilusti korras hoitud, hauakivide kõrval on viirukid, kivid ise on pikad ja kandilised, hauaplatside kõrval ja vahel on pisikesed Buddhad ja aeg-ajalt on teede ääres kollased märgid, mis kujutavad erinevaid loomakesi. Oota... mida?

Jah, tuleb välja, et Jaapanis on surnuaedades sildid nunnude loomadega. Miks? Kes seda teab? Sest tegemist on Jaapaniga? Kas loomasiltide jaoks on üldse põhjust vaja? Muidugi mitte!

Pärast surnuaias seiklemist otsustasime ülikooli peahoone juurde jalutada ja selle ümbrust veidi tundma õppida. Ülikool ise oli loomulikult suletud (nädalavahetus ikkagi), nii et saime vaid erinevate hoonete ümber jalutada. Seda tehes märkasime täiesti juhuslikult peahoone taga pisikest teerada, mis viis justkui mingisse parki. Otsustasime rada lähemalt uurida ning suundusime puude vahele. Ühtäkki olime justkui omaette maailmas: linnakära ei olnud enam kuulda, kõrghooned olid puude taha kadunud ja meid ümbritses vaid vaikus ja rohelus. Väga muinasjutuline...

Enne, kui arugi saime, olime äkitselt suure templikompleksi juures, mille olemasolust meil varem aimugi ei olnud. Meist möödusid traditsioonilistes rõivastes mungad, kes meid uudishimulikult põrnitsesid, aga keegi neist ei öelnud midagi meie kohalolu kohta. Edasi liikudes tekkis meil mõlemal kahtlus, kas tohime ikka siin olla. Tempel oli üpris mahajäetud – peale munkade ja suveniire müüvate vanemate naiste ei olnud seal mitte kedagi, aga kuna keegi ei püüdnud meid minema ajada, astusime edasi. Lõppude-lõpuks oleme ju ikkagi lollid välismaalased: sellised asjad on meile lubatud.  

Pärast pagoodi ja templi pildistamist astusime edasi suure siseõuega traditsioonilisse majja, mille läänetiivas oli pühamu ja idatiivas (siltide järgi osutades) teetuba ning peosaal. Siseõues jäi meile silma purskkaev ning kaunilt pügatud puud. Läksime uljalt hoonest pilte tegema, kuigi iga sekundiga süvenes tunne, et me ei tohiks seal olla. See tunne tugevnes järsult, kui siseõue astusid kaks noort inimest – naine ja mees – kes olid ilmselgelt pruutpaar. Neetud! Kas me tungisime just kellegi pulmatseremooniale sisse? 

Just siis, kui tahtsime kannapöörde teha ja märkamatult minema hiilida (nagu see oleks üldse võimalik olnud), märkas pruutpaar meid ja diskreetselt lahkumine ei tulnud enam kõne alla. Selle asemel kutsusid noored armunud meid endi juurde ning tahtsid meiega pilti teha. Sest välismaalased on Jaapanis nagu haruldased loomad. Paarikese tuttav hüppas silmapilkselt ligi ning tegi meist terve fotoseeria – esmalt nende endi, siis Brenda ja lõpuks minu fotoaparaadiga. Loomulikult küsiti meilt ka meie päritolu kohta ning kui teatasin, et tulen Eestist, teadsid isegi noored abiellujad, et see on ju Baruto kodumaa. Oh jaa, vähemalt midagi, mille üle uhke olla...

Me ei saanudki teada, kas tohtisime templis olla. Ilmselgelt toimus seal pulmapidu, sest välja jalutades märkasime turvamehi, kes ringi patrullisid ja meid süngelt põrnitsesid. Aga keegi ei öelnud midagi ega püüdnud meid minema ajada. Nii et on kaks võimalust: me kas tohtisime seal olla või on jaapanlased nii kohutavalt viisakad, et nad ei julgenud meid minema ajada. Kõik on võimalik... sest see on Jaapan... 

Telefonid ja turism

Hommik algas minu jaoks äärmiselt meeldivalt. Ärkasin kella üheksast ja esimese asjana taipasin, et mu toas on meeldivalt jahe. „Oh, kena“ mõtlesin rõõmustades, „lõpuks ometi läheb ka siin jahedamaks!“ Keerasin ennast teisele küljele ja kaalusin, kas tukkuda edasi, kui taipasin, et minu kõrvu kandub õige kerge mürin. Mis see veel...? Oh ei! Oh. EI! Kurat! Olin idiootsel kombel eelmisel õhtul konditsioneeri sisse lülitanud ja selle loomulikult käima unustanud. Võite küsida, mis selles siis nii halba on. Ma pean elektriarved ise maksma. Ja see on Jaapan. Kurat! See tuleb mind veel kuu lõpus kummitama.

Pärast hommikukohvi lõpetamist suundusin otse ülikooli, kus ennast ainetele registreerisin. Sain kõik ained, mida tahtsin, kaasaarvatud Harry Potteri aine ja aeroobika. Jep, ma hakkan nüüd aeroobikas käima. Ja see on tõsiseltvõetav aine, mitte lihtsalt trenn. Lisaks sellele on mul nüüd kaks jaapanlasest tuutorit, kelle juures hakkan kaks korda nädalas käima. Kokkuvõttes olen tunniplaaniga päris rahul.

Kella kaheteistkümneks jõudsin tagasi ühikasse. Olime eelmisel õhtul teiste tudengitega kokku leppinud, et üks vanematest olijatest viib meid telefone ostma, ja nii suundusimegi lõunaajal välja. Telefonide saamiseks pidime metrooga Nagoya jaama välja sõitma. Esimest korda siia jõudmisest saadik nägin Nagoya kesklinna ja see avaldas muljet. Pilvelõhkujad, luksushotellid, firmapoed (Louis Vuitton, Prada, Tiffany & Co.) ja terve armaada jaapanlasi. Iga nurga peal oli midagi vaadata ning vahelduseks otsustasin täielikuks turistiks muutuda ja pildistasin nii, kuis jaksasin.

Telefoni saamine oli kergem, kui arvata võis. Vähemalt minu jaoks. Jaapanis on selline huvitav poliitika, et alla 21-aastased ei saa endale ise mobiili osta. Kui sa oled alaealine, on sul isegi mobiili ostmiseks vanema või hooldaja allkirja vaja. Kahjuks oli meie kuueses grupis kolm „alaealist“, kes hädasti telefoni vajasid. Kuidas seda olukorda siis lahendada? Buddy system!

Kuna me jagunesime täpselt pooleks, võtsid alaealised ennast meie – vanemate ja targematega – paari ja meie siis andsime nende eest lepingule allkirjad. Jah, aega läks natuke rohkem (olime seal vähemalt tunnikese), aga tegelikult oli kõik väga lihtne. Pidime lihtsalt oma passi ja elukoha-kaardi ette näitama, kahele lepingule alla kirjutama ja 3980 jeeni maksma. Ehk siis Natuke alla 40 euro. Ja siin kõige parem nali: mobiil ise maksis 980 jeeni (ehk tublisti alla 10 euro), ülejäänud raha läks kõnekaardi ettemaksuks. Nii et nüüd on mu kaardil kuskil 25 eurot. Loodetavasti jätkub sellest kaheks kuuks. Pärast seda pean uue kaardi ostma.

Olles mobiilid kätte saanud, käisime kambakesi söömas ning suundusime siis lähimasse kaubanduskeskusesse. Kavatsesime lihtsalt mõningad eluks vajalikud esemed muretseda, kuid juba teisele korrusele jõudes oli see plaan täielikult ununud. Miks? Värvid. Vilkuvad tulukesed. Nunnud pildikesed. Sattusime täiesti ootamatult mängumaailma, kust me enam lahkuda ei tahtnud.

Seletuseks nii palju, et jaapanlased armastavad mänguautomaate. Ei, mitte selliseid nagu kasiinodes (kuigi need on ka päris populaarsed). Nemad armastavad lõbustuspargi-stiilis automaate, kust saab võita maiustusi või armsaid mänguasju, kui sul need konksu või käpa otsa saada õnnestub. Iga mäng maksab umbes 100 jeeni, aga enamasti pead sa mitu korda katsetama, enne kui midagi kätte saad (ja auhinnad maksavad enamasti samuti umbes 100 jeeni). Tegelikkuses on see üpris mõttetu ettevõtmine, aga kuna see pakub inimestele hasarti, on sellised mängumaad päris populaarsed.

Teine põhjus, miks mängumaa meid tõmbas, oli Purikura. Jälle üks asi, mis on Jaapanile väga omane. Purikura masinad on nagu fotoputkad. Sa lähed sõpradega putkasse, paned raha sisse ning masin teeb teist umbes kuus pilti. Ja siin läheb asi huvitavaks. Esiteks teeb Purikura masin kõigi pildil olijate silmad suuremaks ja säravamaks ning muudab naha ilusamaks. See justkui meigib sind automaatselt ära, sõltumata soost. Järgmiseks saad sa ise pilte muuta: lisada väikesi südameid, sädelust, muuta tausta, kirjutada midagi... Sa saad isegi inimeste silmavärvi, juuksevärvi ja ripsmeid muuta. Loomulikult on selleks ainult piiratud aeg, aga kui kiiresti teha, saad sa tavalisest grupifotost supersärava vikerkaarevärvilise monstrumi teha. Eelmisel aastal kasutasin masinat koos Onuma töögrupiga, sel aastal teiste välistudengitega. Igal juhul on see asi, mida Jaapanis kindlasti teha tuleb – muidu sa polekski nagu riiki külastanud.

Väike näide Purikura piltidest:

Edasi suundusime Sakae linnaossa, kus külastasime üht Nagoya kuulsamatest hoonetest: Aichi kunstikeskust. See kolmekorruseline hoone on tuntud selle poolest, et klaasist katuseplaatide vahel voolab vesi. Jah, katusel on vesi. Selles keskuses korraldatakse erinevaid festivale ja suurüritusi, sest ruumi on seal palju ja see asub täpselt kesklinnas. Samuti avaneb katuselt päris hea vaade kogu linnaosale: Nagoya teletorn, vaateratas, õlleaed ja muud vaatamisväärsused paistavad kohe silma, eriti õhtul.

Esimene kord Jaapanisse jõudmisest saadik valdas mind tunne, et olen tõepoolest Jaapanis. Varem ei jõudnud see päris hästi kohale. Praegugi ei ole ma selle mõttega päriselt harjunud. Vanemate tudengite sõnul kulub paar kuud, enne kui see teadmine lõplikult kohale jõuab. Läheb aega, enne kui saad aru, et see, mis sind ümbritseb, ongi nüüd su uus „normaalne“. Hetkel tunnen ennast ikka veel nagu turist.