Kas me tohime siin olla?

Nädalavahetuseks lubati meile taifuuni. Väidetavalt pidi see meid 15ndal ja 16ndal septembril tabama. Mul polnud õrna aimugi, mida oodata. Eesti ei ole just taifuuniderohkuse poolest tuntud ja ma pole vist kordagi tõsise tormi kätte sattunud. 15.september jõudis pärale ja hommik oli... pilvine. Ja ehk ka natukene jahedam kui eelmistel päevadel. See oli kõik. Ei mingit vihma, ei mingit tugevat tuult – lihtsalt pilvine taevas ja vaevumärgatav temperatuurilangus.

Okeeeei, see ei olnud just kuigi paljulubav, aga eks nii oligi parem. Taifuuni puudumine tähendas seda, et saime uitama minna. Otsustasime Brendaga (välistudeng USAst) lähedalasuvasse surnuaeda jalutada ning pilte teha. See võib veidi halvasti kõlada (sest surnuaiad peaksid ikkagi pühad paigad olema), aga jaapani surnuaiad on äärmiselt ilusad ja ilm oli selleks täpselt sobiv: rahulik, sombune ja hall.

Peab tunnistama, et jaapani surnuaed erineb kodumaa surnuaiast päris märgatavalt. Jaapanis on kõik hauaplatsid väga kompaktsed, ilusti korras hoitud, hauakivide kõrval on viirukid, kivid ise on pikad ja kandilised, hauaplatside kõrval ja vahel on pisikesed Buddhad ja aeg-ajalt on teede ääres kollased märgid, mis kujutavad erinevaid loomakesi. Oota... mida?

Jah, tuleb välja, et Jaapanis on surnuaedades sildid nunnude loomadega. Miks? Kes seda teab? Sest tegemist on Jaapaniga? Kas loomasiltide jaoks on üldse põhjust vaja? Muidugi mitte!

Pärast surnuaias seiklemist otsustasime ülikooli peahoone juurde jalutada ja selle ümbrust veidi tundma õppida. Ülikool ise oli loomulikult suletud (nädalavahetus ikkagi), nii et saime vaid erinevate hoonete ümber jalutada. Seda tehes märkasime täiesti juhuslikult peahoone taga pisikest teerada, mis viis justkui mingisse parki. Otsustasime rada lähemalt uurida ning suundusime puude vahele. Ühtäkki olime justkui omaette maailmas: linnakära ei olnud enam kuulda, kõrghooned olid puude taha kadunud ja meid ümbritses vaid vaikus ja rohelus. Väga muinasjutuline...

Enne, kui arugi saime, olime äkitselt suure templikompleksi juures, mille olemasolust meil varem aimugi ei olnud. Meist möödusid traditsioonilistes rõivastes mungad, kes meid uudishimulikult põrnitsesid, aga keegi neist ei öelnud midagi meie kohalolu kohta. Edasi liikudes tekkis meil mõlemal kahtlus, kas tohime ikka siin olla. Tempel oli üpris mahajäetud – peale munkade ja suveniire müüvate vanemate naiste ei olnud seal mitte kedagi, aga kuna keegi ei püüdnud meid minema ajada, astusime edasi. Lõppude-lõpuks oleme ju ikkagi lollid välismaalased: sellised asjad on meile lubatud.  

Pärast pagoodi ja templi pildistamist astusime edasi suure siseõuega traditsioonilisse majja, mille läänetiivas oli pühamu ja idatiivas (siltide järgi osutades) teetuba ning peosaal. Siseõues jäi meile silma purskkaev ning kaunilt pügatud puud. Läksime uljalt hoonest pilte tegema, kuigi iga sekundiga süvenes tunne, et me ei tohiks seal olla. See tunne tugevnes järsult, kui siseõue astusid kaks noort inimest – naine ja mees – kes olid ilmselgelt pruutpaar. Neetud! Kas me tungisime just kellegi pulmatseremooniale sisse? 

Just siis, kui tahtsime kannapöörde teha ja märkamatult minema hiilida (nagu see oleks üldse võimalik olnud), märkas pruutpaar meid ja diskreetselt lahkumine ei tulnud enam kõne alla. Selle asemel kutsusid noored armunud meid endi juurde ning tahtsid meiega pilti teha. Sest välismaalased on Jaapanis nagu haruldased loomad. Paarikese tuttav hüppas silmapilkselt ligi ning tegi meist terve fotoseeria – esmalt nende endi, siis Brenda ja lõpuks minu fotoaparaadiga. Loomulikult küsiti meilt ka meie päritolu kohta ning kui teatasin, et tulen Eestist, teadsid isegi noored abiellujad, et see on ju Baruto kodumaa. Oh jaa, vähemalt midagi, mille üle uhke olla...

Me ei saanudki teada, kas tohtisime templis olla. Ilmselgelt toimus seal pulmapidu, sest välja jalutades märkasime turvamehi, kes ringi patrullisid ja meid süngelt põrnitsesid. Aga keegi ei öelnud midagi ega püüdnud meid minema ajada. Nii et on kaks võimalust: me kas tohtisime seal olla või on jaapanlased nii kohutavalt viisakad, et nad ei julgenud meid minema ajada. Kõik on võimalik... sest see on Jaapan...