Kaastudengid vol.1: vapustav kolmik ja mina

Olen seda piisavalt kaua edasi lükanud, aga eks mul ole lõpuks aeg rääkida lähemalt oma kaastudengitest. Õppejõududest sai juba räägitud, nii et oleks ainult õiglane, et ma ka oma sõpradest lähemalt kirjutaksin.

Ausalt öeldes olin esimestel päevadel pärast kaastudengitega kohtumist veidi pettunud. Mitte sellepärast, et nad oleks ebameeldivad inimesed olnud – oh ei, kaugel sellest! Kõik olid väga kenad ja sõbralikud. Asi oli hoopis selles, et ootasin veidi... rahvusvahelisemat seltskonda. Arvasin, et kohtan inimesi igalt poolt Euroopast, Ameerikast ja erinevatest Aasiamaadest, aga meie grupp on hetkel parajalt kesine.

Põhiliselt on meil esindatud neli erinevat gruppi: ameeriklased (13), prantslased (4), soomlased (3) ja austraallased (2). Lisaks neile on meie hulgas veel üksik britt ja lõppeks ka mina – müstiline eestlane. Hämmastav, et siin on üpris palju soomlasi, aga mitte kedagi Saksamaalt või Hispaaniast või ükskõik kust mujalt Euroopast. Ju soomlastele meeldib siin.

Vaatamata sellele, et olin alguses veidi pettunud, muutus mu hoiak üsna ruttu, kui õppisin kaastudengeid paremini tundma. Sain aru, et ameeriklased võivad väga sõbralikud, naljakad ja huvitavad inimesed olla ning „lolli ameeriklase“ stereotüüp ei pea vähemalt nende suhtes paika. Ausalt öeldes eelistan siin olles pigem ameeriklaste kui teiste eurooplaste seltskonda – mitte et mulle eurooplased ei meeldis, ma saan ameeriklastega lihtsalt paremini läbi...

Pealegi on ameeriklased minust parajas vaimustuses, sest minu inglise keele oskus hämmastab neid. Päris tihti tuleb ette, et ma ütlen midagi, kasutades enda arvates väga lihtsat sõnavara, ja saan šokeeritud pilgu osaliseks. „How do you know that?“ on kordumakippuv küsimus sellistes olukordades. Lisaks sellele olen ameeriklaste inglise keelt parandama hakanud, sest tihti on neil teatud sõnade hääldamise ja kirjutamisega raskusi. Samas, sõnad nagu ’astronomical’ või ’laughing’ ongi veidi keerulised...

Veel üks asi, mis mulle ameeriklaste juures meeldib, on see, kui abivalmid nad on. Sain sellest aru, kui septembri viimasel nädalal haigeks jäin. See ei olnud midagi erilist – tavaline külmetus nohu, köha ja kurguvaluga. Läksin koolist poole päeva pealt koju, sest olin lihtsalt liialt väsinud, et kauem vastu pidada. Suundusin tagasi korterisse ja tukkusin veidike, et end koguda. Umbes tund aega hiljem kõlas uksekella helin ning kui selle avasin, seisis koridoris Rachel, Connecticutist pärit ameeriklanna, kaasas taskurätikarp, pakk külmetusteed ja kaks sidrunit. Lisaks kõigele sellele oli ta valmis otsekohe poodi jooksma, kui veel midagi vajasin. Tema polnud ainuke. Ka Mary ja Brenda käisid läbi ja uurisid, kas vajan midagi ning kuidas mul läheb. Ja ometi olin vaid veidi külmetunud... Kõigist ameeriklastest on need kolm tüdrukut minu kõige lähedasemateks sõpradeks saanud.

Rachel, nagu ma juba mainisin, on Connecticutist, üpris New Yorki lähedalt. Ta on äärmiselt hoolitsev – iga kord, kui keegi haigeks jääb, on ta valmis kohe appi tõttama – ja ka väga usklik. Ta käib iga pühapäev kirikus ja tegeleb peaaegu nagu misjonäritööga. Lisaks sellele on ta väga suur anime ja manga fänn: tema toas on juba terve riiulitäis mangasid, DVDsid, CDsid ja kujukesi erinevatest anime’dest. Aga minu jaoks on kõige huvitavam asjaolu, et ta on ka kerge Eesti fänn. Jah, talle meeldib Eesti... Tema huvi sai alguse, kui ta Kerli lugudega tutvus ning sellest ajast alates on ta iseseisvalt järjest rohkem Eesti kohta välja uurinud. Ta tegi ülikoolis ühe aine raames isegi ettekande Eestist ja meie kultuurist! Nii tore on kohata kedagi, kes meist midagi teab...

Mary on Hawaiilt, täpsemalt Kauai saarelt, kus on umbes 60 000 inimest, nii et Nagoyas elamine on tema jaoks uus ja harjumatu kogemus. Ta on alati väga rõõmsameelne, lõbus ja ta suudab hularõngaga hämmastavaid asju teha. Jah, see on tüüpiline hawaiilase hobi, aga ma saan aru, miks see talle nii väga meeldib. Ausõna, mulle ei olnud õrna aimugi, mida kõike hularõngaga teha saab, enne kui Mary videot tema esinemisest nägin. See on lihtsalt vapustav... Maryga ei hakka kunagi igav ning ta on äärmiselt vaimukas, isegi kui ta ei ürita olla. Näiteks ei suuda ma ikka veel unustada, kuidas ta ühel päeval rõõmsalt teatas, et ta tahab veeloomaaeda minna.

„Veeloomaaeda?“ olin segaduses.

„Jaa – noh, see koht, kus kõik kalad ja delfiinid on...“

„Ee... akvaarium?“

„...jah...“

Brenda on Põhja-Carolinast ja ta on meist neljast kõige noorem – alles 19. Ta on lühike peenike tüdruk, kelle toitumisharjumused sarnanevad minu omadele: meile mõlemale meeldivad vürtsikad road, sibul, küüslauk ja sidrunimahl... kuigi selles osas teeb Brenda mulle kindlalt silmad ette. Sidrunimahl on loomulikult hea, aga ma pole kunagi varem kohanud inimest, kes suudab terve pudeli puhast sidrunimahla lihtsalt niisama ära juua - ilma et sööks midagi juurde või lahjendaks seda veega. Tuleb välja, et talle meeldivad happelised asjad. Lisaks sellele armastab ta maiustusi umbes sama palju kui mina.

Meie grupp on väga mitmekülgne ning vahetevahel on mul raske aru saada, kuidas nii erinevad inimesed võivad nii hästi läbi saada. Sest kuigi mul on nende kõigiga midagi ühist, oleme kõik äärmiselt erinevad. Igal juhul on kõik kolm suurepärased inimesed, kellega mul on alati lõbus. Lisaks sellele on mul nüüd ameeriklastest sõbrad, kes mind külla ootavad. Ma ei tea, kuidas ja millal mul see õnnestub, aga olen endale eesmärgiks võtnud kõiki kolme millalgi külastada. Hawaii on kindlasti koht, kus ma tahan ära käia, ning kui mul juba Ameerikas ööbimiskoht olemas on... võiks siis ka seal juba ära käia. 

Vasakult: Mary, Rachel, Brenda

Et see postitus liialt pikaks ei veniks, jätan oma loo siin pooleli. Kui aega saan, räägin lühidalt ülejäänud ameeriklastest, prantslastest ja ka meie põhjanaabritest. 

Segadused Sakaes

Nagu igal nädalavahetusel suundusime ka sel laupäeval kesklinna – lihtsalt selleks, et veidi aega veeta ja kostüüme otsida. Tegelikult oli meil selleks nädalavahetuseks planeeritud reis Naganosse, aga kuna meid ähvardas järjekordne taifuun, lükati see edasi. Nüüdseks olen aru saanud, et ’taifuun’ tähistab Jaapanis ilusat päikesepaistelist päeva – vähemalt praegu on selline mulje jäänud. Iga taifuun on siin paras naljanumber olnud ning ka sel nädalavahetusel oli laupäeval ilus päikesepaisteline ilm nagu tavaliselt taifuuni ajal. Ausõna, see hakkab juba ärritavaks muutuma. Iga kord, kui mõni taifuun siiapoole teel on, hoiatatakse meid nädal aega ette ning kõik räägivad, kuidas see torm on suurem kui kõik eelmised ja hävitab pool linna. Ja lõpuks, kui see kohale jõuab, on ilm ilus, soe ja päikesepaisteline nagu kesksuvel. Jaapanlased ei saa ilmselt aru, milline üks taifuun olema peaks.

Aga see on kõik kõrvaline. Sakae on hämmastav koht: iga nädal õnnestub meil seal midagi huvitavat ja eriskummalist leida. Eelmisel nädalavahetusel näiteks toimus Oasis 21’s (suures ostukeskuses linna keskel) festival. Meil ei õnnestunud seda just eriti kaua jälgida, aga see, mida me nägime, oli... põnev. Nimelt oli laval punt tüdrukuid, kes laulsid Elvis Presley laule (muidugi ülirõõmsalt ja energilise rütmiga). Lisaks sellele esitasid nad traditsioonilise jaapani tantsukava vihmavarjude ja lehvikutega. Tants iseenesest oli väga kena, aga näitlemise eest nad küll punkte ei saanud. Nimelt oleks tants pidanud olema rahulik, kergelt melanhoolne ja graatsiline. Kuna tegemist oli aga pop-iidolitega, otsustasid nad meloodiast hoolimata kiiresti ja energiliselt liikuda ning loomulikult püsis nende nägudel barbie’lik naeratus. Pop-iidolid... ainult Jaapanis...

Sel nädalal üllatati meid aga sellega, et meie lemmikpoe ees oli kamp protestijaid ruuporite ja flaieritega. Nad karjusid midagi jaapani keeles ja kuigi me ei saanud sellest väga hästi aru, jäi üks sõna selgelt kõlama: Ameerika. Minuga koos olevad ameeriklased olid veidi murelikud ja kui meile protestijatest mööda minnes flaierid kätte surutud, kasvas nende rahutus veelgi. Nimelt oli flaieri paela suurelt Surm joonistatud ning kuigi suurem osa tekstist oli arusaamatu, oli seal inglise keeles kirjas: ’World War III has already started’. Olgu, nii et kui nende karjumine Ameerika teemal ei olnud ilmselt kõige positiivsem... Vahetevahel on hea eurooplane olla. Mitte et jaapanlased vahet teeksid – välismaalane on välismaalane ja tõenäoliselt ameeriklane.

Mõni tund pärast Sakaesse jõudmist läks meil kõht tühjaks, nii et otsustasime väikese lõunapausi teha. Läksime juhuslikku itaalia söögikohta ning esitasime oma tellimuse: kaks pitsat, üks salat, üks supp, üks doria ja õlu. Lihtne, kas pole? Asusime ootama ning veetsime aega lobisedes. Mõne aja pärast tuli ettekandja juba tagasi... kahe supiga...

Okeeei, see oli veider, aga eks sellised asju ikka juhtub. Mary alustas oma supiga ja mina ja Brenda jätkasime ootamist. Paar minutit hiljem tuli ettekandja tagasi salati ja... küüslaugusaiadega? Mida...? Teatasime jälle, et teine roog ei olnud meie tellitud ja ettekandja haihtus tagaruumi. Mõne minuti möödudes tuli ta tagasi kahe pitsaga ja seejärel ilmus lauale ka minu doria... ja grillkana? Mitmes kord see juba oli? Pidime taaskord teada andma, et tegemist ei ole meie tellimusega ning hetk hiljem tuli ettekandja tagasi kahe tšekiga. Mõlemale oli märgitud meie laua number, kuid ühel tšekil olid kirjas täiesti suvalised asjad, mis ei olnud kohe kindlasti meie tellitud. Andsime märku, et tegemist ei ole meie tellimusega ja ettekandja kadus taas kööki. Arvasime, et sellega on lugu lõppenud, sest olime kõik tellitud asjad kätte saanud, kuid mõne minuti pärast ilmus meie laua juurde taaskord ettekandja, ühes käes taldrik pastaga, teises käes veiselihapraad. Olgu, see muutus juba naeruväärseks!

Olen alati arvanud, et jaapanlased on väga organiseeritud ja teenindus peaks siin väga ladusalt sujuma, nii et selline olukord oli minu jaoks täiesti ootamatu. Midagi sellist pole minuga mitte kunagi juhtunud, mitte üheski söögikohas. Jah, paar-kolm korda on juhtunud, et minu tellimusega on väike segadus, aga et mulle tullakse järjekindlalt kellegi teise toitu pakkuma... See on lihtsalt uskumatu. Kui ma oskaksin jaapani keelt veidi paremini, oleksin kellelegi kaevanud, sest ausalt öeldes muutus see olukord üpris kiiresti tüütuks. Aga kahjuks (või teenindajate õnneks) ei saanud ma seda teha. Vähemalt võtsid nad meie arvest ühe pitsa hinna maha – ilmselt selleks, et vabandada – aga ametlikku vabandust me siiski ei saanud. Nojah, vähemalt saime me midagigi... 

Jalgratturitest ja inimestest

Siia jõudmisest saadik olen kümnete jaapanlastega kohtunud – enamasti koolis, kuid ka täiesti juhuslikult restoranides, tänaval või kolmandate isikute kaudu. Pärast minu nime ja kodumaa kohta pärimist, on järgmine küsimus tavaliselt: „Mida sa siin teed?“  ja seejärel „Mis sind Jaapani juures kõige enam üllatas/mis sulle kõige rohkem meeldib?“ Tüüpilised küsimused, mida välismaalaselt küsida, aga pooleteise kuuga on minu vastused kardinaalselt muutunud.

See ei ole minu esimene kord Jaapanis – aasta tagasi olin Hokkaidol ja see oli üks parimaid kogemusi mu elus. Kui keegi oleks mult seda eelmisel aastal küsinud, oleks mu vastused olnud järgmised:

Mis mind kõige rohkem üllatas? – See, kui sõbralikud ja lahked inimesed on. Arvasin enne Jaapanisse jõudmist, et jaapanlased pelgavad ja väldivad välismaalasi, aga Hokkaidol avastasin, et külades ja väikelinnades olen ma nagu superstaar: inimesed tahavad minuga suhelda ja pakuvad mulle igasugu asju.

Mis mulle kõige rohkem meeldis? – See, kui turvaliselt ma end siin tundsin. Võisin keset ööd jalutama minna, ilma et oleksin pidanud muretsema või kartma. Kindlasti on ka Jaapanis hulganisti kurjategijaid, kuid ma tundsin alati, et nad on minust kaugel. Kõik oli nii tore ja turvaline ja inimesed olid nii, nii head...

Nüüd, siin elades, on mu arvamused ja vastused muutunud, sest saan paremini aru, mida elu suurlinnas tegelikult tähendab. Jaapanlastega rääkides olen vastan samuti nagu eelmisel aastal, aga sisimas on minu hoiakud oluliselt erinevad. Alustame positiivsest, sest sellest on kõige kergem rääkida.

Mis mulle siin kõige rohkem meeldib?

Ausalt öeldes: toit. Jah, tundub tobe vastus, aga nii see on. Toit on siin suurepärane ja ma ei räägi ainult sushist ja okonomiyakist. Ma pole siia jõudmisest saadik maitsnud midagi, mis poleks mulle meeldinud. Ausalt! Isegi kui teen kodus süüa, on tulemus suurepärane, sest kastmed ja vürtsid, mida siin kasutatakse, viivad keele alla. Ma pole saanud midagi, mis oleks olnud maitsetu või ülesoolatud või liialt rasvane. Ausalt, jaapanlased oskavad kokata. Ühel heal päeval võtan ennast kokku ja teen kokkuvõtte kõigist suurepärastest asjadest, mida olen siin proovinud.

Mis mind aga kõige rohkem üllatas?

See ei kõla just kuigi hästi, aga ausalt öeldes olen äärmiselt üllatunud, kui ebaviisakad jaapanlased tegelikult on. Ärge saage minust valesti aru: olen kohanud väga palju kenasid jaapanlasi, kes on minuga väga viisakad olnud, aga selles seisnebki probleem. Jaapanlased on suheldes väga viisakad – kogu nende keel on üliviisakas. Aga tänaval kõndides, poodi minnes või restoranis istudes on aru saada, et suurem osa jaapanlasi ei salli välismaalasi ning nad ei suuda seda varjata. Nad ei tule mind solvama ega tee mulle midagi. Oh ei, jaapanlased on passiiv-agressiivselt ebaviisakad. Nad ei saa endale emotsioonide otsest väljendamist lubada.

Esiteks on põrnitsemine väga tavaline – nii koolis kui tänaval kui poes... Igal pool on tunda, kuidas kümned silmapaarid mind jälgivad. Olgu, see on veidi ebamugav, aga ma tulen sellega toime. Koolis olen mitu korda kuulnud, kuidas tudengid kasutavad minu ja teiste välisüliõpilaste kohta sõna ’外人’ (gaijin) . Tehniliselt on see lühendatud vorm ’välismaalasest’ (gaikokujin), aga sel sõnal ei ole just kõige positiivsem varjund. Seda enam, et esimese kanji tähendus on ’väljas’. Ehk siis ’inimene väljast’. Lisaks sellele kuulsin korra, kuidas üks jaapanlasest tudeng sõpradele seletas, et me (välistudengid) oleme „kahtlased“. Ilmselt oli ta kindel, et me ei saa tema jutust aru.

Igal pool, kuhu me läheme, hoitakse meist eemale. Metroos ei taha keegi meie kõrvale istuda, rahvast täis liftis on meie ümber kena tühi sõõr ja loengutes ei taha pea ükski jaapanlane meile läheneda. Aga see kõik kahvatub selle kõrval, mis liikluses toimub.

Ausalt öeldes ei oleks ma kunagi arvanud, et jaapanlased on liiklused nii hoolimatud ja ebaviisakad. Autojuhid on kõigi teistega võrreldes isegi kenad inimesed, kuigi nad on natuke toored ja ettearvamatud. Jalakäiad aga võivad täiesti vabalt sind tänaval müksata või sulle peaaegu et otsa kõndida ning siis täiesti ükskõikselt oma teed jätkata, ilma et vaataksid kordagi tagasi. Poodides on riiulite vahel raske liikuda, sest jaapanlased kas nügivad sind ärritunult eest või siis seisavad täie rahuga keset kitsast vahekäiku, nii et neist ei saa ei üle ega ümber. Siin on paljudel noortel kombeks just ukseavades koguneda ja rahulikult juttu puhuda, blokeerides sellega tee kõigile, kes tahavad neist mööda saada.

Kõige kohutavamad on aga jalgratturid. Ma pole rattureid kunagi eriti armastanud, sest nad jäävad kogu aeg ette ning teevad liiklemise mõttetult keeruliseks. Siin on nad aga täiesti uskumatud! Tundub, nagu unustaks jaapanlased jalgratta selga istudes kogu ülejäänud maailma: ainult nemad eksisteerivadki ning neil on alati eesõigus. Nad võivad täie rahuga mööda rahvarohket tänavat mäest alla kihutada, ilma et iseenese või kellegi teise heaolust hooliksid – jalakäijad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Kui nad ette jäävad, on see ilmselgelt nende süü. Mulle on juba kümneid kordi peaaegu otsa sõidetud ning iga korraga hakkan üha enam jalgrattureid vihkama. On täiesti uskumatu, kuidas nad tõesti mitte millestki ega kellestki ei hooli, kui kord juba ratta selga saavad. Ja loomulikult on vaja igale poole ratast vedada: isegi kõige rahvarohkemad šoppingu-tänavad on jalgratturite arvates suurepärased kohad sõitmiseks. Ja muidugi ei saa nad keset rahvasumma ratta seljast maha tulla, oh ei! Parem on väga aeglaselt edasi vändata, sõites jalgsikäijatele peaaegu otsa ja muutes liiklemise mõttetult raskeks. Neetud jalgratturid! Ühel heal päeval lükkan ma ühe neist lihtsalt heast peast ümber ja naeran.

Ärge saage valesti aru – ma armastan Jaapanit ikka veel. Siin on väga mõnus ja huvitav elada ja iga päev on seiklus ning ma olen kohanud väga palju toredaid ja sõbralikke jaapanlasi. Ma ei kahetse karvavõrdki, et otsustasin siia õppima tulla. Aga sellegipoolest on raske eitada, et inimesed on siin ootamatult ebaviisakad, eriti võrreldes eelmise aastaga. Võib-olla on asi selles, et olen suurlinnas ja rahvas ongi siin natuke... külmem? Kurjem? Igal juhul olen jaapanlastes kergelt pettunud. Ksenofoobia lokkab siin nagu umbrohi hooletusse jäänud aiamaal ning inimesed isegi ei püüa vanadest eelarvamustest lahti saada. Oh, kuidas ma igatsen Hokkaidot! Mul on tunne, et peaksin sinna tagasi minema – lihtsalt selleks, et taastada usk jaapanlastesse. 

Tere tulemast!

Tuleb välja, et sügis on Jaapanis taifuunihooaeg ja tormid on siin sel perioodil tavalised. Nii ei olnud kuigi üllatav, kui kolmapäevaks uut taifuuni lubati. See torm tõotas eelmistest suurem tulla ning juba teisipäeva pärastlõunal jõudis tugev vihmasadu meieni. Sadu paistis iga tunniga üha tugevnevat ja öö saabudes hakkas tugev tuul aknaruute raputama ja puude oksi murdma. Ja see oli alles esimene päev. Koolist saadeti meile teade, et tormi tõttu võivad järgmise päeva loengud ära jääda... ja loomulikult täitis see teadaanne meid suurima rõõmuga.

Nimelt oli meile kolmapäevaks määratud kohtumine dekaaniga. Pidime ennast ilusti riidesse panema ja ennast kooli juhtkonna ees jaapani keeles tutvustama. Mitte keegi meist ei oodanud seda üritust – enese tutvustamine on niigi tüütu, aga teha seda üliformaalses keskkonnas, kus väikseimgi eksimus on äärmiselt ebaviisakas... See kõlas hirmuäratavalt, aga kuna väljas märatses torm, olime kindlad, et kohtumine lükatakse edasi. Läksin rahuliku südamega magama ja püüdsin uinuda, kuid tuule ulgumine tegi selle äärmiselt raskeks. Otsustasin sellega siiski leppida – lõppude lõpuks päästis torm mind väga ebamugavast kohtumisest. Loodetavasti...

Ja siis jõudis kätte kolmapäev. Hetk pärast ärkamist oli mul tahtmine rusikaga vastu seina virutada ja ilmataadile vihane kiri saata. Tõsiselt, Jaapan? Seda nimetate te taifuuniks?! Taevas ei olnud ainsatki pilvetupsukest, päike säras rõõmsalt erksinises taevas ning kuigi väljas puhus üpris tugev tuul, ei olnud see midagi ebanormaalselt. Ja seda nimetatakse siin taifuuniks... Neetud jaapanlased!

Olin ennast juba mõttes vabaks päevaks ette valmistanud, nii et olin äärmiselt pettunud, kui kolmapäev oli suviselt ilus. See sai ainult tähendada, et nii loengud kui kohtumine dekaaniga olid veel kavas. Hakkasin vihaselt kotti kokku pakkima ja riideid valima, kui sain koolilt järjekordse sõnumi. Tormihoiatus oli ikka veel jõus. Loengud jäid ära. Loengud... jäid ära... Tänu jumalale! Aga kohtumine dekaaniga oli ikka veel kavas. Oh jah... eks ma pidin sellega lihtsalt leppima. Vähemalt sain ma poole päevast vabaks.

Suundusin 12 paiku kooli, kus meid juba oodati. Selleks, et kõik ladusalt sujuks, pandi meid kenasti nimekirja alusel järjekorda, et kõik teaksid, millal nad ennast tutvustama peavad. Ja niimoodi hanereas juhatati meid kenasti teise hoonesse, kus me üksteise järel dekaani kabinetti valgusime. Kõik oli väga efektiivselt organiseeritud: istusime üksteise järel suure laua ümber ja kui oli aeg rääkida, tõusime püsti ja tutvustasime end. Enese tutvustamisega alustasid aga juhtkonna liikmed, eesotsas dekaaniga.

Muidu olid tutvustused tüüpiliselt ametlikud: nimi, ametikoht, tüüpilised viisakusväljendid jne. Ja siis jõudis järjekord asedekaani kätte, kes pärast nime ja ametikoha ette vuristamist teatas, et ta on väga õnnelik, et Chukyo ülikoolis käib nüüd ka üks eestlane. Esimene eestlane, kes kunagi Chukyo ülikooli sattus.  Minu suureks üllatuseks, teatas ta, et ta on korra isegi Eestis käinud ja järgmise asjana ütles ta päris heas eesti keeles:  ’Tere tulemast!’

Jah, suurem osa inimestest siin ei tea, kus Eesti on. Suurem osa neist ei tea isegi seda, et Eesti eksisteerib. Ja just sel põhjusel oli nii liigutav kuulda eesti keelt jaapanlase suust. Isegi selline lühike tervitus on minu jaoks suur asi. Pärast seda ei olnud ma ennast tutvustades pooltki nii närviline alguses. Sest ma teadsin, et isegi kui puterdan või veidi eksin, on ruumis vähemalt üks jaapanlane, kes mind fännab.

Pärast kohustusliku grupipildi tegemist anti meile kätte tasuta T-särgid. Seejärel pidime dekaani tänama. Ütlesime kõik kooris tänusõnad ja kummardasime kenasti... valele inimesele. Kummardasime ühele kooli juhtkonna liikmele, aga selgus, et dekaan seisis otse meie selja taga. Oh jah... eks igaüks teeb vigu. Ja dekaan ei pannud seda pahaks, nii et kõik oli korras. Eksimine on inimlik...

Väike vahepala: kuu aega Jaapanis

Kui Grete koolimajja jõudis, oli ta juba kuu aega Jaapanis olnud. Oota... mida?

Jah, täiesti ootamatult, ilma et oleksin arugi saanud, oli käes 16.oktoober ja Jaapanisse saabumisest oli juba üle kuu aja möödas. Täitsa huvitav, aga aeg möödub siin imekiiresti ja täiesti märkamatult. Enne Jaapanisse jõudmist tundus 11 kuud nagu ilmatu aeg – nüüd aga paistab see kaugelt liiga lühikese perioodina. Olen kindel, et suvi jõuab liiga ruttu kätte ja enne, kui arugi saan, on minu aeg Jaapanis möödas. Alles nüüd saan aru üheks semestriks tulnud tudengitest, kes kurvastavad, et neil ei ole aega Jaapanis midagi lõbusat teha. Tõesti, kooli kõrvalt on raske leida ringi rändamiseks head aega. Tänu jumalale, et otsustasin aastaks tulla! Vähemalt on mul kevadvaheajal piisavalt aega, et veidi turismi teha.

Aga kas ma olen siis lõpuks Jaapani eluga harjunud? Ausalt öeldes... ma ei tea. Jah, mul on tekkinud mõned kindlad harjumused: iga nädal vaatan sõpradega mõnd filmi või animed, nädalavahetustel lähme linna avastama või teeme midagi lõbusat, koolis on hakanud kerge rutiin tekkima... Aga kõik on siiski ikka veel uus ja harjumatu. Olen hetkel veel selles perioodis, kus ma ei tunne ennast enam nagu turist, aga samas ei ole ma kohe kindlasti mitte kohalik. Olen midagi vahepealset. Midagi ebatavalist... ja seetõttu ei ole ma kunagi eriti üllatunud, kui kohalikud mind kui ilmaimet (või loomaaiast jalga lasknud elukat) põrnitsevad.

Niinimetatud „ilmutus“, mis eelmise semestri tudengeid tabas, ei ole veel minuni jõudnud. „Ilmutuseks“ nimetavad nad hetke, kus nad said lõpuks ometi aru, et see, mis nende ümber toimub – Jaapani elu ja olu – ongi uus norm. Mina ei ole sellest veel täielikult aru saanud – küll aga olen ma eluga niivõrd harjunud, et tunnen ennast nüüd üpris mugavalt. Kasutan kooli jõudmiseks vähetuntud otseteed (mis viib läbi surnuaia), suudan lähimad toidupoed ja restoranid üles leida, tean, kus on postkontor ja kuidas metroos liigelda... Ma tean, kuidas suurema vaevata punktist A punkti B jõuda ja ausalt öeldes on see päris hea tunne. Vahetevahel näen linna peal turiste, kes tunduvad olevat eksinud ja segaduses. Vähemalt ei ole ma enam üks nendest. Aga kas ma olen siinse eluga harjunud? Vaevalt... Ma arvan, et ma harjun Jaapaniga alles siis, kui suudan poes ennast arusaadavaks teha ja müüjatest aru saada. Alles siis, kui ma suudan rahuldaval tasemel suhelda, võin ma ennast täieõiguslikuks pseudo-kohalikuks lugeda. Aga selleks kulub veel aega. Ausalt öeldes on mul tunne, et mu jaapani keel käib iga nädalaga järjest alla... või üritavad jaapanlased mind lihtsalt segadusse ajada. Jumal teab... jaapanlased on salakavalad tegelased - neist võib kõike oodata. 

Jumalik liha ja veidrad kohtumised

Ühel heal õhtul otsustasin Rachel’i, oma ameeriklasest sõbranna, ja Ai, tema tuutoriga, õhtustama minna. Jaapani toidud on jumalikud ning iga kord, kui keegi küsib minult lemmiktoidu kohta, on mul vastamisega tõsiseid raskusi. Kõik on siin lihtsalt nii maitsev! Ka sel õhtul oli mul raske otsustada, mida süüa soovin. Oleksin võinud klassikalise sushi valida või alati maitsva okonomiyaki kasuks otsustada, kuid siis taipasin, et võiksin midagi uut proovida. Uut ja huvitavat. Mulle meeldib toiduga eksperimenteerida ja uusi asju proovida... Nii et kui Ai pani ette, et võiksime shabushabut sööma minna, olin kahe käega poolt.

Shabushabu on jaapani stiilis kuum pada. Tegemist on toiduga, mis kuni hilise ajani oli jõhkralt kallis ning vastavad restoranid olid mõeldud ainult kõrgklassile. Nüüd on see aga ka „lihtrahva“ sekka jõudnud, nii et meil avanes võimalus seda üpris madala hinna eest proovida. Shabushabu restoranid on väga privaatsed – igale külastajate grupile (ja tegemist on alati kas paaride või gruppidega, sest see pole toit, mida üksi süüa) on mõeldud eraldi boks, mida eraldab ülejäänud restoranist õhuke bambuskardin. Laua keskel on gaasipõleti, mille otsa on asetatud hiiglaslik kauss. Sellesse kausi kallatakse puljong ja lisatakse mõned vetikaviilud – maitse andmiseks. Seejärel pannakse põleti tööle ja oodatakse, et puljong keema läheks.

Aga mis see shabushabu siis tegelikult on? Noh... see võib olla ükskõik mis. Pärast põleti süütamist võid lauda tellida piiramatul hulgal juurvilju, liha, nuudleid, tofut jne. Kõik koostisosad visatakse puljongisse, oodatakse veidi, et need valmiks, ning siis haaratakse need pulkade (või kahvliga) välja ja pistetakse nahka. Lauas on ka mitu kastmekausikest, et toitu huvitavamaks teha. Ja see ongi kogu asja idee: sa istud lauas ja keedad endale ise toidu valmis.

Kõlab ehk lihtsalt ja labaselt, aga see on hämmastavalt lõbus. Lisaks sellele on täiesti mõistetav, miks see nii kallis on: pooleteise tunni jooksul võid tellida nii palju liha/juurvilju kui tahad ning liha on täiesti jumalik. Õhukesed viilud, mis pärast puljongisse viskamist imepehmeks ja mahlaseks muutuvad. Ma pole ammu nii head liha saanud. See oli lihtsalt jumalikult pehme ning kui see kergelt kastmest läbi lasta, oli maitse võrratu. Olin Ai valikuga väga rahul – paremat kohta oli raske ette kujutada.

Järgmisel päeval suundusin sõbrannadega taaskord kesklinna, sest otsisime Halloweeni jaoks kostüüme. Sel päeval juhtus kaks väga eriskummalist asja. Esimene üllatus tabas meid siis, kui leidsime suurepärase valikuga kostüümipoe, kus müüdi ka parukaid... ja avastasime, et me ei tohi midagi selga proovida. Jah, riiulitel oli suurelt kirjas, et riiete selga proovimine on keelatud. Ja parukaid ei tohtinud me isegi puudutada mitte. Okei, huvitav kogemus riidepoes... aga see polnud kõige veidram asi sel päeval.

Pärast poeskäiku suundusime kesklinnas oleva vaateratta poole. Tahtsime sellisel ilusal päeval kogu kesklinnale pilgu peale visata. Olime parasjagu poolel teel, kui meile tulid vastu kaks umbes meievanust tüdrukut, kes olid ilmselgelt välismaalased. Kesklinnas pole välismaalaste nägemine just kuigi haruldane, aga ebatavaline oli see, et meieni jõudes tervitasid nad meid valjult.

„Oi tere! Kuidas läheb?“ tuli ootamatu küsimus, kui tüdrukud meieni jõudsid.

Jäime üllatunult seisma, sest arvasime, et tegemist on turistidega, kes tahavad teed küsida või lihtsalt head nõu. Selle asemel tuli välja, et tegemist on ukrainlannadega, kes tulid Jaapanisse õppima. Nad ei täpsustanud, millises koolis nad käivad, aga küsisid see-eest meie kohta. Tunnistasime ausalt, et oleme samuti üliõpilased ning käime Chukyo ülikoolis. Tüdrukud rääkisid, et elavad jaapani perekonna juures, kuid selleks, et end ülal pidada, valmistavad nad igasugu nipsasjakesi ja müüvad neid tänaval. Sellest rääkides lükkasid nad meie nina alla karbikese erinevate mobiiliripatsite ja muu kraamiga – kõik käsitöö.

 Järsku, samal ajal kui tüdrukud meile oma käsitööd tutvustasid, astus meie juurde tõmmu nahaga pikk välismaalasest noormees, kes küsis meie käest jaapani keeles, kus on Kamimaezu. Veider. Miks peaks üks välismaalane meie – samuti välismaalaste – juurde tulema ja meilt jaapani keeles midagi küsima? Küsimus tuli nii ootamatult, et meil kulus aega, enne kui vastata jõudsime, ja selleks ajaks läks noormees inglise keelele üle ja kordas küsimust. Teatasime, et ta peab metroosse minema ning sama järsku, kui ta oli ilmunud, kadus noormees meie vaateväljast. Ukraina tüdrukud aga jätkasid oma asjade pakkumist. Teatasime neile, et meil ei ole sularaha (mis oli vale, aga me tõesti ei vajanud nende nipsasjakesi) ja jätkasime oma teed. Alles veidi hiljem saime aru, kui veider see olukord oli.

Kaks ukrainlast pakuvad arvatavatele turistidele oma toodangut. Ligi astub suvaline välismaalane, kes küsib midagi jaapani keeles, kuigi on selge, et me pole kohalikud. Lisaks sellele räägib ta tegelikult ka inglise keelt. Miks siis...? Kui selline asi oleks Euroopas juhtunud, oleksin ma taskuvargaid kahtlustanud, aga siin... Osa minust usub, et tegemist oligi taskuvarastega. Kellelgi meist ei olnud midagi kadunud, nii et asi lõppes hästi. Ja ehk see oligi ainult veider kokkusattumus ja tüdrukud püüdsid ainult veidi raha teenida. Aga... Skeptik minus usub, et välismaalasest noormees oli tüdrukutega mestis ja nende plaan meie rahakotid pihta panna läks mingil põhjusel vett vedama. Võib-olla olen liiga küüniline, aga mul on raske uskuda, et see oli ainult üks suur veider kokkusattumus. Igal juhul lõppes kõik hästi, nii et pole vaja selle üle enam pead murda. Aga kui tüdrukud tõesti olid taskuvargad, on see lihtsalt naljakas. Isegi Jaapanis on kurjategijad Ida-Euroopast - sest inimeste petmine on jaapanlaste jaoks ebaviisakas. 

Sild = põletatud

See siin on otsene järg eelmisele postitusele ja ma teen seda ainult selleks, et natuke auru välja lasta. Nimelt sain ma pärast Inuyama-retke suure pettumuse osaliseks ja see häirib mind ikka veel. Aga enne, kui asja kallale asun, pean korraks ajas veidi tagasi minema.

Meie Inuyama ekskursioon algas teisipäeval neljanda tunni ajal, ehk siis kella kolmest. Lõunasöök on meil alati kella 12st ning kestab pool tundi, nii et juba enne retke algust olin veidi näljane. Meil ei olnud aga aega, et poest läbi hüpata, sest pidime rongile jõudmiseks kiirustama. Niisiis suundusime kõik üpris näljastena Inuyamasse, kus me järgmised neli tundi veetsime. Jah, neli tundi. Tund sellest ajast kulus lossis ringi vaatamiseks ning teine tund aega edasi-tagasi sõitmisele. Kõige kauem läks kalligraafia-stuudios, sest kõik tahtsid endale plaati lemmik-kanjiga ning kuigi kunstnik töötas kiiresti, pidime laskma tindil kuivada. Lisaks sellele oli meie hulgas inimesi, kes lihtsalt pidid asja kõigi jaoks keerulisemaks tegema ja kunstnikuga pikka mõttetusse arutellu astuma. Igal juhul kulus meil stuudios ligi kaks tundi, millest suurema osa veetsime istudes ja oodates. See ei olnud kuigi lõbus.

Niisiis kui kätte jõudis aeg koju minna, olime kõik parajalt väsinud ja näljased. Olime rongis istudes parajalt halvas tujus ning viimasesse peatusesse jõudes suundusime otsejoones lähimasse söögikohta, milleks oli Parsley’s.

Parsley’s on pisike suitsune baarilaadne söögikoht, kus käivad reeglina üksikud pintsaklipslased, kes ei viitsi kodus kokata. Toit on päris hea aga mitte midagi erilist. See-eest on kohal aga üks eelis, mida Jaapanis harva kohtab: portsjonid on hiigelsuured ja sa saad toitu koju kaasa võtta. Siin on nimelt äärmisel tavatu paluda toitu kaasa pakkida, kui sa ei suuda seda lõpetada. Seda lihtsalt ei tehta siin. Ainult üksikud kohad (nagu Parsley’s) annavad sulle võimaluse lõpetamata toit kaasa pakkida – ülejäänud kohtades ei ole selleks mingit võimalust.

Niisiis suundusime kohta, mille kohta teadsime, et saame toitu rohkem kui vaja. Lisaks sellele teadsime, et saame toidu kiiresti kätte – Parsley’s on peaaegu nagu kiirsöögikoht. Tormasime kiirelt sisse, kõhud korisemas ja jõud raugemas... ning avastasime, et restoran oli rahvast täis. Uskumatu! Olime nii kaua oodanud ja nälginud ja nüüd pidime veel ootama! Jah, oleksime võinud mõnd teist kohta otsima minna, aga olime selleks ajaks juba kaugelt liiga väsinud ja pealegi oli üks grupp noormehi juba oma toitu lõpetamas, nii et otsustasime jääda. Istusime seina äärde maha (ootajate jaoks olid seal toolid) ja püüdsime lobisedes ja naljatades nälga unustada. Viis minutit hiljem saime toidu kätte ja maailm muutus jälle palju kaunimaks.

Suundusime rõõmsalt koju, kus meile tulid otse ukse juures vastu Red Bull’i tüdrukud. Nimelt olid kaks noort jaapanlannat meie korterelamus Red Bull’i promomas, nii et täiesti ootamatult suruti meile mitu tasuta purki kätte ja jäeti siis hüvasti. Ma küll ei joo Red Bull’i, aga kuna sain selle täiesti tasuta... Miks ka mitte? Läksin tagasi oma tuppa ja jäin magama. Elu tundus lill.

Ja siis jõudis kätte kolmapäev. Esimene tund möödus ilma suuremate probleemideta ning kuna mul oli vaba tund, läksin kohvikusse, kus istusid teised välisüliõpilased ja ka tüdrukud, kellega ma eelmisel õhtul söömas käisin. Lobisesime alguses veidi tühjast-tähjast ja nautisime lõunat, kui üks välistudengitest lajats:

„Kas te teate, et Parsley’s omanik kaebas teie peale?“

Mida...? Tuleb välja, et pärast seda, kui me lahkusime, läksid kaks meie kaastudengitest samasse kohta sööma ning omanik kaebas neile, et mina ja mu kaks kaaslast olevat liiga valjult rääkinud ja kõiki seganud. Mida...? MIDA?!

Esiteks tahan ma meid õigustada sellega, et me olime näljased. Jah, võib-olla rääkisime me tõesti natuke kõvasti, aga me olime kurnatud ja püüdsime veidikenegi meelt lahutada, et mitte näljast nutma hakata. Pealegi on kõik suhteline: olime asutuses ainsad inimesed, kes üldse rääkisid, nii et võib-olla tundusid meie hääled tõesti veidi valjud. Ja lõppeks: kui me omanikku häirisime, oleks ta võinud seda meile näkku öelda! Pole midagi lapsikumat ja väiklasemat, kui kliente taga rääkida ja meid kaasüliõpilaste ees halvustada. Kui tal oli meie osas kaebusi, oleks ta võinud otse meie poole pöörduda ja paluda meil vaiksemaks võtta. Selle asemel otsustas ta hiljem teistele vinguda, et olime liiga ebaviisakad. Tuleb välja, et selles restoranis on rääkimine keelatud, sest seal käivad valdavalt üksikud meesterahvad, keda häirivad inimlikud emotsioonid ja inimsuhted üldiselt. Igal juhul otsustasin selsamal hetkel, et ei astu sellesse restorani enam mitte kunagi.

Ma võin tunnistada, et me rääkisime palju ja tegime nalja ning see võis teisi kliente häirida. Ehk olime tõepoolest ebaviisakad. Aga teate, mis on veel ebaviisakam? Tagarääkimine! Täiskasvanud inimesed lahendavad probleeme otse, mitte kolmandatele isikutele vingudes. Mina olen koha omanikus igal juhul äärmiselt pettunud ega kavatsegi sinna enam oma jalga tõsta. Jah, ma olen kindel, et see ei lähe omanikule suurt korda, aga asi on põhimõttes. See toit ei ole seda väärt, et taluda vaikset viha ja hilisemat klatšimist. Ümbruskonnas on terve hunnik paremaid kohti. 

I’ll just take my business elsewhere. 

Hüpe minevikku

Teisipäeval oli meil lõpuks ometi võimalus minna kogu grupiga Inuyamasse, mis on väike küla Nagoya lähistel. Teekond sinna kestis umbes tund aega, metroopiletite eest maksis kool. Ilm oli sel päeval väga sünge: vihma küll ei sadanud, aga pilved olid kurjakuulutavalt tumedad ja tuul sasis vihaselt sügisvärvides puid.

Inuyamasse jõudes avanes suurepärane vaade traditsioonilisele jaapani külale. Teed olid kitsad, majad madalad ja tumedast puidust, rahvast peaaegu ei olnudki ja kõik pisikesed poekesed ja söögikohad olid juba sulgemas. Kell oli neli. Küla oli imearmas ja kui meil oleks natukenegi rohkem aega olnud, oleksin hea meelega veidi ringi vaadanud. Tormasime otsejoones lossi, sest sulgemiseni oli ainult 45 minutit.

Lossi lähedusse jõudes tekkis mul tunne, nagu oleksin ajas tagasi läinud. Kogu lossi ümbrus koos pühamute ja templiga nägi lihtsalt nii autentne välja: Tori väravad, iidsed kivist kujud ja sügisvärvides park. Ainult elektrilaternad ja turistide jaoks välja pandud sildid andsid märku, et olin ikka veel aastas 2013. Ronisime mööda kitsast kivist rada ülesmäkke, kus neljakorruseline nurgeline loss uhkelt puulatvade kohal kõrgus. 

Inuyama loss ei olnud keisri ega mõne aadliku elupaik – see oli kaitserajatis, mille eesmärk oli sõjategevuse ajal pelgupaika pakkuda ja piiramisele vastu seista. Seda oli juba väljast näha: ühest küljest piirab lossi jõgi ning esimese korruse seinad on paksud ja maakividest. Ülemiste korruste seintes on laskmispilud ja läänetiivas on isegi luuk, mille kaudu kunagi ammustel aegadel vaenlastele kive kaela kukutati.

Esimese asjana viidi meid otsejoones lossi torni, kust meil avanes suurepärane vaade kogu külale ja tervele ümbruskonnale. Vaateplatvorm oli muidugi äärmiselt kitsas ning tõkkepuu, mis takistas meid üle ääre kukkumast, ulatus mulle umbes põlvini. Pole vist vaja öelda, et paljud meist otsustasid platvormile mitte astuda ja imetlesid vaadet läbi ukseava. Lossis üles-alla liikumine oli omaette kunst, sest trepid olid imekitsad ja äärmiselt järsud. Kuidas jaapanlased keskajal seal ringi liikusid? Ma olen alati arvanud, et neil olid lühikesed jalad...  

Kohalikud giidid andsid meile lühikese ülevaate lossi ajaloost ja kuigi Inuyama loss on Nagoya lossist tunduvalt väiksem ja tagasihoidlikum, on see kordades huvitavam. Miks? Lihtsalt sellepärast, et Inuyama loss on originaal: see on läbi sajandite vastu pidanud ja kuigi seda on restaureeritud, on see suuresti muutumatuna püsinud. Jah, Inuyama lossis ei ole huvitavaid tehnoloogilisi vidinaid ega uhkeid väljapanekuid, aga see on autentne ning ringi vaadates tekib tunne, nagu oleksid hetkeks minevikku hüpanud.

Kahjuks ei olnud meil palju aega, et ringi vaadata, ning pärast ringkäigu lõpetamist olid kõik suveniiripoed juba suletud. Sellest oli kahju, aga tühjade kätega me ei jäänud, sest õppejõul oli meie jaoks üllatus varuks. Pärast lühikest jalutuskäiku läbi küla peatusime pisikese poekese juures, kus meid tervitas lühike vanaldane naisterahvas. Tuleb välja, et tegemist oli piirkonna ühe kuulsama kalligraafia-kunstnikuga (jah, sest siin on see kunst) ning olime sattunud tema stuudiosse. Ükshaaval küsiti meilt meie lemmik-kanji’t ning kui kõik olid tellimused sisse andnud, haaras naisterahvas pintsli, kuhja puuplaate ning asus kunsti tegema. Kõik soovijad said puuplaadi oma lemmiksümboliga – ka mina sain endale suurepärase traditsioonilise suveniiri. Valisin enda jaoks välja ’yuki’ ehk ’lume’ kanji. Lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib selle kuju ja ma usun, et see sobib mulle.

Olin oma kingitusega väga rahul, sest tuleb välja, et tavaliselt maksavad selle kunstniku tööd üle 100 euro. Ja meie saime need tasuta... Vahetevahel on päris tore olla vahetusüliõpilane Jaapanis... ja vahetevahel mitte. Aga see on teine lugu...

Soodom ja Gomorra ehk 2 tundi Jaapani ööklubis

Keegi ei saa eitada, et peod käivad välismaal õppimise juurde. Olgu need siis väikesed intiimsed istumised kodus, ametlikud vastuvõtud või siis metsikud klubiõhtud. Iga välistudeng satub õppimise ajal mõnele peole – ja oleme nüüd ausad: paljud lähevadki just pidude pärast välismaale õppima. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma pole kunagi varem Jaapani ööklubisse sattunud, nii et kui meil avanes võimalus reedel pidutsema minna, haarasin sellest kohe kinni. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas jaapanlased pidutsevad. Lisaks sellele olime kutsutud klubisse, kus üks vanematest välistudengitest DJ-na töötab, nii et loomulikult tahtsime teda tegutsemas näha. Reede õhtul panin siis peoriided selga ja suundusin koos teiste tudengitega Sakae’sse, kus eelmainitud klubi asub.

Kohale jõudes pidime esimese asjana maksma sissepääsutasu: 2000 jeeni (ehk siis kuskil 16-17 euri). Tundub palju? Tõsi, ainuüksi sissepääsu eest oleks seda palju maksta, aga selle summa sisse oli arvestatud ka 2-tunnine nomihōdai. Nomihōdai tähendab põhimõtteliselt „joo, palju tahad“ ehk siis: kahe tunni vältel oli meil vaba voli tellida ükskõik mida, ükskõik kui palju, ilma et oleksime pidanud midagi juurde maksma.

2 tundi... Joo, nii palju kui tahad... Ükskõik mida... Kes kurat arvas, et see on hea idee?

Olgu, kui nüüd päris aus olla, siis alguses olin sellest ideest päris sillas. Kujutage ette, et lähete klubisse, istute baarileti äärde ja lihtsalt tellite suvalisi kokteile, ilma et keegi teilt raha küsiks! Ja kokteilid on siin kallid: kõige odavamad olid ikkagi üle viie euro. Heal juhul oleksin 2000 jeeni eest kolm ja pool jooki saanud. Aga tol õhtul oli mul võimalus tellida nii palju, kui vähegi tahtsin – ja ma kasutasin seda võimalust.

Enne, kui hukkamõistukoor häält tõstab, tahaks ma mainida, et lahkusin klubist püstijalu ja täiesti iseseisvalt, tulin metroos liiklemisega toime, mäletan kõike, mis õhtul toimus, ja olin järgmisel hommikul juba kell 9 liikvel ning veetsin päeva linnas seigeldes. Nii et ma ei joonud ennast kapsaks. See aga ei tähenda, et ma ei olnud purjus.

Ma ei mäleta päris täpselt, mitu kokteili ma tellisin (kuskil 8 ringis?), aga ära jõin ma neist vist umbes viis. Ülejäänud tellisin lihtsalt uudishimu rahuldamiseks. Mina, kes ma armastan kokteile ja naudin uute asjade proovimist, olin väga rahul – ja tunni aja möödudes ka väga lõbus. Muusika oli hea, seltskond suurepärane ja näiliselt lõpmatu joogivaru tegi sellest pisikesest klubist paradiisi (vähemalt mõneks ajaks). Kõik nautisid õhtut, tavatult sõbralikud kohalikud tulid meiega juttu puhuma ja ameeriklasest baarmen sai kenasti oma jaapani keelt harjutada, kui välistudengid temalt järjekindlalt jaapani keeles tellisid. Suurem osa meist vist unustas, et tegemist on meiesuguse välismaalasega. Purjus inimesed teevad veidraid asju.

Kahetunnine joogiorgia võib teoorias tunduda väga hea ideena (ja alguses see ongi hea idee), aga praktikas on see parajalt ohtlik, nagu me pärast kaht tundi avastasime. Esimesed meist langesid juba pärast esimest tundi: üks meie tuutoritest (jaapanlanna) ja kaks heatahtlikku välistudengit, kes ta koju tassisid (sõna otseses mõttes). Ülejäänud pidasid aga kaks tundi vastu.

Ja siis läks asi huvitavaks...

Kui suurem grupp noori läheb kuhugi pidutsema, on rühmas tavaliselt alati üks-kaks inimest, kes ei talu alkoholi väga hästi ja vajavad õhtu lõpul kojujõudmisega abi. Kujutage nüüd ette, et 24-liikmeline grupp läheb välja pidutsema ja 80% neist vajavad abi. Ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud ja see oli parajalt... põnev. Mina olin selle 20% sees, kes tuli veel endaga päris hästi toime ja püüdis teisi aidata. Ja pidage meeles, et olin selleks ajaks ära joonud 5,5 kokteili ja 3 pitsi tequilat. Jah, ja mina olin selles grupis „kaine“ liige.

Ma ei lasku detailidesse, aga see, mis tol õhtul toimus, oli legendaarne – nii heas kui halvas mõttes. Üks ameeriklastest (pisike peenike piiga) ei suutnud enam kuidagi iseseisvalt püsti püsida (ega isegi mitte istumas püsida), aga see-eest suutis ta ennast väga edukalt kaitsta. Kui üritasime teda püsti aidata (või külili keerata), lasi ta kohe hambad käiku, nii et pidime teda jõuga tagasi hoidma. Kahel meist on väga toredad hambajäljed kehal – mälestuseks tollest suurepärasest õhtust. Teised ei suutnud lihtsalt jalgu alla saada, nii et pidime nad taksodesse lükkama ja koju saatma. Selleks kulus pea pool tundi, sest grupi kõige pikem ja turskem liige ei suutnud enam püsti püsida, nii et pidime ta klubist välja ja autosse kandma. Tegemist on inimesega, kes kaalub tublisti üle 100 kilo. Võite arvata, kui lihtne ja meeldiv see ettevõtmine oli – eriti kuna ta oksendas iga viie minuti järel.

Kõige kainemad meist (mina nende hulgas – üllataval kombel) suundusid metrooga koju ning selleks ajaks, kui kohale jõudsime, suutsin juba peaaegu ilma taarumata kõndida. Pole midagi paremat kui värske õhk ja väike jalutuskäik...

Ma tahaks öelda, et kojujõudmisega meie klubisaaga lõppeb, aga kahjuks pole see nii. Pidime veel mitu tundi „langenute“ tubade vahet jooksma ja neid külili keerama. Kuskil kella neljaks oli olukord rahunenud: kõik olid oma tubades, elus ja terved. Jah, paljud olid kaotanud oma rahakoti, mobiili, toavõtme või prillid, aga vähemalt olid nad elus. Järelikult oli aeg puhata... ja lähimasse poodi magusat ostma minna. Sest mida muud sa kell neli hommikul ikka teed?

Depressiivsed Jaapani loomaaiad

Ühel ilusal laupäeva hommikul otsustasime teiste välistudengitega, et oleks aeg loomaaeda külastada. Lõppude-lõpuks polnud keegi meist kunagi Jaapani loomaaias käinud ning uue kultuuriga tutvudes on tähtis kindlaks teha, kuidas selles kultuuris loomi koheldakse. Peale selle oleme kõik sisimas väikesed lapsed, kellele meeldib nunnusid loomakesi jõllitada. Ja nii suundusime kohe hommikul vara loomaaeda.

Sinna jõudmine oli paras peavalu, sest pidime metrooga minnes kolm korda liini vahetama. Selleks ajaks olin metroosüsteemiga juba päris hästi kohanenud, aga rongide vahetamine oli ikkagi tüütu, sest jaapanlastel on halb komme tiheda ühtse massina liikuda, nii et neist on peaaegu võimatu mööda kiirustada. Kohale me aga jõudsime ning üsna pea olime juba loomaaias sees ning suundusime esimeste puuride juurde. Ilm oli sel päeval erakordselt ilus – päikeseline ja soe – nii et olime äärmiselt entusiastlikud ja rõõmsad.

Ja siis jõudsime loomadeni...

Tallinna loomaaed pole just kõige rõõmsam paik maamunal: paljud loomad on pisikestes puurides, tihedalt üksteise vastas ja just suurtel kiskjatel jääb ruumist puudu. Jääkaru elupaik on aga lausa masendav. Jah, ma tean, et Tallinna loomaaial on plaanis seda parandada, aga minu viimane külastus valmistas mulle siiski väikese pettumuse.

Jaapani loomaaed aga... Seda ei saa isegi pettumuseks nimetada. Pärast poolt tundi ringi uitamist oli mul tahtmine otsida vaikne pime nurk, looteasendisse maha istuda ja nutta. Olgu, võib-olla polnud asi päris nii hull, aga Tallinna loomaaiaga võrreldes on Nagoya oma nagu tagakiusatud loomade koonduslaager. Ringi uidates olin kindel, et ühel hetkel näen kauguses gaasikambrit, liimivabrikut ja koeratoidu-tehast. Vanade ja väsinud loomadega tuleb ju midagi peale hakata.

Algus ei olnud kõige hullem. Olgu, ninasarviku eluala tundus natuke väike nii suure looma jaoks, aga sebral ja mongoolia metseeslil (vinge nimetus nii tavalise looma jaoks) oli piisavalt ruumi ja nad tundusid üpris rahulolevad. Tapiir magas õndsat und ja vombat tundus samuti muretu olevat. Ja siis jõudsime elevantideni. Ka nende elupaik oli üpris suur, aga kaugelt mitte piisavalt suur. Eriti arvestades seda, et puuri ümbritses terve armaada jaapanlasi, kes pildistasid, kommenteerisid ja lihtsalt jõllitasid. Jah, ma tean, et see on loomaaias tavaline, aga kõik need karjuvad lapsed... Ma ei mäleta, et Eestis lapsed nii häälekad oleks. Mul oli juba viis minutit pärast puurini jõudmist villand: tahtsin vanematele käratada, et nad üritaksid oma lapsi veidikenegi ohjes hoida, aga ma poleks suutnud ennast mõistetavaks teha. Selle asemel liikusin edasi – vaesed elevandid pidid seda jama aga edasi taluma.

Kohutavaks läks olukord aga lõvideni jõudes. Nimelt oli lõvipuur asetatud imepisikesele kaljunukile, mida ümbritses ringjas kuristik, et loomad kuidagi põgeneda ei saaks. Nende eluase oli umbes minu (Tartu) korteri suurune – ainult et nemad pidid seda kaheksa teise loomaga jagama. Lisaks sellele oli ka siin hunnik lapsi, kes reaalselt loomade peale kriiskasid, et neid möirgama panna. Ja see õnnestus neil: üks vaene isasloom, kes juba pikemat aega ärritunult edasi-tagasi tammus, tõi lõpuks kuuldavale vihase möirge, et lapsi vaikima sundida. Ei õnnestunud. Jah, osad lapsed jooksid hirmunult emme-issi juurde, aga teised said sellest ainult rohkem innustust ning jätkasid karjumist. Loomapiinamises on jaapanlased tasemel – isegi juba sellises õrnas eas.

Asi läks ainult hullemaks: jaaguar oli surutud imepisikesse puuri, kus ei olnud suurt midagi, nii et ka tema tammus vihaselt edasi-tagasi. Jääkaru nägi välja nagu poleks ta nädalaid korralikult süüa saanud ning tema karv oli pulstunud ja pruunikas. Kängurud isegi ei vaevunud liikuma, sest oleksid seda tehes üksteisele otsa komistanud... Ainus loom, kes tundus tõeliselt õnnelik olevat, oli hüljes, kes rõõmsalt basseinis ringi ujus, kord kõhuli, siis selili, siis hoopiski külili. Mõned loomad lihtsalt oskavad elust rõõmu tunda...

Paar tundi pärast loomaaeda jõudmist olime kõik korralikult traumeeritud, nii et tegime söögipausi. Otsustasin vahelduseks taimetoitlane olla ja tellisin salati – lihtsalt igaks juhuks. Pärast seda suundusime botaanikaaeda, mis kuulub loomaaia koosseisu (nii et me ei pidanud eraldi piletit ostma). Ausalt öeldes olin pärast loomade eluolu nägemist kindel, et lilled on pimedasse keldrisse peidetud ja iga tunni tagant käib töötaja neid solvamas. Lihtsalt selleks, et ka neil halb oleks. Õnneks oli botaanikaaed aga tunduvalt rõõmsam ja ilusam ning pärast jalutuskäiku „Ameerika aias“, roosiaias ja hüatsindimetsas oli mu tuju juba tunduvalt parem. Tegime ilusatest lilledest pilte ja lõpuks šokeerisime kohalikke sellega, et keksisime purskaevu ees ringiratast ja ümisesime laulda. Ah et miks? Miks mitte! Lihtsalt selleks, et kohalikke hirmutada. Välismaalastena on meil siin vapustav võim...

Vaatamata sellele, et külaskäik loomaaeda oli ootamatult sünge, oli päev siiski tore. Sain aru, et meie Tallinna loomaaial võib küll vigu olla, aga tegelikult koheldakse seal asukaid siiski võrdlemisi... inimlikult. Samuti saime kõik kogemuse võrra targemaks. Edaspidi ma tean, et kui Jaapanis loomaaeda lähen, tuleb mul kõrvatropid (ja silmaklapid) kaasa võtta. Lihtsalt selleks, et ma ei peaks väikelaste lakkamatut karjumist kuulma... Ja mina veel arvasin, et Jaapanis käituvad lapsed korralikult... 

Sushi: jumalate toit

Jaapani toit on suurepärane – see on lihtsalt vaieldamatu fakt. Okonomiyaki, yakisoba, tonkatsu, tempura... ja loomulikult sushi. Taevalik, taevalik sushi... Kahjuks ei ole sushi siin just kuigi palju odavam kui kodumaal – seda eriti siis, kui soovid mõnd peent sushirestorani külastada. On aga ka alternatiive. Üheks selliseks on kaiten-sushi ehk siis sushirestoran, kus liikuva konveierlindi peal on väikesed taldrikud sushiga: siruta lihtsalt käsi välja ja haara, mida soovid. See on lihtne ja võrdlemisi odav viis saada head sushit ning mis kõige parem: sa ei pea keelt oskama, et sellises kohas hakkama saada.

Teise nädala lõpul avastasime Osu piirkonnast ideaalse kaiten-sushibaari: Kappa Sushi. Ma pole kunagi varem nii täiuslikult lihtsas sushibaaris käinud ja nüüd, kus olen midagi nii suurepärast kogenud, on mul raske vähemaga leppida. Mis selle sushibaari juures siis nii erilist oli? Las ma räägin teile.

Esiteks on sul sisse astudes võimalik valida, kas tahad leti ääres või lauas istuda. Mõlemad variandid on head, kuid väikese grupiga olles on kasulikum leti äärde minna. Miks? Noh, nimelt on asi selles, et iga laua (ja leti ääres iga istumiskoha) ees on puutetundlik ekraan, mis võimaldab menüüst igasugu toite/jooke tellida. Lauas istudes tuleb ekraani jagada, leti ääres olles on aga igaühel oma ekraan. Muidugi ei ole menüü kasutamine kohustuslik, sest võid ikkagi lindi pealt endale asju krabada, aga ekraanil on omad eelised. Esimene nendest on see, et valik on suurem – lindi peale ei panda alkohoolseid jooke, suppi, jäätist ja muid taolisi asju. Teiseks saad menüüd kasutades kiiremini leida soovitud toidud ega pea ootama, et miski juhuslikult mööda sõidaks. Ning kolmandaks (ja see on kõige tähtsam) sõidab tellimus sinu juurde pisikesel rongikujulisel kandikul, kui menüüs tellid. Jah, su toit sõidab ise kohale... pisikeses rongis... Kas see pole mitte kõige lahedam asi maailmas?!

Aga sellega asi ei piirdu. Lisaks suurepärasele sushile on Kappa Sushi ka hämmastavalt odav: ainult 105 jeeni (kuskil 70 eurosenti) taldriku eest. Ja taldrikul on keskmiselt 2 nigirit, 3 futomakit või 6 tavalist makit. Võrrelge seda nüüd Eesti hindadega... vahe on täitsa olemas. Lisaks sellele saad sa tasuta teed, nii palju kui vähegi tahad, ja igas lauas on pudel sojakastet, mitu pakki wasabit ja terve hunnik ingverit. Kõik kauba peale. Maksmine on samuti imelihtne: taldrikud loetakse üle, summa lüüakse kokku ja sulle antakse arve, millega kassasse siirdud. Midagi lihtsamat on raske ette kujutada. Pole siis ime, et ma juba enne restoranist lahkumist teatasin, et tahan sinna tagasi minna. Ja seda ma ka tegin... kolm päeva hiljem. Sest sushi on jumalik ja nii suurepärasesse kohta lihtsalt tuleb tagasi pöörduda.