Esimene jõulupüha

Vahetult enne talvevaheaja algust juhtus minuga midagi ootamatut. Ühel kenal kolmapäeva hommikul olin teel kooli, kui juhtusin kokku ühe oma õppejõuga. Tegemist oli minu inglise keele õppejõuga, kes on kuskil varastes kolmekümnendates kanadalanna. Nagu tavaliselt, hakkasime tühjast-tähjast lobisema: rääkisime ilmast, koolist ja paljust muust. Kuna jõulud olid otse ukse ees, küsis Suzanne (mu õppejõud), mis mul pühade aegu plaanis on. Tunnistasin ausalt üles, et mul ei ole veel mingeid plaane. Lootsin, et keegi kaastudengitest korraldab midagi, aga mul ei olnud veel õrna aimugi, mis tegelikult pühade ajal toimub. Järsku, täiesti ootamatult, küsis Suzanne, kas ma ei tahaks jõule tema perekonnaga veeta.

Olin mõne hetke jooksul sõnatu. Ma pole harjunud sellega, et keegi, keda ma väga hästi ei tunne, mind täiesti niisama enda juurde kutsub. Veel enam, et mõni õppejõud seda teeb. Tõsi, olin juba mitu kuud tema loengutes käinud (ja loengus oli alati maksimaalselt 3 õpilast), aga ta on ikkagi mu õppejõud. Niisiis oli selline kutse väga ootamatu... Eestis pole minuga midagi sellist mitte kunagi juhtunud. Seetõttu kulus mul hetk aega, et vastata. Kui mu aju jälle tööle hakkas, teatasin instinktiivselt, et oleksin meeleldi nõus pühad Suzanne’i ja tema perega veetma.

Otsustasime, et  veedame esimese jõulupüha koos. Kohtusime 25ndal detsembril korteri läheduses olevas toidupoes ja suundusime Nagoya sadamasse. Suzanne tuli koos oma kaheaastase tütre Aika’ga, nii et metroos oli meil veidi keeruline liigelda, kuid jõudsime kenasti kohale. Suundusime esimese asjana akvaariumisse.

Nagoya akvaarium on imeline koht – see ei ole ehk kõige suurem akvaarium Jaapanis, kuid see on siiski üks parimaid, mida mina kunagi külastanud olen. Mõõkvaalad, delfiinid, beluugad, hiiglaslikud vähilised ja paljud muud. Meil õnnestus isegi delfiinishow’d näha. Tundsin ennast taas nagu väike laps, kes säravsilmi uut maailma avastab. Akvaarium oli veidralt nõiduslik – ning võrreldes loomaaiaga tunduvalt rõõmsam paik. Ma ei tea, kuidas delfiine ja mõõkvaalu seal koheldakse, kuid vähemalt peale vaadates tundus, et mereelukaid koheldakse siin paremini.

Pärast akvaariumikülastust suundusime juuresolevasse parki, kus nautisime väikest turgutavat lõunasööki. Kuna Aika hakkas väsima, otsustasime edasi Suzanne’i juurde minna. Järgnevad tunnid möödusid kokates. Üle pika aja sain ahjus valmistatud juurvilju ja korralikku liha maitsta. Tänutäheks küpsetasin Suzanne’ile koogi – nagu tavaliselt oli selleks mu ülirammus šokolaadikook, mis seekord eriti hästi välja kukkus. Kokkuvõttes oli tegemist väga kena perekondliku õhtusöögiga ning kuigi tegemist polnud mu enda perekonnaga, tundsin ennast ikkagi nagu kodus. 

Jõuluõhtu Jaapanis

Jaapanisse tulles olin täiesti teadlik sellest, et veedan siin terve järgneva aasta ning magan seetõttu vanemate ja õe sünnipäevad maha. Olin selle mõttega leppinud ja püüdsin sellegipoolest kõiki õigeaegselt õnnitleda. Mulle ei torganud aga kordagi pähe, et pean siin ka jõulud ja aastavahetuse veetma. Alles detsembri alguses taipasin, et olen pühade ajal siin. Hetkeks olin kergelt mures, sest mul polnud õrna aimugi, mida teha, kuid olin kindel, et keegi minu kaastudengitest korraldab midagi jõulude aegu. Uurisin teiste käest, mis neil plaanis on ja avastasin... et suurem osa rahvast on koju minemas. Olgu, see oli ootamatu... ja äärmiselt pettumustvalmistav. Mõne hetke jooksul olin kindel, et jään jõuludeks üksinda korterisse, masenduse küüsi.

Ja siis võttis üks Soome tüdruk minuga Facebookis ühendust ja küsis, kas ma ei tahaks koos temaga üht väikest jõuluõhtu söömaaega korraldada. Plaanis oli euroopa toite (hapukapsast, rukkileiba ja muud taolist) pakkuda ning koos teiste mahajäänud tudengitega lõbusalt aega veeta. Loomulikult olin otsekohe nõus ning päev hiljem suundusime Sakaesse, kus rahvusvahelisest poest vajaliku kraami muretsesime.

24.detsember algas kokkamisega. Otsustasime ise lihapallid valmis meisterdada, kartulipudru kokku keerata ja glögi keeta. Samal ajal rääkisime lugusid eelnevatest jõuludest ning avastasime lobisemise käigus, et eesti ja soome keel on ikka neetult sarnased. Kella viieks oli kõik valmis ja meie esimene külaline (üllataval kombel prantslane) ilmus juba kohale.

Järgneva tunni jooksul suurenes meie kamp märgatavalt, kuni meid oli kokku kuskil viisteist... ühes pisikeses toas. Külalisi oli oodatust rohkem ja toit kadus nagu imeväel – paar hetke ja kõik oligi kadunud.  Üllataval kombel läks rukkileib väga hästi peale, kuigi paljud ei teadnud, mis see üldse on. Maitse oli hea, nii et keegi ei hakanud täpsemalt uurimagi, millest see tehtud on. Näkileib oli teine populaarne toit, mis kõigile meeldis. Ka see kadus minutite möödudes.

Kui kõik oli söödud ja glögi joodud, avastasime et kell on alles kümme. Mida edasi teha? Loomulikult oli veel vara tagasi tubadesse minna – jõuluõhtu polnud ju veel läbi. Aga mida allesjäänud ajaga peale hakata? Noh, me oleme kõik Jaapanis, nii et... Loomulikult! Karaoke!

Ja nii me läksime kambakesi jõuluõhtul karaoket laulma. Ja see oli suurepärane. Ei, me ei laulnud ainult jõululaule (tegelikult oli meie playlistis vist ainult 3-4 jõululaulu), aga see oli jõulukaraoke. Laulsime südamest ja kooris ning lõpetasime õhtu traditsioonilise jõululooga „What does the Fox say?“. Sest Jaapan. 

Maaliline Gujo

Jõudsime Gujo-Hachimani külla umbes lõunast. Bussisõit kestis veidi üle tunni ja kõik laabus väga sujuvalt – üllataval kombel. Viimases peatuses maha astudes avastasime, et mägedes on tunduvalt külmem kui Nagoyas.  Õnneks oli ilm ilus: taevas oli pilvitu ning päikese käes oli küllaltki soe, nii et esialgu ei olnud temperatuuride erinevus niivõrd tuntav. Võtsime turismiinfost saadud kaardi kätte ning püüdsime otsustada, kuhu esimesena minna.

Järele mõeldes oleksime ilmselt enne külla jõudmist plaani koostama, kuid kahjuks leidnud me internetist Gujo kohta eriti palju infot. Teadsime ainult, et see on koht, kus külastajatel on võimalus vahast toidumudeleid teha. Loomulikult tahtsime samuti järele proovida, kuidas oleks vahast toitu valmistada, kuid meil polnud õrna aimugi, kus seda teha. Kas pidime mõnda poekesse või muuseumi suunduma? Jaapanikeelsed brožüürid, mille Gujo bussijaamast leidsime, ei olnud just eriti suureks abiks ning ainus võimalus oli mõnelt kohalikult teed küsida.

Bussijaama kõrval oli paar toiduputkat, kus müüdi kohalikke näkse. Üks müüjatest – vanem meesterahvas – tundus väga sõbralik ja tahtis meiega kohe juttu teha, kui temast möödusime. Kuna ta müüs panda- ja seakujulisi saiakesi, (tüüpiline Jaapan) tahtsime niikuinii tema putka juures peatuda, et pilte teha ja veidi süüa. Pärast ostude sooritamist otsustasin lõpuks riskida ja mehelt teed küsida. Olin oma jaapani keele oskuse üle üpris uhke – suutsin ennast kerge vaevaga mõistetavaks teha ning sain teejuhistest päris hästi aru. Lõpetasime väikese lõunaoote ning suundusime mööda juhatatud teed edasi.

Gujo on vapustavalt kaunis küla: seda ümbritsevad mäed ja läbistavad jõed muudavad selle maaliliselt ilusaks ning ma mõistan, miks seda Gifu maakonnas Jaapani Veneetsiaks nimetatakse. Kuigi meil oli kindel plaan vahast toitu valmistama minna, suutsime esimese viie minuti jooksul ära eksida – ja seda sihilikult. Leidsime väikese teeraja, mis meid kauni kanalini ja sealt edasi jõeni juhatas ja sealt edasi... Hetk hiljem olime juba algse plaani unustanud ning uitasime ringi, pimestatuna ümbritsevast ilust.  Traditsiooniline arhitektuur, iidsed templid, kaunis loodus ja eemal mäenõlval paistev loss muutsid küla peaaegu muinasjutuliseks.

Pärast pikka ekslemist sattusime väljakule, kus leidsime infopunkti. Olime selleks ajaks bussijaamast juba parajalt kaugel, nii et meil polnud õrna aimugi, kuhu poole meie sihtkoht jääb. Otsustasime infopunktist nõu küsida. Naisterahvas, kes meiega suhtles, oli äärmiselt abivalmis: ta andis meile kaardi, märkis kõige tähtsamad kohad punasega ning seletas üksikasjalikult, kuidas kohale jõuda. Lisaks sellele andis ta meile kõigile ka kingitused: traditsioonilise mustriga sallid. Ja seda täiesti tasuta. Tundub, et külaelanikud on Jaapanis tunduvalt sõbralikumad kui linnarahvas.

Pärast lühikest jalutuskäiku leidsime poekese, mille ümber tiirles terve hunnik turiste. Sisse astudes avastasime, et olime õiges kohas. Väikese tasu eest avanes meil võimalus ise vahast tempura juurvilju teha. Protsess kestis umbes pool tundi ja polnud nii keeruline kui arvasin. Lühikese aja möödudes oli meie „toit“ valmis ning me pakkisime need kenasti plastikkarpidesse. Kahjuks ei mahtunud meie eriti õrnad aga kaunid salatilehed karpi, nii et pidime need lihtsalt kotti pistma. Seetõttu püüdsime edaspidi eriti ettevaatlikud olla.

„Vaata ette, et sa oma salatit ära ei murraks!“

Olime Gujos kuni päikeseloojanguni – jalutasime lihtsalt ringi ja nautisime maalilist vaadet. Õhtu saabudes läks väikeses orus aga kohutavalt külmaks ja bussi oodates oli tunne, nagu oleksin surnuks külmumas. Hüppasime ühelt jalalt teisele ja püüdsime kuidagi sooja saada. Bussi saabudes olime õnnelikud, et saime lõpuks ometi taas sooja. Sellegipoolest oli mul veidi kahju Gujost lahkuda – see on senini üks ilusamaid kohti, mida olen Jaapanis külastanud. 

Tunnike Gifus

Eelmisel pühapäeval otsustasin ennast lõpuks ometi kokku võtta ja Jaapanis veidi ringi reisida. Siia tulekust saati olen mitu korda mõelnud Tokyosse, Kyotosse või ükskõik kuhu mujale reisida, kuid pole seda kunagi teinud. Iga kord on kas midagi ette tulnud või olen otsustanud, et see on liiga kulukas. Seetõttu olen viimased neli kuud valdavalt ainult Nagoyas veetnud. Eelmisel pühapäeval otsustasin aga olukorda muuta.

Nagoyast umbes tunni kaugusel asub selline tore maakond nagu Gifu. Selles maakonnas asuvad mõned Jaapani vanimad linnad ja külad. Maakonna keskus on... Gifu – loomulikult – ja tegemist on ühe mägisema maakonnaga lähiümbruses. Mul oli juba ammu plaanis sinna minna, kuid polnud selleks kunagi varem mahti saanud. Eelmisel pühapäeval võtsin ennast aga kokku, ärkasin vara ja suundusin raudteejaama.

Jaapanis ringi reisides on väga kasulik osata jaapani keelt... väga heal tasemel. Minu jaapani keele tase on vaevu keskpärane. Häda pärast saan restoranis ja poes hakkama. Seetõttu olin veidi närviline, kui teele asusime. Teised välisüliõpilased, kes olid varem Gifus käinud, arvasid, et peaksime mõne jaapanlase endaga kaasa kutsuma – lihtsalt selleks, et elu enda jaoks kergemaks teha. Kahjuks ei olnud ükski meie Jaapani sõpradest pühapäeval vaba, nii et pidime ise hakkama saama.

Tegelikult oli üsna kerge Gifu linna jõuda. Suundusime Nagoya raudteejaama, kus ostsime üpris odava pileti ning paar hetke hiljem istusime juba õiges rongis. Sõit kestis alla tunni ning enne ühtteist olime juba Gifus kohal. Meil oli kavas Gifust edasi ühte pisikesse mägisesse külla edasi suunduda. Küla nimi oli Gujo-Hachiman ning see peitus Gifu maakonna ääres, mägedevahelises orus, kahe jõe lahkmel. Kuuldavasti oli see üks kaunimaid kohti maakonnas ning seetõttu tahtsime iga hinna eest sinna minna. Piletite ostmine oli omaette ettevõtmine, sest müüja ei rääkinud inglise keelt ja meie jaapani keel oli kergelt öeldes kesine. Sellegipoolest saime sellega üpris kerge vaevaga hakkama. Ainus probleem seisnes selles, et meil oli terve tund aega, enne kui buss lahkus. Niisiis otsustasime linnas veidi ringi vaadata.

Linn oli üllatavalt tühi – poed olid suletud, tänavatel polnud peaaegu kedagi ning korraks tundus, nagu oleksime kummituslinna sattunud. Siis kuulsime aga kaugemalt muusikat ning teise raudteejaama juurde jõudes avastasime,  et Gifus oli parasjagu festival käimas. See oli üpris väike festival, aga kuna meil polnud midagi paremat teha, otsustasime seda vaatama jääda. Suure platsi keskel oli lava, millel kamp teismelisi tüdrukuid tantsis ja laulis. Plakatid teatasid, et tegemist on Gifu Iidoli-festivaliga. See ei olnud kuigi suur festival, aga vähemalt pakuti seal süüa ning meil oli võimalus veidi meelt lahutada.

Surusime end läbi suurema rahvamassi ja seisime otse lava ette, et toimuvat jälgida. Laval tantsivad ja laulvad tüdrukud olid kuskil 13-14-aastased ning nende esitus ei olnud just kõige parem. Nad ei liikunud sünkroonis ega laulnud kuigi hästi ning vaatamata külmale ilmale olid nad koolivormis, mis koosnes lühikesest roosast seelikust ja sinisest pluusist. Hullumeelsed tüdrukud...

„Kuulge... kas te saate ikka aru, et me oleme siin ainsad tüdrukud?“ küsis äkitselt üks minu kaaslastest.

Alguses ei saanud ma väga hästi aru, mida ta silmas peab, kuid siis heitsin ma pilgu enda ümber... ja avastasin, et tal on õigus. Kogu festivali publik koosnes keskealistest meestest, kes üksisilmi laval karglevaid teismelisi tüdrukuid põrnitsesid ja iga laulu lõppedes energiliselt juubeldasid ja plaksutasid. Okei... see oli kergelt... jube.

Olgu, ma saan aru, kui meestele (või poistele) meeldib vaadata, kuidas kenad noored (lühikestes seelikutes) naised ennast laval keerutavad ja ringi karglevad. See ei ole kuigi imelik. Aga siin ei olnud tegemist noorte naistega - need tüdrukud olid teismelised. Jah, jaapanlannad näevad tihti nooremad välja, kui nad tegelikult on, aga olen surmkindel, et need tüdrukud olid kõige rohkem 15-aastased. Ja publik ei koosnenud mitte poistest või noorukitest, vaid valdavalt 40ndates-50ndates eluaastates olevatest meestest... kes erutatult üles-alla hüppasid ja juubeldasid. See ei olnud mingi valemiga normaalne. 

"Äkki nad on nende tüdrukute isad... ja onud... ja vanaisad...?" pakkus üks minu kaaslastest õnnetult.

Jah, see oleks kõige meeldivam seletus olnud. Aga me kõik teatsime, et tegelikkus ei ole nii lilleline. Tahtmatult mõtlesin selle peale, et Euroopas ei läheks selline asi kunagi läbi. Ükski viiekümneaastane mees ei julgeks avalikult teismelisi tüdrukuid sel moel jõllitada. Ja ometi on see Jaapanis täiesti normaalne. Kus küll nende tüdrukute emad on?

Olime Gifus vaid tund aega, kuid sellest piisas, et taibata, et Jaapan võib väga hirmuäratav koht olla. Jah, siin on tunduvalt turvalisem kui Euroopas, aga vähemalt on meie pervertidel mingi sündsustunne säilinud.  

Väike sügisfestival

Tänupühale järgnev päev oli reede ja nagu tavaliselt, otsustasime välistudengitega pingeid maandada ja veidi pidutseda. Peo käigus teatas üks välistudengitest täiesti ootamatult, et tal on plaanis oma jaapani keele tuutoriga järgmisel päeval sügisfestivale minna, ning ta tahtis teada, kas ma tahaksin kaasa tulla. Millegipärast on mul viimasel ajal keeldumisega raskusi, nii et vastasin automaatselt „jah“. Ärge saage minust valesti aru: festival tundus väga tore üritus olevat ja ma tahtsin niigi linnast välja saada, aga... Ma saan kõigi välistudengitega üpris hästi läbi, nii et pole just kuigi ebatavaline, et keegi neist mind mõnele üritusele kaasa kutsub. Seekord oli kutsujaks aga isik, kellega olin varem vaid paar sõna vahetanud, nii et olin kergelt üllatunud. Vähemalt oli veel kaks teist välistudengit tulemas, nii et ma ei pidanud ebamugava vaikuse pärast muretsema.

Laupäeva pärastlõunal algas meie teekond Nagoya lähistel asuvasse pisikesse külla, kus festival aset leidis. Tegelikult toimus festival külast paarsada meetrit eemal, väikese mäe jalamil. Sõit kestis umbes poolteist tundi (ja seda tiheda liikluse tõttu) ja kohale jõudes oli päike juba loojunud ning mägi säras tuledes. Vaatepilt oli vapustavalt kaunis: värvikirev särav mäekülg, metsik jõgi, mis seda ühest küljest piiras ning arvukad pisikesed putkad, kus kohalikud traditsioonilisi jaapani toite pakkusid. Olin silmapilkselt õnnelik, et olin mõtlematult kutse vastu võtnud.

Jalutasime kambakesi rahulikult üle silla ning suundusime mäe poole. Tegemist ei olnud kuigi kõrge mäega, kuid kuna olin mõtlematult hommikul kontsaga saapad jalga ajanud, oli mäkketõus minu jaoks veidi vaevaline. Iga viie minuti järel olin kindel, et olin juba tipus, kuid avastasin, et minu ees laiub järjekordne kitsas trepp, mis viib üles. Sellegipoolest oli teekond üles äärmiselt nauditav. Vaade oli imeline ning meid ümbritsevad sügisvärvides puud ning säravad tuled tekitasid tunde, nagu oleksin muinasjuttu sattunud.

Poolel teel üles kuulsime äkitselt veidrat nagisevat häält, mis tuli kusagilt meie peade kohalt. Enne, kui arugi saime, liugles meist mööda midagi suurt, lapikut ja karvast... Lendorav. Tuleb välja, et mägi, kus festival toimus, oli koduks lendoravatele, et polnud just kuigi rahul, et kari võõraid nende territooriumile tungis. Edasi liikudes nägime neid veel paar korda ning iga kord sisisesid nad vihaselt, enne kui järgmisele puule liuglesid. Vaatamata sellele, et nad olid nähtavalt vihased (ja isegi veidi hirmuäratavad), olid nad veidralt armsad.

Mäetippu me ei jõudnudki. Olime juba peaaegu tipus, kui otsustasime, et jätkamine oleks äärmiselt halb idee. Nimelt oli tipp kottpime, seal ei olnud ainsatki valgustit, nii et isegi kui oleksime pimesi kohale jõudnud, oleks allatulek liiga ohtlik olnud. Niisiis suundusime tuldud teed tagasi... mis oli raskem, kui arvata võis. Kontsades mäkke ronimine oli võrdlemisi kerge – allatulek aga nii piinarikas, hirmuäratav ja aeglane, et üks kaasas olnud poistest otsustas mind lõpuks seljas alla kanda. Mitte et see oleks vähem hirmuäratav olnud. Korraks nägin oma elu silme eest mööda vihisemas ning olin kindel, et lendame mõlemad pea ees trepist alla. Järgmisel hetkel olime aga mõlemad kindlalt maa peal ning ees laius ohutu kodutee.

Vaatamata sellele, et alguses tundus sügisfestivalile minek kohutava ideena, osutus see äärmiselt lõbusaks. See jättis kustumatu mulje ning kuigi järgmisel päeval oli mul liikumisega raskusi, ei kahetsenud ma midagi. 

Tänupüha Jaapanis

Ma pole kunagi tänupüha tähistanud. Valdavalt sellepärast, et see on Ameerika püha ning eurooplased ei tähista seda. Lisaks sellele pole ma selle vastu kunagi eriti suurt huvi  tundnud.  Miks ma peaksingi – see on ju meile nii võõras püha.  Ja ometi tähistasin ma paar nädalat tagasi esimest korda tänupüha... Jaapanis. Loogiline, kas pole?

Kuna meie hulgas on nii palju ameeriklasi, oli kindel, et tänupühal toimub meil midagi. Me ei teadnud, mis see on, aga midagi pidi toimuma. Juhuslikult leidis üks välistudengitest kuulutuse, mis teatas, et kohalik pubi pakub tänupühal traditsioonilist ameerika õhtusööki – kalkuni ja kõrvitsapirukaga. Loomulikult olid kõik ameeriklased sellest otsekohe sillas ning tänupüha saabudes reserveerisime pubis kaks suurt lauda ning suundusime pärast kooli õhtust sööma. Mul polnud küll erilist isu kalkuni järele, kuid kuna ameeriklased olid endale missiooniks võtnud ka eurooplastele oma üllast traditsiooni tutvustada, vedasid nad meid poolvägisi kaasa.

Jõudsime pubisse kuskil kuue paiku kohale ning teenindajad ei olnud just väga rõõmsad meid nähes – välismaalased tekitavad alati segadusi. Võtsime istet ning tellisime kõik ühest suust korraliku tänupüha roa – kalkun, kartulipuder, oahautis ning magustoiduks kõrvitsapirukas. Meie ettekandja kadus kööki ning meie ütlesime üksteise järel, mille üle me tänulikud oleme. Kuskil viie minuti pärast said esimesed kaks meist oma tellimused kätte ning me ülejäänud jäime elevusega ootama, et ka meid teenindataks. Ja nii me siis ootasime. Ja ootasime... ja ootasime...

Kahe õnneliku toit hakkas jahtuma ja meie ootasime ikka veel edasi. Kümme minutit... viisteist... kakskümmend?! Olgu, pubi oli rahvast täis ja ilmselt oli kokal palju tegemist, aga no tõesti? Kakskümmend minutit?  Seda enam, et kaks meist juba said oma toidu kätte. See oli lihtsalt mõnitamine!

Veel viis minutit ja lõpuks ometi saabusid ka teiste road. Olime liiga õnnelikud, et vinguda, nii et asusime kohe sööma. Toit oli... leige... Aga vähemalt maitses see hästi. Ma pole eriti tihti kalkunit saanud, nii et olin meeldivalt üllatunud. Pohlamoosis olin ma küll veidi pettunud, sest seda ei andnud koduse pohlamoosiga võrreldagi. Kõrvitsapirukas toodi õnneks vahetult pärast õhtusööki kohale... aga ainult poolele lauale. Miks? Neil lõppes pirukas otsa. No tõesti? Nad teadsid, et neil on üle 20 inimese tulemas ja ometi ei olnud nad selleks piisavalt valmistunud. Nad oleksid pidanud teadma, et  ameeriklased vajavad rohkem toitu kui jaapanlased. Vaatamata sellele, et kõrvitsapirukas asendati juustukoogiga, olime veidi pettunud. Tõsiselt Jaapan? Siin ei ole vist miski püha!  Isegi mitte tänupüha...

Õhtusöögile järgnes väike jalutuskäik Fushimi linnaosas, mille käigus avastasime, et jaapani noorukid armastavad hilisõhtuti kaubamajade vaateakende ees tantsida. Miks? Sest tantsustuudiosse minek oleks liiga kallis ja kodus pole neil piisavalt suurt peeglit. 

Lisaks sellele leidsime kabuki-teatri (mis oli loomulikult suletud) ja avastasime, et kuigi Jaapanis ei tähistata jõule (vähemalt mitte nii nagu Euroopas), armastavad nad siiski igasugu jõulukaunistusi. Jõulutuledes Nagoya on uskumatult kaunis ja seda eriti õhtuti. Vahetevahel on päris mõnus öösiti niimoodi ringi uidata. 

Seiklused Nagoyas: pesapall, park ja jõulutunne

Laupäevad on ametlikult seikluse-päevadeks muutunud. Praeguseks on mul juba väljakujunenud harjumus igal laupäeval sõpradega seiklema minna. Sest nädalast nädalasse samade kohtade külastamine on lihtsalt igav. Niisiis otsustasime ühel järjekordsel laupäeval linnas kerge tuuri teha.

Algne plaan oli linna üht vanimat templit külastada, kuid otsustasime, et Kuppel on lähemal, nii et targem on esimesena sinna suunduda. Kuppel on suur pesapallistaadion Nagoya kesklinnas. Pesapall on siin äärmiselt populaarne – valdavalt ameeriklaste tõttu. Juba enne metroost väljumist kaunistasid tunnelite seinu pildid Nagoya pesapallimeeskonnast ja laes rippusid meeskonna logoga plakatid. Kuppel ise oli hiiglaslik ja säras hommikupäikeses. Kuna oli laupäeva hommik, oli staadioni ümber suhteliselt vähe rahvast liikvel, kuid olime üpris üllatunud, et seal üldse keegi oli. Mängud on tavaliselt õhtuti ja laupäeva hommikul poleks seal tohtinud kedagi olla, kuid sellegipoolest nägime, kuidas üksikud inimesed Kuplist sisse-välja käisid. Sissekäigu juures olid isegi uksehoidjad, kes inimesi sisse ja välja lasid.

Vaatamata sellele, et meil oli kahtlane tunne, et me poleks tohtinud seal olla, otsustasime õnne proovida. Jalutasime rahulikult ukse juurde, poolenisti oodates, et uksehoidjad meid väga viisakalt takistavad, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel tegid nad uksed naeratades lahti ja lasid meid sisse. Eeldasime, et see on hea märk ja jalutasime rahulikult sisse. Tuleb välja, et Nagoya pesapallimeeskond oli parasjagu trenni tegemas, nii et meil õnnestus isegi väikest osa mängust näha. Väga väikest osa, sest üsna pea pärast istmeteni jõudmist märkas meid staadioni töötaja, kes sihikindla ilmega meie poole suundus. Otsustasime kaduda, enne kui ta meie peale karjuma kukub.

Järgmiseks peatuseks oli Nakamura park. Meil ei olnud õrna aimugi, mida see endast kujutab, kuid kuna kaardil oli märgitud, et selle läheduses on Torii värav, otsustasime sinna suunduda. See oli ainus põhjus. See kõlab ehk veidi rumalalt – minna suvalisse parki lihtsalt sellepärast, et kaart näitab, et läheduses on Torii värav – kuid see oli parim otsus tol päeval.

Nakamura park on vapustavalt kaunis: sügisvärvides puud, kaunis tiik, iidsed templid ja pühamud ning kaunid kujud. Kõige tipuks oli tiik kilpkonnade elupaigaks ning kolm neist peesitasid keset tiiki oleval kivil. Pargis ringi jalutades täitis mind ääretu rahu: ilm oli ilus ja päikeseline, park värvikirev ja esimest korda üle pika aja tundsin, et sügis on tõepoolest ilus aastaaeg. 

Pärast rahulikku jalutuskäiku pargis ja hilist lõunasööki oli päike juba peaaegu loojunud. Otsustasime enne kojuminekut veel Sakaest läbi hüpata – lihtsalt selleks et paarist poest läbi hüpata. Kohale jõudes oli juba pime ning kui Sakae keskusesse – Oasis 21’e – jõudsime, tabas meid ootamatu üllatus. Nimelt oli keset suur kaubanduskeskust uisuväli. Novembris. Kuu aega enne jõule. Poodide vahel, väikese lava ees laius kunstjääga uisuväli, kus nii lapsed kui täiskasvanud jõulumuusika saatel ringe tegid. See oli vist esimene kord, kui tundsin kerget koduigatsust... See möödus kähku, aga viivuks igatsesin ehtsat kodumaa lund ja jõulutunnet. Ja siis tuli mulle meelde, et olen Jaapanis ja elu on ilus.