Lahtipakkimine oli vist üks kõige
tüütumatest tegevustest viimaste nädalate jooksul. Olin juba enne kohvri
avamist kindel, et olen hunniku väga vajalike asju maha unustanud, aga mul
polnud õrna aimugi olukorra tegelikust tõsidusest. Olles pooled riided välja
kappi tõstnud, avastasin suureks vihaks, et ma olen täielik idioot.
Nagoya on Honshū keskosas, aga
Tokyost siiski lõunapool. Võrdluseks nii palju, et Tokyo asub näiteks Roomast
rohkem ekvaatori suunas. Järelikult on Nagoyas päris soe. Esimesel paaril
päeval tervitas meid 25-27 kraadine kuumus ning tudengid, kes olid kevade
algusest saadik Nagoyas olnud, teavitasid meid sellest, et viimaste nädalatega
on jahedamaks läinud. Point, milleni ma jõuda tahan, on järgmine: Nagoyas on
kuradi palav.
Ja mis te arvate, mida ma lahti
pakkides avastasin? Kampsun, kampsun, pikkade käistega pluus, teksad, teksad,
kampsun, bolero, villane kleit, pikkade käistega pluus, kampsun... Mis mul viga
oli, kui ma kohvrit pakkisin? Miks ma ei arvestanud, et Nagoyas on kliima
hoopis teine kui Eestis? Ja mille kuradi pärast jätsin ma kõik saunalinad maha?
Oleksin võinud kasvõi ühe kaasa võtta!
Nojah, vähemalt sain vastuse
küsimusele: kas ma jätsin midagi maha? Jah. Jah, ma jätsin kõik maha. Suutsin
terve hunniku kasutut kraami kaasa vedada ja samal ajal unustasin kõik vajaliku
maha. Kas ma tunnen ennast nagu idioot? Muidugi! Aga ega nüüd ei anna enam
midagi teha. Eks ma pean hakkama saama ja lootma, et ilm läheb külmemaks.
Nojah, vähemalt on mul talvel midagi selga panna. Ja sinna on ainult... mõned
kuud...
No comments:
Post a Comment