Minu õpetaja(d) koolis kõige...

23.septembrist algas ametlikult esimene koolinädal. Reede oli vaid tutvustus – nüüd läks tõeline õppetöö lahti. Vähemalt seda me arvasime. Tuleb välja, et esimene nädal koosnes siiski sissejuhatavatest loengutest ning tõsine töö toimus ainult jaapani keele loengutes. See-eest õnnestus meil tutvuda uute õppejõududega, kellest mitte ükski ei vastanud „keskmise jaapanlase“ stereotüübile. Ausalt öeldes vastasid vähesed neist isegi „tüüpilise õppejõu“ stereotüübile.

Esimeseks üllatuseks oli Harry Potteri loengu õppejõud. Olgu, ega ma ei oodanudki, et mingi vanaldane kuivik seda loengut annab, aga minu jaoks oli ootamatu näha õppejõudu, kes: a) näeb välja nagu jaapanlasest Snape ja b) on täielik nohik ja uhke selle üle. Meie (välistudengite) poole pöördudes teatas ta, et võime teda kutsuda Gen’iks (sest tema eesnimi on Gen’ichiro) või doktor Gen’iks või siis Dr.Who’ks. Jah, ta lubab meil teda Dr.Who’ks kutsuda... See on veidralt nunnu... ja kohutavalt nohiklik. Ja mõelda vaid – ülikool maksab talle päris korralikku palka selleks, et ta saaks Harry Potterist rääkida. Nii et ta fännab Harry Potterit ja räägib oma hobist õppejõu palga eest. Mõnel ikka veab...

Järgmise üllatuse osaliseks sain rahvusvahelise kommunikatsiooni loengus, kus õppejõud osutus ebaloomulikult energiliseks ja ülevoolavalt entusiastlikuks jaapanlasest ettevõtjaks. Esimeses loengus keskendusime enda tutvustamisele ja teiste tudengite tundma õppimisele. Mängisime mänge, mis aitasid jääd murda: moodustasime sünnipäevaketi, rääkisime sellest,  mis meile endi juures meeldib/ei meeldi,  võistlesime grupiti nimede meeldejätmises jne. Õppejõud ise rääkis väga valjult, kiiresti ja entusiastlikult ning üritas meid vahetevahel juhuslike hüüetega ärkvele hirmutada. Tuleb tunnistada, et loeng oli väga lõbus ja õppejõud kindlasti huvitav, aga minu kui eestlase jaoks on ta natuke liiga ülevoolav. Sellest hoolimata kavatsen ma ainega jätkata. See tõotab huvitav tulla.

Suhtlusoskuste seminaris sattusime tavatusse olukorda, kui ilmusime loengusse kohale, aga pärast viiteist minutit puudus meie seast ikka veel võtmeisik – õppejõud. Pärast mõningast ootamist otsustasime midagi ette võtta ja koputasime kõrvalklassi uksele, kus oli samuti välismaalasest õppejõud. Kuna suhtlusoskuste seminare annavad ainult inglise keelt emakeelena rääkivad isikud ja kõik on teineteisega tihedalt seotud, teadis kõrvalklassi õppejõud – Suzanne Bonn – meile rääkida, et meie õppejõud olevat talle suvel saatnud kirja, et ta jätab arvatavasti esimese loengu ära. Oma õpilastele – ega isegi otsesele ülemusele – ei öelnud ta aga midagi ja nii sattusimegi ebatavalisse olukorda, kus meie õppejõud oli loengu ajal välismaal. Õnneks oli proua Bonn aga piisavalt kena ja võttis meid oma klassi, kus oli seni vaid kaks jaapanlannast õpilast. Viisteist minutit hiljem otsustasime kogu grupiga, et Suzanne Bonn on tunduvalt etem õppejõud kui see teine, kes kohale ei ilmunud, ja järgmisel päeval lasime ennast tema juurde paigutada. Minu jaoks oli ta automaatselt sümpaatne õppejõud, sest ta teadis, et Eesti eksisteerib, et Baruto tuleb Eestist ja tal oli isegi õrn aimdus selle kohta, kus Eesti asub... Olgu, tema sõnul asub Eesti Venemaast lõunas, aga... mõnes mõttes on see peaaegu tõsi. Eesti on Venemaa kõige põhjapoolsemast punktist lõunas... nii et tal on peaaegu õigus.

Jaapani kultuuri ja ajaloo õppejõud on ametlikult üks minu lemmikutest. Loomulikult on ta jaapanlane ning tema inglise keel on peaaegu laitmatu. Lisaks sellele lubas ta meid viia Inuyamasse ekskursioonile. See on üks asi, mida ma erutusega ootan. Juba enne Jaapanisse tulekut oli mul kindel plaan Inuyamasse minna, sest selles Nagoya lähistel asuvas külas on ajalooline teemaja, linnak Meiji ja Taisho ajastutest pärinevate hoonetega, ahvipark ja loomulikult Inuyama loss – rahvuslikuks aardeks kuulutatud musta katusega loss, mis on ehitatud 1500ndatel. See on vanim puust ehitatud ja muutumatuna säilinud loss Jaapanis.

Jaapani keele õppejõud (ja neid on kokku neli) on kõik äärmiselt erinevad, aga kõik neist on omamoodi huvitavad isiksused. Suzuki-sensei on armas lühike naisterahvas, kes armastab alkoholi ega häbene seda tunnistada. Toyoda-sensei on nagu Duracelli jänes, kes ühest klassi nurgast teise kihutab ja kontrollib, et me kõik ülesandest ikka aru saime. Tabata-sensei on noor ema, kes on hämmastavalt kannatlik. Ja siis on kolmapäevane õppejõud... 

Ma ei mäleta tema nime, sest kõigi jaoks on ta Wednesday-sensei ja ta on legendaarne. Kujuta ette, et pead üheksakümmend minutit järjest kuulama inimest, kes on täiesti veendunud, et sa oled raske vaimse alaarenguga laps, kes ei mõista isegi kõige lihtsamaid korraldusi. Jah, see on meie Wednesday-sensei. Olgu, ma tean, et me oleme algajad, aga... no kuulge! See ei tähenda, et ta peab meiega rääkima nagu poolemeelsetega. Pärast loengut oli mul tunne, nagu oleks mu IQ kahekümne punkti võrra langenud. Nüüd ma saan aru, miks just see õppejõud nii legendaarne on. 

Igal juhul on kõik mu õppejõud parajad isiksused, nii et igav mul ilmselt ei hakka. Osa minust juba ootab järgmist nädalat, et saaksin neid paremini tundma õppida. Teine osa minust tahaks kaheteistkümneni magada ja päeva linnas ringi uidates veeta. Oh jah, mõned asjad ei muutu ikka kunagi...