Peaaegu jaapanlanna ehk kaks tundi kimonos

Mis on esimene asi, mis teile pähe tuleb, kui ma ütlen sõna ’Jaapan’? Olgu, see ei ole väga aus mäng, sest pealkirjas on juba sõna ’kimono’. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et peale sushi ja sumo on kimono üks kuulsamaid asju, mis Jaapaniga seostub. Võib-olla just sellepärast otsustas ülikool kõik neiud laupäeval kimono-tundi saata.

Ürituse nimi oli tegelikult „kimono kogemus“, mis üldjoontes tähendas seda, et meid viidi Chukyo keskkooli, kus meile õpetati, kuidas kimonot selga panna. See üritus kestis kaks tundi ja vähemalt tund sellest ajast kulus kimono enda selga ajamiseks. Ma ei tee nalja. Tund aega, et ennast riidesse panna... See oli esmakordne kogemus. Miks meil siis nii palju aega läks.

Noh, esiteks tuli „aluspesu“ esimene kiht selga saada. See koosnes õhukesest valgest hõlmikseelikust ja valgest lühikeste käistega pluusist. Loomulikult ei saanud me seda niisama selga ajada: vasak hõlm pidi olema parema peal ning õmblused reitega kohakuti. Pluusi kinnisidumiseks pidime võtma õhukese riideriba ning selle ümber kere siduma, suunaga eest taha. Järgmiseks ajasime selga aluspesu teise kihi, milleks oli roosa või valge kimono. Noh, tehniliselt mitte otseselt kimono – see lihtsalt nägi sedamoodi välja, kuid oli mingil põhjusel aluspesu. Seda selga pannes pidime jälgima, et õmblused oleks alusseelikuga kohakuti, et rangluud oleks kaetud ning kukal kergelt paljas ja et kuskil poleks kortse. Teise kihi sidusime kahe eraldi nööriga kinni (taaskord suunaga eest taga) ja siis oli aeg kimono selga ajada.

See oli seni kõige raskem ülesanne. Pidin kimono ühe käega selja taha viima ning selle aeglaselt selga libistama, ilma liigsete liigutusteta. Järgnevalt pidin käed varrukatesse ajama, mis oli erakordselt raske, sest mu aluskimono varrukad ulatusid peaaegu maani ning jäid igale poole ette. Siis pidin kindlaks tegema, et kimono hõlmad oleks maaga risti ning need aeglaselt keha lähedale ja siis uuesti ette viima. Miks? Sest traditsioon on selline. Loomulikult pidin riietudes taaskord kindlaks tegema, et parem hõlm oleks all, vasak peal. Vastupidi riietumine oleks kohutav enne, sest see tähendaks, et olen surnud. Igal juhul nöörisin kimono taaskord kahe paelaga kinni ning tegin kindlaks, et kuskil ei oleks kortse, et kukal oleks kergelt paljas ning rangluud kaetud. Ma ei tahtnud ju ometi odav välja näha!

Niisiis, tund aega pärast kohalejõudmist olime kõik kimonod kenasti selga saanud. Milleks aga teine tund kulus? Obi selga saamiseks! Nagu te kõik ilmselt teate, käib kimono juurde alati ka lai, enamasti värviline vöö – see on obi. Obi ei ole aga ainult vöö: see on kolmest osast koosnev kaunistus, mis enamasti selja taga lipsuks keeratakse. Kuidas seda tehakse, on minu jaoks mõistatus, sest meil ei avanenud võimalus seda ise teha. Juhendaja võttis meid ükshaaval ette ja keerutas igaühe ümber obi, mille selja taga erinevalt kujundas. Ühe tüdruku obi nägi selja taga välja nagu liblikas, teise oma nagu lill. Minu oma oli väga traditsioonilise kujundusega ning koosnes kahest eraldi vööst.  

Järgnes fotosessioon, mille järel tundsin, nagu oleksin modell. Minust tehti nii palju pilte, et ma ei teadnud, kuhu vaadata. Ühel hetkel seisin niisama nurgas ja järgmisel momendil oli neli erinevat fotokat minu poole pööratud ning kõik nõudsid, et ma end ühelt või teiselt poolt näitaksin. Vähemalt mõne hetke sain teeselda, et olen korralik jaapani daam ja see oli üllatavalt meeldiv tunne. Kahju ainult, et kimonod on nii kallid...

Igavese ootamise loss

Reisi teine päev ei olnud pooltki nii rõõmus ja meeldiv kui esimene. Esiteks algas päev kohutava vihmasajuga ning kuna Nagano on väga mägine, oli lisaks vihmale ka kohutavalt külm. Suurepärane... Lisaks sellele olime kõik peaaegu et magamata ning eelmisel õhtul tarbitud alkohol ei teinud meile just mingeid teeneid. Hommikusöök oli rikkalik, nagu sellisest kohast oodatud: puuviljad, soe toit, erinevad salatid jne. Seminarihoone oli nii mõnus, mugav ja soe, et oleksin hea meelega sinna jäänudki. Kahjuks pidime juba kell 8 lahkuma ning bussi minnes oli mul tahtmine otsekohe magama keerata ja mitte enne Nagoyasse jõudmist ärgata. Nii et kui kuskil tunni pärast Matsumoto linna jõudsime ja meid bussist välja kamandati, polnud ma just kuigi entusiastlik.

Matsumotos asub üks vähestest autentsetest Jaapani lossidest. Just nagu Inuyama loss, on ka see hoone äärmiselt vana, kitsaste treppide, madalate lagede ja hämarate ruumidega. Ehitist ümbritseb lai kanal ning ees laiub suursugune lossipark. Kõik see oleks väga kena olnud ja ma oleksin hea meelega vaadet nautinud, kui väljas poleks nii külm olnud. Vihmasadu oli küll lakanud, kuid taevas oli ikka veel pilvine ning lisaks kõigele puhus nüüd ka kohutavalt tugev tuul. Lootsime, et saame lossis veidikenegi sooja...

Pidime pettuma. Kuna tegemist on ikkagi autentse lossiga, ei ole võimalik seda kuidagi soojustada. Pilukil aknaavadest puhuv tuul ja külmad puupõrandad ei muutnud jalutuskäiku läbi lossi just eriti meeldivaks. Ah jaa, enne sisenemist pidime loomulikult ka jalatsid ära võtma (nagu jaapanlastel kombeks). Kahjuks ei antud meile seekord toasusse – pidime sokkide väel läbi lossi kakerdama. Vähemalt oli kõik väga autentne... ja ma ei saanud eitada, et loss oli vähemalt väljast väga ilus. 

Niipea, kui olime sisse astunud, ootas meid ees... rivi... Lossis oli äärmiselt palju inimesi – suuremalt osalt hiinlased ja korealased – ja juba esimeses ruumis oli neid nii palju, et pidime rivis ootama, et toast välja saada. Liikusime aeglaselt edasi, püüdes külmetavatest jalgadest ja marutuulest võimalikult vähe välja teha. Järgmises ruumis ootas meid ees väike muuseum iidsete samurairüüde ja relvadega. Ja loomulikult ka järgmine rivi inimesi. Pidime jälle kuskil kümme minutit ootama, et toast välja ja järgmisele korrusele saada.

Pole mingi ime, et selleks ajaks oli mu tuju veelgi langenud. Vähe sellest, et lossis oli külm ja tuuline, pidime igas ruumis kümme kuni viisteist minutit ootama, et edasi liikuda. Ma ehk liialdan siin veidi, aga tõsiasi on see, et pidime nii kaua ootama, et otsustasime mälumängu mängima hakata. Üks meist küsis küsimuse ja kes esimesena õigesti vastas, sai järgmise küsimuse esitada. Ausalt öeldes oli see kõige huvitavam osa kogu lossist. Mälumäng ja loomulikult ka lossi viimane korrus.

Olime kolmandal korrusel, kui järjekordse sabani jõudsime. See oli eelmistest tunduvalt pikem ja liikus märksa aeglasemalt. Olime kindel, et ükskõik, kuhu see saba ka viis, pidi see midagi äärmiselt põnevat olema. Mängisime ootamise ajal oma mälumängu ja püüdsime mõtteid külmast eemale viia. Liikusime minutis äärmisel juhul vaid ühe sammu võrra edasi ning ajapikku muutus ootamine äärmiselt tüütuks. Kuna olime selleks ajaks aga keset saba ning meil ei olnud võimalustki tagasi pöörduda, pidime edasi kannatama. Ajapikku jõudsime järjest ettepoole ja ettepoole, kuni nägime, milleni saba lõpuks viis.

Trepid. Ootasime viisteist minutit, et treppideni jõuda. Aga oodake! Need ei olnud lihtsalt niisama trepid. Need olid surmatrepid! Vähe sellest, et astmed olid imekitsad ja kohutavalt kõrged, liikusid inimesed samaaegselt üles ja alla, mis tähendas, et meil oli minimaalselt ruumi liikumiseks. Trepp viis viimasele korrusele, kus oli väike vaateplatvorm, kuid ma ei suutnud vaadet nautida. Üles saamine oli olnud parajalt keerukas – ma ei tahtnud mõeldagi sellele, kuidas alla saan. See oli parajalt hirmuäratav kogemus, sest alla astudes tundsin paariks hetkeks, nagu oleksin vabalangemises. Kui lõpuks lossist välja jõudsin, olin õnnelik, et olin ikka veel elus. Kogu see ootamine, külmetamine ja surmatrepid olid mind täielikult ära väsitanud, nii et olin üliõnnelik, kui tagasi bussi jõudsin ja meile öeldi, et suundume otse koju. Olgu, pean tunnistama, et Matsumoto loss on väga kaunis ja suursugune ehitis, kuid tol päeval ei suutnud ma seda korralikult nautida. Vähemalt jättis see unustamatu mulje... 

Väljas oli juba pime, kui tagasi Nagoyasse jõudsime. Tänasime bussijuhti, korraldajaid ja kaasreisijaid ning suundusime otse koju. Niipea, kui oma tuppa jõudsin, vahetasin riided, pugesin voodisse ja jäin magama. Kaksteist tundi hiljem oli aeg ärgata ja kooli minna...  

Reis Naganosse

Oktoobri teiseks nädalavahetuseks oli ülikoolil meie jaoks kavas reis Naganosse... mis jäi ära, sest meid tabas niinimetatud „taifuun“. Reis lükati novembrisse ning eelmisel nädalavahetusel, 9. ja 10.novembril, sõidutati meid Naganosse.

Reis algas laupäeva varahommikul, kell 8. Pidime ülikooli ees kohtuma ning seal kambakesi bussi minema. Võtsime kenasti istet ja seadsime ennast mugavalt sisse. Ees ootas kolmetunnine bussisõit ja kuna olime tavatult vara ärganud, lootsime kõik, et saame veidi magada. Ja siis suruti mulle mikrofon kätte...

Mida? Mis...? Vaatasin segadusseaetult enda ees istuvale tuutorile otsa. „Tutvusta ennast!“ teatas ta rõõmsalt ja jäi mind ootusrikkalt põrnitsema. Vaatasin enda käes oleva mikrofoni ja siis jälle tuutori poole. Miks? Olgu, reisil ei olnud ainult välistudengid. Meie hulgas oli ka terve hunnik jaapanlastest tuutoreid ja mõned üksikud õpilased Toyota kampusest, nii et mõned kaasreisijad olid minu jaoks tundmatud. Aga... Tõsiselt? Miks ma ennast kõigi ees tutvustama pidin? Oleksin vabalt võinud võõrastega ka ise tutvust teha. Aga ei, Jaapanis ei käi asjad niimoodi. Andsin ohates alla ja vuristasin jaapani keeles ette oma nime, päritolumaa ja vanuse. See muutus juba kergelt tüütuks...

Lootsin, et pärast enesetutvustust on mul võimalus veidi magada, aga tuutoritel oli teine plaan. Esimese tunni sees vuristati meile ajakava ette, loeti sõnad peale ja sunniti meid laulma. See oli parajalt piinarikas, nii et kui esimese peatuse tegime, tormasin esimeste seas bussist maha.

Esimese peatuse tegime väikeses mägises külakeses nimega Magome. Tegemist on väga tüüpilise jaapani külaga: traditsiooniline arhitektuur, kitsad tänavad ja sügisvärvides mets küla ümbritsevatel mäenõlvadel. Pean tunnistama, et Nagano prefektuuris on loodus lihtsalt imeline – eriti praegu, kus puud vahetavad värvi ning mäed on punase-kollase-rohelise kirjud. Magomes ei olnud ei uhket lossi ega suurt templit, kuid kogu linnake oli nii autentselt jaapanipärane ja armas, et tunnine lõunapaus möödus kui lennates.

Järgmine peatus ootas meid ees tund aega hiljem. Seekord viidi meid väikesesse rahvusparki, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Mingil veidral põhjusel pandi meid kaleidoskoope meisterdama. Materjalid saime rahvuspargi töötajatelt, kes meid ka (jaapani keeles) juhendasid ning paarkümmend minutit hiljem oli meil kõigil oma isiklik kaleidoskoop olemas. Järgnes lühike jalutuskäik pargis, kuid kuna meil oli üpris vähe aega, nägime vaid imeväikest osa pargist.

Veel tund aega ja me jõudsime Chukyo Ülikooli seminarihoonesse Nagano prefektuuris. Ausalt öeldes arvasin enne kohale jõudmist, et peame ööbima mingis pisikeses onnis keset metsa. Mis meid aga ees ootas, oli viietärni hotelli vääriline suursugune hoone mägede vahel. Suursugused kroonlühtrid, hiiglaslik söögisaal, kaks karaoketuba (otseloomulikult) ja eraldi onsen... Lisaks sellele olid toad lihtsalt suurepärased: hämmastavalt suured, diivani, teleka, kirjutuslaua ja minibaariga. Ja see pole veel midagi! Pärast kohalejõudmist ootas meid ees viiekäiguline õhtusöök, mis oli nii rikkalik ja maitsev, et tundsin, nagu oleksin muinasjutus. Pardifilee-salat, kreemjas mereannisupp, grillitud lõhefilee juurviljadega, täiuslikult valmistatud veisefilee, mis lausa sulas suus, ja kolme-šokolaadi kook mustsõstrasorbeega... Ma ei mäleta, millal ma viimati nii hästi sõin. See ei olnud enam lihtsalt toit – see oli kunst.

Pärast sööki ootas meid ees väike karaoke-pidu (oh neid jaapanlasi...), mille käigus meile pakuti tasuta näkse ja jooke. Kaks tundi möödus nagu niuhti ning üsna pea anti meile teada, et onsen suletakse poole tunni pärast. Suundusin koos teiste tüdrukutega otsekohe alumisele korrusele vanni nautima. Loomulikult oli ka siin – nagu enamikes kohtades – väli-onsen, mis oli ümbritsevast metsast kõrge seinaga eraldatud. Vedelesime tüdrukutega kaugelt rohkem kui pool tundi selles mõnusas vannis, nautides värsket mäeõhku ning vaadet pimedale metsale.

Õhtu lõppes väikese peoga ühes esimese korruse tubadest. Seminarihoone juures oli huvitav see, et ülemiste korruste toad olid väga läänelikud ning meenutasid tüüpilisi hotellitube, samas kui esimese korruse toad olid tatami-mattidega kaetud jaapani stiilis ruumid. Ühes sellises toas toimuski meie pidu, mis koosnes suuremas osas lihtsalt näksimisest ja lobisemisest. Enne, kui arugi saime, oli kell juba kaks öösel ning meil oli viimane aeg magama minna. Pidime järgmisel hommikul juba kell seitse ärkama, et hommikust sööma minna.

Kahjuks oli meil aga üks probleem: nimelt olid paljud meist neljakesi ühes toas... ning nelja peale anti meile vaid üks võti. Ka mina olin ühes sellises toas, aga minul vedas: läksin toakaaslastega samal ajal tuppa ning sain ilusti sisse. Vahetasin riided, pesin hambad ja sättisin ennast magama minema, kui kuulsime ukse tagant arglikku koputust. Kaks naabertoas ööbivad välistudengit olid magama minnes avastanud, et toa uks on lukus ning võtme omanik oli teadmata kadunud. Nojah... kuna meie diivan oli vaba, panime ühe neist sinna magama ning mina lükkasin ühe toakaaslasega voodid kokku, et teine õnnetu hing meie vahel magada saaks. Kustutasime tuled, läksime magama ja lootsime, et jõuame hommikuks välja puhata.

Hetk hiljem helises äratuskell... 6.55... Pidime sööma minema. Ajasime end aeglaselt üles – kõik unised ja uimased – ja hakkasime riidesse panema, kui üks mu toakaaslastest äkitselt küsis: „Niisiis... kes see pisike jaapanlanna oli, kes öösel minu voodis magas?“

Mida? Meid oli lõppkokkuvõttes seitse? Kuidas see viimane jaapanlanna ennast sisse nihverdas?  Oh Jaapan, sa ei väsi kunagi üllatamast!

Nanzani teepidu

Festivali teisel päeval pidin vaid kaheks tunniks kohvikusse tööle minema ja see päev oli eelmisest mõnevõrra parem. Sain ühelt kenalt noormehelt šokolaadi kingiks ning kaks tundi möödusid hämmastavalt kiiresti. Oleksin ehk isegi kauemaks jäänud, kuid plaanisime sõbrannadega teiste ülikoolide festivale uudistama minna. Meie piirkonnas on lisaks Chukyole veel kaks ülikooli: Meijo ja Nanzan. Meijo ülikool on meie korterile väga lähedal ja jääb tegelikult isegi meie kooliteele, samas kui Nanzan on kodust umbes neljakümne minuti kaugusel. Kuna meil oli võimalus koduteel Meijost läbi käia, suundusime esmajoones Nanzani.

Tuleb välja, et mul oli ISEP programmi raames võimalik ka Nanzani ülikooli astuda ning veidi pärast kampusesse jõudmist olin natuke pettunud, et olin Chukyosse sattunud. Nanzani ülikool on Chukyost tunduvalt vanem ning seda on kohe näha: õppehooned on madalad, hämarad ja kaetud vääniskasvudega ja koridorides ringi liikudes tekkis mul tunne, nagu oleksin ajas tagasi lennanud. Kitsad käigud, puust lükanduksed ja akna taga laiuv park – kõik tundus nii maagiline ja vanamoodne... justkui mõnes vanas õudusfilmis. Oh jaa, see koht oli ilus. Aga kas ma tahaksin sinna iga päev minna? Järele mõeldes otsustasin, et Chukyo ülikool on ikkagi parem. Jah, Nanzan on maagiliselt vanamoodne ja hubane, aga Chukyo on mugav, ilus ja õppetööks lihtsalt suurepärane paik. Pealegi meenutas Nanzan veidike nõukaaja kooli. Kui peaksin seal iga päev olema, kaoks vaimustus ilmselt üsna kiiresti.

Esialgu ei tundunud Nanzani festival Chukyo omast kuigi palju erinev olevat: igal pool söögiputkad, käsitöötelgid ja eemal lava... kus kaks jaapanlannat tantsisid flamenkot. Noh, see oli erinev. Ja tegemist ei olnud mingite amatööridega – need tüdrukud teadsid, mida teevad. Nad liikusid peaaegu täiuslikus sünkroonis ja nende tants oli väga kirglik. Kahjuks jõudsime alles viimase tantsu ajal lava äärde, nii et me ei näinud tervet esinemist, aga see vähene, mida nägime, oli muljetavaldav. Neile järgnes hip-hopi grupp, kelle esinemine oli pea sama veatu ja kaasahaarav. Nii et Nanzani festivali esmamulje oli ääretult positiivne.

Ja siis nägin ma kahte koolivormis tüdrukut enda ees. Kahte väga mehist koolivormis tüdrukut, kelle karvased jalad, suured käed ja kõrisõlm torkasid isegi kaugelt silma. Ah... ah soo... Noh, eks Halloween oli veel kõigil mõttes ja kostüümide kandmine on siin üpris populaarne... Ja siis möödusid minust kaks noormeest, kes kandsid hiina stiilis kleite, mille alt pungitasid võltsrinnad välja. Olgu, see oli natuke veider. Otsustasin sellest mitte välja teha ja teed jätkata, kui minust jooksis mööda miniseelikus meesterahvas. No tõesti, Nanzan! Mida kuradit?! Tuleb välja, et need noormehed reklaamisid oma klubi kohvikut... Mul pole õrna aimugi, miks nad naisteriietes olid, aga ehk oli nende kohviku teema selline... Sooline võrdõiguslikkus ja kõik muu.

Koolifestivalide aegu on kostüümide kandmine üpris tavaline. Meie koolis oli isegi paraad, kus võisid osaleda kõik, kes kostüümis kohale ilmusid. Pean aga tunnistama, et Nanzani õpilased võtavad cosplay’d palju tõsisemalt: nende kostüümid avaldasid mulle suuremat muljet kui Chukyo õpilaste omad.

Peahoones ringi vaadates leidsime fotograafiaklubi näituse, kus klubiliikmed eksponeerisid oma töid. Ringi vaadates märkasin ühel laual väikest raamatut pealkirjaga „Estonia“. Mida? Tõsiselt? Tuleb välja, et üks klubiliikmetest käis selsamal suvel Eestis ja tegi terve hunniku pilte, mille raamatusse pani. Hämmastav! Loomulikult käis ta ainult Tallinnas, aga oli tore pilte oma kodumaast näha.

Järgmiseks suundusime „õuduste tuppa“, mis oli idee poolest sama nagu lõbutsusparkides olevad õuduste majad, aga tegi neile silmad ette.  Kahest klassiruumist tehti pime labürint, kus lisaks laest rippuvatele rekvisiitidele oli terve grupp tudengeid, kes mängisid vaime. Ausalt öeldes oli see üllatavalt jube. Ruum oli tõepoolest kottpime ning meile anti vaid üksik latern, mille valgus oli äärmiselt nõrk ega aidanud suurt midagi. Lisaks sellele taipasin ühel hetkel, et üks „vaimudest“ on otse mu selja taga ning jälitab mind. Ta ei puudutanud mind ega teinud häält, kuid sain aru, et ta on seal ning paljalt mõte sellest, et keegi kõnnib pimedas koridoris mul tihedalt kannul, oli judinaidtekitav. Olin üllatunud, kui palju vaeva nägid tudengid õuduste maja nimel ning kui hästi see välja kukkus. Mind pole just kerge hirmutada, aga selles väikeses labürindis hakkas mul kergelt kõhe.

Viimase asjana otsustasime teeruumi minna. Tuleb välja, et Nanzanis on teetseremoonia-klubi ning meil avanes võimalus näha ehtsat tseremooniat, kus kõik kulges vanade traditsioonide kohaselt ning kõik noored neiud olid ilusates kimonotes. Jõudsime vahetult enne ürituse algust kohale ning võtsime kenasti ruumi kaugemas servas istet. Traditsioonilise muusika saatel astusid meie ette noored neiud, kes aeglaste liigutustega teekruusid lauale tõstsid ning väga väljapeetult tseremooniat alustasid. Jälgisime seda suure huviga, kuni ruumi teises otsas oleva kardina tagant kaks neiut välja astusid, kes kandsid kaasas kandikut taiyakiga (väike küpsetis, mis on täidetud magusa oapastaga). Nad tõstsid iga külastaja ette salvräti, millele asetasid taiyaki, ning külastajad ulatasid vastutasuks ühele neist oma pileti.

Oota! Pileti? Mis pileti? Me ei teadnud selles midagi. Olime lihtsalt sisse astunud ja suvalises kohas istet võtnud – meil ei olnud õrna aimugi, et vajasime sisenemiseks piletit. Vaatasime närviliselt üksteisele otsa, teadmata kas kiirelt minema hiilida või paigale jääda. Üsna pea oli aga liiga, et midagi teha, sest neiud olid otse meie ees ja ootasid meie pileteid... mida meil polnud. Püüdsime kokutades ja kogeledes seletada, et me ei teadnud, et peame sissesaamiseks maksma ning hetk hiljem oli meie ümber terve kari korraldajaid, kes meilt piletiraha nõudsid. 500 jeeni. Jah, pidime maksma 500 jeeni, et tseremooniat vaadata. Oh jaa, selle eest saime väikese taiyaki ja tilgakese värsket rohelist teed, aga... 500 jeeni?! Lisaks sellele ei andnud nad meile võimalustki lihtsalt välja minna – olime juba maha istunud ja kaks minutit tseremooniat jälginud, nii et pidime selle eest maksma. Oh neid jaapanlasi... Vähemalt oli taiyaki hea (ma armastan azukipastat – isegi kui see ei kõla eriti maitsvalt) ja me saime kogemuse võrra rikkamaks. Edaspidi tean, et ükski uhke tseremoonia ei ole tasuta - kõige eest tuleb maksta. 

Rahvusvaheline "loomaaed"

Jaapanlased armastavad festivale pidada. Enamasti toimuvad need suvel – igal linnas ja enamikes templites toimuvad eraldi festivalid. Koolid ei ole siin erandiks – ka igal koolil ja ülikoolil on oma festival, mille ajal õppetöö katkestatakse ning selle asemel korraldatakse igasugu üritusi. Siin on koolides ka terve hunnik klubisid – tantsuklubid, kunstiringid, muusika-klubid jne. Festivali ajal korraldavad nad kõik midagi. Enamasti avavad nad mõne kohviku, kus pakuvad kas magusaid või soolaseid roogasid, kunstiringid korraldavad reeglina mõne näituse või joonistavad soovijatele kiire sketši või karikatuuri. Loomulikult toimuvad sel ajal ka kontsertid, tantsuüritused ja palju muud, ning kogu festivali vältel on kooli uksed kõigile avatud – lastega pered, kooliõpilased ja suvalised turistid võivad sisse astuda ja kooli uudistama tulla.

Meie ülikool polnud selles osas mingi erand ning seetõttu olin sunnitud terve nädalavahetuse koolis veetma. Nimelt otsutas ka rahvusvaheliste tudengite keskus kohviku avada – küll aga väikese kiiksuga. Vastupidiselt teistele kohvikutele ei kokanud me ise koha peal – sooja toidu asemel said külastajad kausikese kartulikrõpse või pisikese šokolaadi ja topsitäie mahla või teed. Sissepääs oli aga 400 jeeni. Mille eest külastajad siis nii palju maksid? Meie eest!

’Rahvusvaheline kohvik’ oli asja nimi ning kogu idee seisnes selles, et külastajad maksavad selle eest, et vahetusüliõpilastega umbes 20 minutit tühjast-tähjast lobiseda. Tundub veider ja loll idee olevat? See oligi. Ma ei saa aru, miks peaks keegi tahtma 4 euro eest välismaalasega rääkida. Oleks veel, et kõik külastajad olid teistest kultuuridest ja riikidest huvitatud ning tahtsid erinevate riikide kohta rohkem teada saada. Oh ei! Enamasti rääkisid nad täiesti tähtusetutel teemadel: hobidest, ilmast, oma perekonnast. Ja meie vastasime samaga. Väga vähesed olid õigupoolest meie päritolust huvitatud ning tahtsid Eesti või Ameerika või Soome kohta midagi teada saada.

Enamasti oli kogu olukord meie jaoks parajalt ebamugav. Piinlik vaikus vaheldus tühja lobaga ja niimoodi 30 minutit... kui mul vedas. Vahetevahel tahtsid külastajad kauemaks jääda, kuigi vestlus oli juba ammu surnud. Lisaks sellele ei rääkinud paljud külastajad inglise keelt ja meie rääkisime jaapani keelt üpris halvasti. Olgu, meie hulgas on ka neid, kes on jaapani keeles päris head, aga mina nende hulka ei kuulu. Vestlus kulges läbi kivide ja kändude ning enamasti olin äärmiselt õnnelik, kui minu partner otsustas lõpuks lahkuda. Oli ka meeldivaid kogemusi – mõned vestluspartnerid olid väga kenad, püüdlikud ja vastutulelikud ning tahtsid Eesti (või teiste riikide kohta) midagi teada saada. Üks väikelastega perekond oli selline ning hiljem suhtlesin kahe keskealise naisterahvaga, kes plaanivad reisi Põhja-Euroopasse, sest tahavad virmalisi näha. Siiski, mul on kahtlane tunne, et paljud külastajad tundsid end lahkudes petetult – nad maksid nii palju, et välismaalastega suhelda ja lõpptulemus oli... pettumustvalmistav. Lisaks sellele ei ole ma kuigi rahul sellega, et meid eksponeeriti nagu haruldasi loomi. Oleksin ettekandja või koka rolliga täiesti rahul olnud, aga see, et inimesed maksid paljalt selle eest, et minuga rääkida... see on natuke veider.

Õnneks ei pidanud me terve päeva kohvikus istuma – töö toimus vahetustega ja reedel sain kella kahest vabaks. See andis mulle võimaluse veidi ringi vaadata. Meie kohvikuga samal korrusel oli päris mitu palju lahedamat kohvikut. Näiteks pakuti koridori lõpus ühes klassiruumis šokolaadifondüüd, meie vastas valmistati suhkruvatti ja veidi eemal oli Disney-teemaline kohvik. Ausalt öeldes oli veidi keeruline koolis ringi liikuda, sest iga nurga peal varitsesid sind tudengid, kes püüdsid sind oma kohvikusse/töötuppa meelitada. Vahetevahel oli lärm nii vali, et ma ei kuulnud isegi omaenda mõtteid.

Festivali esimene päev lõppes suhteliselt ruttu, sest meil oli plaanis sushitama minna. Nagu tavaliselt oli see äärmiselt meeldiv kogemus ning vaatamata sellele, et päev oli üpris kurnav, lõppes see arvatust paremini. Nimelt leidsime tagasiteel mänguväljaku kiikude ja karussellidega ning otsutasime hetkeks unustada, et oleme täiskasvanud. Kui teismelised jaapanlased võivad keset ööd mänguväljakul veidralt tantsida ja midagi tai chi laadset harrastada, võime meie seal mängida. Keegi peab ju ometi Jaapanis normaalselt käituma.

Halloween Jaapanis

31.oktoober oli neljapäev ja ühtlasi ka Halloween. Vaatamata sellele, et juba septembri teisel nädalal ilmusid poodidesse Halloweeni-kaubad, ei tähista jaapanlased seda püha. Jah, mõned klubid korraldavad pidusid ja osad jaapanlased riietavad ennast kostüümidesse, aga üldjoontes pole see kuigi populaarne. Umbes nagu Eestis. Aga kuna välistudengite hulgas on suur hunnik ameeriklasi, otsustasime seda päeva ikkagi tähistada.

Väga vähesed meist läksid hommikul kostüümis kooli – mina nende hulgas. Minu „kostüüm“ (kui seda saab niimoodi nimetada) oli üpris tagasihoidlik, kuid kuna pidin terve päeva koolis veetma, otsustasin vähemalt esialgu tagasihoidlikuks jääda. Õpetajad olid aga sellegipoolest kergelt üllatunud ja tegid mulle komplimente eriti mu pisikese kübara kohta.

Pärast loenguid suundusime tagasi korterelamusse, kus plaanisime paar tundi õudukaid vaadata ja seejärel karaoket laulma minna. Sest kui juba Jaapanis olla...

Jah, ma olen karaoket laulnud, aga mitte nii, nagu jaapanlased seda tavaliselt teevad. Eelmisel aastal Hokkaidol olles pidime seda kambakesi laval tegema, samal ajal kui ainuüksi jaapanlasest koosnev rahvamass meid jälgis. See on aga suhteliselt haruldane nähtus. Tüüpiliselt minnakse karaoket laulma kambakesi ja selleks mõeldud asutustesse, kus on helikindlald toakesed, kuhu saab oma toidud/joogid kaasa võtta.

Koht, kuhu suundusime, oli korterile üpris lähedal, ühe autopesula ülemisel korrusel. Sest võib-olla tahad sa laulma minna, samal ajal kui keegi su autot peseb. Tuleb välja, et siin talitatakse niimoodi ja see on täiesti normaalne. Võtsime oma näksid ja joogid kaasa, läksime kambakesi kõige suuremasse ruumi (mis jäi meie jaoks siiski veidi kitsaks) ning hakkasime laule valima. Kogu kamba peale (ja meid oli umbes 15) oli meil kaks mikrofoni, aga see ei osutunud kuigi suureks takistuseks – kui keegi tahtis laulda, võis ta seda ka ilma mikrofonita teha ja me kuulsime teda kõigest hoolimata. Soolo-esitusi oli nelja tunni vältel äärmiselt vähe. Enamasi, kui laul oli vähegi tuntud, lõid kõik, kes sõnu teadsid, kaasa.

Laulude nimistus oli nii inglise- kui jaapanikeelseid lugusid, nii vanemaid kui uuemaid teoseid. Loomulikult oli nende hulgas ka „This is Halloween“ – sest tegemist oli ju ikkagi Halloweeniga. Ja tuleb välja, et on lugusid, mis on Euroopas ülituntud, aga millest Ameerikas ei teata mitte kui midagi. Üks sellistest lauludest oli „Zombie“, esitajaks Cranberries. Mul pole õrna aimugi, kes selle laulude nimistusse pani (ilmselt mõni eurooplane), aga niipea, kui see algas, hakkasid kõik eurooplased (kaasaarvatud mina) valjult laulma, samal ajal, kui ameeriklased vaatasid üllatunud nägudega ringi ja püüdsid välja nuputada, mis toimub. Nende jaoks oli see esimene kord seda lugu kuulda. Hämmastav...

Veetsime pool ööd lauldes  ning teise poole korterelamus edasi pidutsedes. Elamu omanik vihkab meid ilmselt rohkem kui kedagi teist maailmas. Aga loodetavasti andestab ta meile: ka tema oli kord noor ja rumal... arvatavasti... Igal juhul olin järgmiseks hommikuks hääle peaaegu täielikult kaotanud ja mul oli kahtlane tunne, et hakkan haigeks jääma. Vähemalt oli reede vaba päev... või oleks olnud, kui ma poleks lolli peaga lubanud koolifestivali ajal vabatahtlikuks minna. Aga see on juba teine lugu, milleni ma varsti jõuan.