Ametlikult (ajutine) jaapanlane

Jaapanisse jõudes antakse kõigile viisaga tudengitele selline asi nagu ’Residence Card’. Mina sain enda oma kätte juba siis, kui jõudsin Jaapanisse ja läksin passikontrollist läbi. Sellel on minu pilt ja kõik. Igal juhul ei ole nimetatud kaart suurt midagi väärt, enne kui sa migratsiooniametist läbi käid ja oma aadressi registreerid. Seda me siis täna tegimegi.

Nagu eelnevatel päevadel võtsid tuutorid meid ka seekord käe kõrvale ning talutasid kenasti bussipeatusesse, kust algas teekond migratsiooniametisse. Jõudsime kohale umbes kella kümneks, misjärel algas piinarikas registreerimise protsess. Ah, miks see nii piinarikas oli? Esiteks olid registreerimisvormid täielikult jaapani keeles. Teiseks võisid sa vormi täita ainult jaapani keeles (teil pole õrna aimugi, kui raske mul oli kanjides oma uut aadressi kirja panna). Ja kolmandaks võttis see kõik nii... palju... aega... Ühe inimese peale kulus vähemalt 8-10 minutit. Meid oli kokku 32. Lisaks sellele võeti meilt kõigilt elukohakaardid ära, et uus aadress sinna kirja panna. Ja nii me seal istusime. Neli tundi... Oodates... Ja oodates... Ja oodates...

Kogu selle ootamise ajal sain ma teada päris palju huvitavaid fakte passide kohta. Kas te teadsite, et Soome passis on jooksev põder? Ja tagakaanele on pressitud lumehelveste kujutised? Kas te teadsite, et Austraalia passis on iga lehe peal erinev pilt? Ja nende piltide peal on näiteks krokodill, känguru, suvaline baar ja muud toredad asjad? (Ah, ja tuleb välja, et Austraalia müntidel on nokkloomad, kängurud ja emud...) Ja kas te olete näinud, kui hüperpatriootiline USA pass on? Tõsiselt! See nagu karjuks täiest väest: „America! Fuck yeah!!!“ Esimesel lehel on kotkas ja suur Ameerika lipp. Järgnevatel lehtedel on kõige tähtsamad mälestusmärgid (nt Mount Rushmore, Liberty Bell jne) ning lihtsalt patriootilised pildid (kotkas päikeseloojangusse lendamas, maisipõllud, piisonid...).

Ja Eesti passis on... Eesti. Ja rukkilill... Ja palju sinist... Mis meil viga on, et me ei suuda midagi lahedat välja mõelda? Ma olen meis pettunud...

Pärast pikka ootamist saime lõpuks kõik dokumendid aetud ning suundusime jälle ülikooli peahoonesse, kus meil oli planeeritud lõuna tuutoritega ja seejärel taas lühike vestlus loengutele registreerimise teemal. Nädalas saab mul olema vähemalt kümme loengut, millest pooled on jaapani keele omad (ja seda läheb mul hädasti vaja). Teised loengud võin vabalt valida, kas jaapani või inglise keeles, aga ilmselgelt ei hakka ma veel lähiajal jaapanikeelseid loenguid võtma. See-eest avastasime kambakesi sellise toreda loengu nagu ’Media English B’. Miks see tore on? Sest me hakkame loengus Harry Potteri viimase raamatu stseene etendama. Tõsiselt. Ma ei tee nalja. Ja kodus peame hakkama stseene diktofoni lugema, seda loomulikult ilmekalt ja erinevate häältega (ja briti aktsendiga).

Mida ma siia õppima tulingi? Jaapani keelt ja rahvusvahelist mida? Vahet pole. Harry Potter!  Woohoo!

P.S. Juhul, kui kellelgi peaks tekkima vastupandamatu tahtmine mulle kirjutada või midagi saata, siis mu uus aadress on järgmine:

Grete Kutsar

Prima Shiogama 507

1-852-1, Shiogamaguchi

Tempaku, Nagoya-City, Aichi 468-0073

Japan