Jõudsime Gujo-Hachimani külla umbes lõunast. Bussisõit
kestis veidi üle tunni ja kõik laabus väga sujuvalt – üllataval kombel. Viimases
peatuses maha astudes avastasime, et mägedes on tunduvalt külmem kui Nagoyas. Õnneks oli ilm ilus: taevas oli pilvitu ning
päikese käes oli küllaltki soe, nii et esialgu ei olnud temperatuuride erinevus
niivõrd tuntav. Võtsime turismiinfost saadud kaardi kätte ning püüdsime
otsustada, kuhu esimesena minna.
Järele mõeldes oleksime ilmselt enne külla
jõudmist plaani koostama, kuid kahjuks leidnud me internetist Gujo kohta eriti
palju infot. Teadsime ainult, et see on koht, kus külastajatel on võimalus
vahast toidumudeleid teha. Loomulikult tahtsime samuti järele proovida, kuidas
oleks vahast toitu valmistada, kuid meil polnud õrna aimugi, kus seda teha. Kas
pidime mõnda poekesse või muuseumi suunduma? Jaapanikeelsed brožüürid, mille
Gujo bussijaamast leidsime, ei olnud just eriti suureks abiks ning ainus
võimalus oli mõnelt kohalikult teed küsida.
Bussijaama kõrval oli paar toiduputkat, kus
müüdi kohalikke näkse. Üks müüjatest – vanem meesterahvas – tundus väga
sõbralik ja tahtis meiega kohe juttu teha, kui temast möödusime. Kuna ta müüs
panda- ja seakujulisi saiakesi, (tüüpiline Jaapan) tahtsime niikuinii tema
putka juures peatuda, et pilte teha ja veidi süüa. Pärast ostude sooritamist
otsustasin lõpuks riskida ja mehelt teed küsida. Olin oma jaapani keele oskuse
üle üpris uhke – suutsin ennast kerge vaevaga mõistetavaks teha ning sain
teejuhistest päris hästi aru. Lõpetasime väikese lõunaoote ning suundusime
mööda juhatatud teed edasi.
Gujo on vapustavalt kaunis küla: seda
ümbritsevad mäed ja läbistavad jõed muudavad selle maaliliselt ilusaks ning ma
mõistan, miks seda Gifu maakonnas Jaapani Veneetsiaks nimetatakse. Kuigi meil
oli kindel plaan vahast toitu valmistama minna, suutsime esimese viie minuti
jooksul ära eksida – ja seda sihilikult. Leidsime väikese teeraja, mis meid
kauni kanalini ja sealt edasi jõeni juhatas ja sealt edasi... Hetk hiljem olime
juba algse plaani unustanud ning uitasime ringi, pimestatuna ümbritsevast
ilust. Traditsiooniline arhitektuur,
iidsed templid, kaunis loodus ja eemal mäenõlval paistev loss muutsid küla
peaaegu muinasjutuliseks.
Pärast pikka ekslemist sattusime väljakule, kus
leidsime infopunkti. Olime selleks ajaks bussijaamast juba parajalt kaugel, nii
et meil polnud õrna aimugi, kuhu poole meie sihtkoht jääb. Otsustasime
infopunktist nõu küsida. Naisterahvas, kes meiega suhtles, oli äärmiselt
abivalmis: ta andis meile kaardi, märkis kõige tähtsamad kohad punasega ning
seletas üksikasjalikult, kuidas kohale jõuda. Lisaks sellele andis ta meile
kõigile ka kingitused: traditsioonilise mustriga sallid. Ja seda täiesti
tasuta. Tundub, et külaelanikud on Jaapanis tunduvalt sõbralikumad kui
linnarahvas.
Pärast lühikest jalutuskäiku leidsime poekese,
mille ümber tiirles terve hunnik turiste. Sisse astudes avastasime, et olime
õiges kohas. Väikese tasu eest avanes meil võimalus ise vahast tempura
juurvilju teha. Protsess kestis umbes pool tundi ja polnud nii keeruline kui
arvasin. Lühikese aja möödudes oli meie „toit“ valmis ning me pakkisime need
kenasti plastikkarpidesse. Kahjuks ei mahtunud meie eriti õrnad aga kaunid
salatilehed karpi, nii et pidime need lihtsalt kotti pistma. Seetõttu püüdsime
edaspidi eriti ettevaatlikud olla.
„Vaata ette, et sa oma salatit ära ei murraks!“
Olime Gujos kuni päikeseloojanguni – jalutasime
lihtsalt ringi ja nautisime maalilist vaadet. Õhtu saabudes läks väikeses orus
aga kohutavalt külmaks ja bussi oodates oli tunne, nagu oleksin surnuks
külmumas. Hüppasime ühelt jalalt teisele ja püüdsime kuidagi sooja saada. Bussi
saabudes olime õnnelikud, et saime lõpuks ometi taas sooja. Sellegipoolest oli
mul veidi kahju Gujost lahkuda – see on senini üks ilusamaid kohti, mida olen
Jaapanis külastanud.
No comments:
Post a Comment