Esimene jõulupüha

Vahetult enne talvevaheaja algust juhtus minuga midagi ootamatut. Ühel kenal kolmapäeva hommikul olin teel kooli, kui juhtusin kokku ühe oma õppejõuga. Tegemist oli minu inglise keele õppejõuga, kes on kuskil varastes kolmekümnendates kanadalanna. Nagu tavaliselt, hakkasime tühjast-tähjast lobisema: rääkisime ilmast, koolist ja paljust muust. Kuna jõulud olid otse ukse ees, küsis Suzanne (mu õppejõud), mis mul pühade aegu plaanis on. Tunnistasin ausalt üles, et mul ei ole veel mingeid plaane. Lootsin, et keegi kaastudengitest korraldab midagi, aga mul ei olnud veel õrna aimugi, mis tegelikult pühade ajal toimub. Järsku, täiesti ootamatult, küsis Suzanne, kas ma ei tahaks jõule tema perekonnaga veeta.

Olin mõne hetke jooksul sõnatu. Ma pole harjunud sellega, et keegi, keda ma väga hästi ei tunne, mind täiesti niisama enda juurde kutsub. Veel enam, et mõni õppejõud seda teeb. Tõsi, olin juba mitu kuud tema loengutes käinud (ja loengus oli alati maksimaalselt 3 õpilast), aga ta on ikkagi mu õppejõud. Niisiis oli selline kutse väga ootamatu... Eestis pole minuga midagi sellist mitte kunagi juhtunud. Seetõttu kulus mul hetk aega, et vastata. Kui mu aju jälle tööle hakkas, teatasin instinktiivselt, et oleksin meeleldi nõus pühad Suzanne’i ja tema perega veetma.

Otsustasime, et  veedame esimese jõulupüha koos. Kohtusime 25ndal detsembril korteri läheduses olevas toidupoes ja suundusime Nagoya sadamasse. Suzanne tuli koos oma kaheaastase tütre Aika’ga, nii et metroos oli meil veidi keeruline liigelda, kuid jõudsime kenasti kohale. Suundusime esimese asjana akvaariumisse.

Nagoya akvaarium on imeline koht – see ei ole ehk kõige suurem akvaarium Jaapanis, kuid see on siiski üks parimaid, mida mina kunagi külastanud olen. Mõõkvaalad, delfiinid, beluugad, hiiglaslikud vähilised ja paljud muud. Meil õnnestus isegi delfiinishow’d näha. Tundsin ennast taas nagu väike laps, kes säravsilmi uut maailma avastab. Akvaarium oli veidralt nõiduslik – ning võrreldes loomaaiaga tunduvalt rõõmsam paik. Ma ei tea, kuidas delfiine ja mõõkvaalu seal koheldakse, kuid vähemalt peale vaadates tundus, et mereelukaid koheldakse siin paremini.

Pärast akvaariumikülastust suundusime juuresolevasse parki, kus nautisime väikest turgutavat lõunasööki. Kuna Aika hakkas väsima, otsustasime edasi Suzanne’i juurde minna. Järgnevad tunnid möödusid kokates. Üle pika aja sain ahjus valmistatud juurvilju ja korralikku liha maitsta. Tänutäheks küpsetasin Suzanne’ile koogi – nagu tavaliselt oli selleks mu ülirammus šokolaadikook, mis seekord eriti hästi välja kukkus. Kokkuvõttes oli tegemist väga kena perekondliku õhtusöögiga ning kuigi tegemist polnud mu enda perekonnaga, tundsin ennast ikkagi nagu kodus.