Esimene koolipäev

Sügissemestri õppetöö algas ametlikult 20ndal septembril. Reedel. Veidi ebatavaline, aga siin on peaaegu kõik ebatavaline. Vähemalt minu jaoks. Jaapanlased ise peavad seda kõike ilmselt väga normaalseks. Esimese päeva esimene loeng oli... inglisekeelse kirjanduse loeng. Aine täpne nimetus on ’Studies of World Englishes Literature’. Ma ei tea miks, aga minu jaoks kõlab see veidi kohmakalt, kuid jaapanlaste inglise keel ongi natuke... ebatavaline...

Aine kirjelduses seisab, et see toimub nii inglise kui jaapani keeles. Kellelgi meist – uutest vahetusõpilastest – polnud õrna aimugi, mida see tähendab. Vastuse saime alles siis, kui kohale ilmusime. Tuleb välja, et aine toimub jaapani keeles... aga me hakkame loengutes lugema tekste, mis on kirjutatud inglise keeles... ja kodutöö tuleb esitada ? keeles. See osa jäi veel selgusetuks, aga me kõik eeldame, et saame kodutööd inglise keeles esitada, sest õppejõud ise saab sellest päris hästi aru. Meie tema inglise keelest aga nii hästi aru ei saa. Jaapanlastel on väga spetsiifiline (ja väga tugev) aktsent, nii et kui õppejõud (jaapanikeelset) teksti ette lugedes seda meile inglise keelde tõlkis, oli mul tükk tööd, et aru saada, mis tema jutu mõte on. Jaapanlased ei ole inglise keelega just sina peal.

Esimesele loengule järgnes pikk lõunapaus ja jaapani keele loeng, mis oli oodatust lõbusam (ja tunduvalt lihtsam). Tuleb välja, et ma pole jaapani keeles ikka päris null, sest esimene loeng oli isegi minu jaoks liiga kerge. Tõsi, olen algajate grupis, nii et ma ei saagi kuigi kõrget taset oodata, aga see oli lihtsalt... hämmastav. Muidugi ei ole mul mõtet vinguda – olen nii paljut unustanud ja põhja kordamine tuleb ainult kasuks, aga poole loengu pealt hakkas mul igav. See ei ole kunagi hea. Minu ainus lohutus on see, et me liigume väga kiire tempoga edasi. Kaks peatükki ühe nädalaga – võib-olla suudan semestri lõpuks ennast adekvaatselt väljendada ja kohalikega vestelda. Loota ju võib.

Kella viiest (ehk vahetult pärast viimast loengut) algas rahvusvaheliste õpilaste keskuses tutvumispidu, kuhu olid lisaks meile kutsutud kõik jaapanlastest tudengid, kes meie vastu huvi tundsid. Nagu arvata võis, oli meie noormeeste ümber kogunenud terve armaada noori jaapanlannasid, kes oma ülevoolava sõbralikkusega neis veidi kohmetust tekitasid. Välismaa mehed on jaapanlannade seas hinnas. Võib-olla sellepärast, et nad on viisakamad kui jaapani mehed – Jaapan on ikkagi riik, kus on traditsiooniks, et naine teenib meest, mitte vastupidi. Seetõttu lähevad jaapanlannad alati pöördesse, kui mõni välismaa mees neile ukse avab, juua valab või mõne muu lihtsa viisaka žestiga neid rabab. Pealegi on välismaa mehed jaapanlannade jaoks nii eksootilised ja erilised... Välismaa naised aga... nojah, see on hoopis teine teema. Ju me oleme hirmuäratavad? Iseseisvad, pretensioonikad ja kurjad – jaapani meestele me just väga ei imponeeri.

Rahvast oli tutvumispeol massiliselt ning ruumis läks üsna kiiresti palavaks. Eriti palavaks läks siis, kui pärast õpilasvahetuse koordinaatori sõnavõttu suruti ühe vahetusõpilase kätte mikrofon ning tal paluti ennast tutvustada. Tema polnud aga viimane, kes seda tegema pidi. Ükshaaval kutsuti meid hiiglasliku massi keskele ning paluti meil jaapani keeles enda kohta paar sõna öelda. Oh seda rõõmu! Ei, mul pole midagi selle vastu, et ennast korraga mitmekümnele võõrale jaapanlasele tutvustada... jaapani keeles... mikrofoni rääkides... No pressure, guys!

Lõpuks saime aga ka selle kontimurdva ülesandega hakkama ning võisime peo kõige meeldivama osa juurde minna: tasuta toit. Oh jaa, jaapani toit on suurepärane – sushi, yakitori, takoyaki, värsked puuviljad... Loomulikult ilmusid meie juurde aeg-ajalt uudishimulikud jaapani tudengid, kes tahtsid teada, kust me tuleme, mida õpime ja miks me Jaapanisse tulime. Nagu tavaliselt, sain mina alati sama reaktsiooni osaliseks: "Eesti? Kus see veel on? Mis keelt te seal räägite? Inglise?" 

Seda hetkeni, kui minu juurde ilmus üks tore jaapanlasest noormees, kes esimese asjana teatas, et tal on plaanis Eestisse õppima tulla. Mida? Miks? See on loomulikult väga tore, aga... Miks?!

Tuleb välja, et seda noormeest huvitab Eesti ajalugu. Eriti lähiajalugu: laulev revolutsioon, balti kett ja taasiseseisvumine. Ta on veel kahevahel, kas minna Tallinna Tehnikaülikooli või Tartu Ülikooli, sest ta on mõlemast head kuulnud. Ah, ja talle meeldib Kerli... Kõiv... Ausalt, ma pole juba ammu mõne jaapanlasega suheldes sellist rõõmu tundnud. Enamik neist ei tea isegi, kus Eesti asub, veel vähem siis laulvat revolutsiooni ja balti ketti! Oh õnne! Maailmas on jaapanlasi, kes on Eestist huvitatud ja teavad midagi meie ajaloost! Jah, Jaapan ei väsi mind üllatamast. Ja mõned neist üllatustest on isegi meeldivad!