Väike sügisfestival

Tänupühale järgnev päev oli reede ja nagu tavaliselt, otsustasime välistudengitega pingeid maandada ja veidi pidutseda. Peo käigus teatas üks välistudengitest täiesti ootamatult, et tal on plaanis oma jaapani keele tuutoriga järgmisel päeval sügisfestivale minna, ning ta tahtis teada, kas ma tahaksin kaasa tulla. Millegipärast on mul viimasel ajal keeldumisega raskusi, nii et vastasin automaatselt „jah“. Ärge saage minust valesti aru: festival tundus väga tore üritus olevat ja ma tahtsin niigi linnast välja saada, aga... Ma saan kõigi välistudengitega üpris hästi läbi, nii et pole just kuigi ebatavaline, et keegi neist mind mõnele üritusele kaasa kutsub. Seekord oli kutsujaks aga isik, kellega olin varem vaid paar sõna vahetanud, nii et olin kergelt üllatunud. Vähemalt oli veel kaks teist välistudengit tulemas, nii et ma ei pidanud ebamugava vaikuse pärast muretsema.

Laupäeva pärastlõunal algas meie teekond Nagoya lähistel asuvasse pisikesse külla, kus festival aset leidis. Tegelikult toimus festival külast paarsada meetrit eemal, väikese mäe jalamil. Sõit kestis umbes poolteist tundi (ja seda tiheda liikluse tõttu) ja kohale jõudes oli päike juba loojunud ning mägi säras tuledes. Vaatepilt oli vapustavalt kaunis: värvikirev särav mäekülg, metsik jõgi, mis seda ühest küljest piiras ning arvukad pisikesed putkad, kus kohalikud traditsioonilisi jaapani toite pakkusid. Olin silmapilkselt õnnelik, et olin mõtlematult kutse vastu võtnud.

Jalutasime kambakesi rahulikult üle silla ning suundusime mäe poole. Tegemist ei olnud kuigi kõrge mäega, kuid kuna olin mõtlematult hommikul kontsaga saapad jalga ajanud, oli mäkketõus minu jaoks veidi vaevaline. Iga viie minuti järel olin kindel, et olin juba tipus, kuid avastasin, et minu ees laiub järjekordne kitsas trepp, mis viib üles. Sellegipoolest oli teekond üles äärmiselt nauditav. Vaade oli imeline ning meid ümbritsevad sügisvärvides puud ning säravad tuled tekitasid tunde, nagu oleksin muinasjuttu sattunud.

Poolel teel üles kuulsime äkitselt veidrat nagisevat häält, mis tuli kusagilt meie peade kohalt. Enne, kui arugi saime, liugles meist mööda midagi suurt, lapikut ja karvast... Lendorav. Tuleb välja, et mägi, kus festival toimus, oli koduks lendoravatele, et polnud just kuigi rahul, et kari võõraid nende territooriumile tungis. Edasi liikudes nägime neid veel paar korda ning iga kord sisisesid nad vihaselt, enne kui järgmisele puule liuglesid. Vaatamata sellele, et nad olid nähtavalt vihased (ja isegi veidi hirmuäratavad), olid nad veidralt armsad.

Mäetippu me ei jõudnudki. Olime juba peaaegu tipus, kui otsustasime, et jätkamine oleks äärmiselt halb idee. Nimelt oli tipp kottpime, seal ei olnud ainsatki valgustit, nii et isegi kui oleksime pimesi kohale jõudnud, oleks allatulek liiga ohtlik olnud. Niisiis suundusime tuldud teed tagasi... mis oli raskem, kui arvata võis. Kontsades mäkke ronimine oli võrdlemisi kerge – allatulek aga nii piinarikas, hirmuäratav ja aeglane, et üks kaasas olnud poistest otsustas mind lõpuks seljas alla kanda. Mitte et see oleks vähem hirmuäratav olnud. Korraks nägin oma elu silme eest mööda vihisemas ning olin kindel, et lendame mõlemad pea ees trepist alla. Järgmisel hetkel olime aga mõlemad kindlalt maa peal ning ees laius ohutu kodutee.

Vaatamata sellele, et alguses tundus sügisfestivalile minek kohutava ideena, osutus see äärmiselt lõbusaks. See jättis kustumatu mulje ning kuigi järgmisel päeval oli mul liikumisega raskusi, ei kahetsenud ma midagi.