Peaaegu jaapanlanna ehk kaks tundi kimonos

Mis on esimene asi, mis teile pähe tuleb, kui ma ütlen sõna ’Jaapan’? Olgu, see ei ole väga aus mäng, sest pealkirjas on juba sõna ’kimono’. Sellegipoolest tuleb tunnistada, et peale sushi ja sumo on kimono üks kuulsamaid asju, mis Jaapaniga seostub. Võib-olla just sellepärast otsustas ülikool kõik neiud laupäeval kimono-tundi saata.

Ürituse nimi oli tegelikult „kimono kogemus“, mis üldjoontes tähendas seda, et meid viidi Chukyo keskkooli, kus meile õpetati, kuidas kimonot selga panna. See üritus kestis kaks tundi ja vähemalt tund sellest ajast kulus kimono enda selga ajamiseks. Ma ei tee nalja. Tund aega, et ennast riidesse panna... See oli esmakordne kogemus. Miks meil siis nii palju aega läks.

Noh, esiteks tuli „aluspesu“ esimene kiht selga saada. See koosnes õhukesest valgest hõlmikseelikust ja valgest lühikeste käistega pluusist. Loomulikult ei saanud me seda niisama selga ajada: vasak hõlm pidi olema parema peal ning õmblused reitega kohakuti. Pluusi kinnisidumiseks pidime võtma õhukese riideriba ning selle ümber kere siduma, suunaga eest taha. Järgmiseks ajasime selga aluspesu teise kihi, milleks oli roosa või valge kimono. Noh, tehniliselt mitte otseselt kimono – see lihtsalt nägi sedamoodi välja, kuid oli mingil põhjusel aluspesu. Seda selga pannes pidime jälgima, et õmblused oleks alusseelikuga kohakuti, et rangluud oleks kaetud ning kukal kergelt paljas ja et kuskil poleks kortse. Teise kihi sidusime kahe eraldi nööriga kinni (taaskord suunaga eest taga) ja siis oli aeg kimono selga ajada.

See oli seni kõige raskem ülesanne. Pidin kimono ühe käega selja taha viima ning selle aeglaselt selga libistama, ilma liigsete liigutusteta. Järgnevalt pidin käed varrukatesse ajama, mis oli erakordselt raske, sest mu aluskimono varrukad ulatusid peaaegu maani ning jäid igale poole ette. Siis pidin kindlaks tegema, et kimono hõlmad oleks maaga risti ning need aeglaselt keha lähedale ja siis uuesti ette viima. Miks? Sest traditsioon on selline. Loomulikult pidin riietudes taaskord kindlaks tegema, et parem hõlm oleks all, vasak peal. Vastupidi riietumine oleks kohutav enne, sest see tähendaks, et olen surnud. Igal juhul nöörisin kimono taaskord kahe paelaga kinni ning tegin kindlaks, et kuskil ei oleks kortse, et kukal oleks kergelt paljas ning rangluud kaetud. Ma ei tahtnud ju ometi odav välja näha!

Niisiis, tund aega pärast kohalejõudmist olime kõik kimonod kenasti selga saanud. Milleks aga teine tund kulus? Obi selga saamiseks! Nagu te kõik ilmselt teate, käib kimono juurde alati ka lai, enamasti värviline vöö – see on obi. Obi ei ole aga ainult vöö: see on kolmest osast koosnev kaunistus, mis enamasti selja taga lipsuks keeratakse. Kuidas seda tehakse, on minu jaoks mõistatus, sest meil ei avanenud võimalus seda ise teha. Juhendaja võttis meid ükshaaval ette ja keerutas igaühe ümber obi, mille selja taga erinevalt kujundas. Ühe tüdruku obi nägi selja taga välja nagu liblikas, teise oma nagu lill. Minu oma oli väga traditsioonilise kujundusega ning koosnes kahest eraldi vööst.  

Järgnes fotosessioon, mille järel tundsin, nagu oleksin modell. Minust tehti nii palju pilte, et ma ei teadnud, kuhu vaadata. Ühel hetkel seisin niisama nurgas ja järgmisel momendil oli neli erinevat fotokat minu poole pööratud ning kõik nõudsid, et ma end ühelt või teiselt poolt näitaksin. Vähemalt mõne hetke sain teeselda, et olen korralik jaapani daam ja see oli üllatavalt meeldiv tunne. Kahju ainult, et kimonod on nii kallid...