Kolimisrõõmud ehk "Teretulemast Narniasse!"

Viimastest nädalatest enne lahkumist ma väga ei räägiks: piisab sellest, kui ütlen, et aeg möödus pidutsedes, paanitsedes ja nuttes. Enne Jaapanisse minekut olin veidi närviline, sest olin kindel, et 11 kuud on kaugelt liiga pikk aeg välisriigis olemiseks ning et mul hakkab... igav? hirmus? midagi vahepealset? Juuli lõpus avastasin aga, et 11 kuud on äärmiselt lühike aeg. Liiga lühike. Ma ei jõudnud silmigi pilgutada, enne kui see aeg juba möödus ja ma pidin lahkuma. Oh seda õnnetust!

Enne lahkumist oli aga vaja oma asjad kokku pakkida ja valida, mida kaasa võtta ja mida mitte. Olin seda tööd muudkui edasi lükanud, kuid nädal enne lahkumist pidin end lõpuks kokku võtma. Mul oli terve hunnik talve- ja sügisriideid - suurema osa neist saatsin pakiga Eestisse - ja igasugust muud kraami, mis oli vaja kuidagi kohvrisse mahutada. See oli aga jäämäe tipp.

Ma poleks kunagi uskunud, kui palju saasta võib üks inimene aasta jooksul kokku korjata. Isegi mitte aasta - olin ainult 11 kuud Jaapanis olnud! Kolimist alustades ei tundunud olukord nii hull... ja siis ma avastasin, et igas mu kapis, sahtlis ja toanurgas avaneb värav teisse dimensiooni - kusjuures igas dimensioonis elas ekstsentriline kogumismaaniaga erak, kelle elu eesmärgiks oli võimalikult palju kasutuid asju kokku korjata. See oli nagu mingi väärastunud versioon imedemaast - ainult et vaimustava maagilise kuningriigi asemel sattusin mina müstilisse prügimaailma, kust kasutud asjad ei paistnud kunagi otsa lõppevat. "Narnia Kroonikad: Grete ja kümme tuhat kasutut asja." Või siis sada tuhat...? Ma ei lugenud üle. Igast toa nurgast tuli terve hunnik müstiliselt mõttetut kraami välja, mille olemasolust mul varem aimugi polnud: karbitäis ühekordseid raseerijaid, metallist aiatool, pikendusjuhe, padjapüüritäis tampoone (ma ei tee nalja), terve rull pruuni kangast, jalgrattaõli (?), vaharibad, tikkimisvarustus... Need on vaid mõned näited.

Enda õigustuseks saan öelda, et kogu see kraam ei olnud minu oma. Kui vanad tudengid (need, kes tulid vaid üheks semestriks ja need, kes alustasid minust semester varem) lahkusid, jätsid nad kõik oma asjad (köögitarvikud, puhastusvahendid ja muu pudi-padi) tudengitele, kes neist maha jäid. Kuna mina olin üks nendest - ja minu tuba oli kõige suurem - jäi suurem osa asju minu juurde. Ja nii pidin vahetult enne lahkumist kogu seda kraami sorteerima hakkama. 

Muretsesin mitu suurt pappkasti ja hakkasin asju sisse laduma. Alguses läks kõik hästi. Potid, pannid ja taldrikud läksid ühte kasti, pesupulbrid ja pesulõksud teisse, kaustikud ja pastakad kolmandasse... Ja ülejäänud kraam? Kudumisasjad? Tabalukuga hoiukarp? Teibirullid? Mida rohkem asju sorteerisin, seda keerulisemaks asi muutus. Ma ei teadnud enam, millisesse karpi asju laduda või millised asjad üldse alles jätta. Kas uutel tudengitel oleks kaustikuid ja kladesid vaja? Mina vajasin kogu aasta jooksul vaid üht kaustikut ning sellegi ostsin ise 100 jeeni eest (kuskil 70 euro senti) 7elevenist. Ja pastakad/pliiatsid? Mina võtsin enda omad kodunt kaasa. Mida teha maitseainete ja sojapudelitega. Ära visata? Kellelegi edasi anda? Ja teepakikesed? Ja mul oli veel röster, mille pidin kellelegi edasi andma! 

Kõige tipuks saatis kool meile enne lahkumist kena väikese informeeriva kirja: "Kui teie tuba on pärast lahkumist segamini või kahjustatud, võib korteriomanik teilt hüvitist nõuda." Muidu poleks ma muretsenud, aga vahesein, mis eraldas minu rõdu naabri omast oli katki. Ja see oli minu süü... Mitte otseselt - ega mina oma tagumikuga seina puruks ei peksnud. Ma lihtsalt korraldasin peo, mille käigus see juhtus. Minu hale katse superliimi ja kleeplindiga seina parandada ei olnud kuigi tulemusrikas, nii et nüüd laiutas vaheseinas suur auk, mida oli võimatu varjata või peita. Nad ei kavatsenud ju selle eest hüvitist nõuda, eks ju?
Mul kulus kolm päeva, et asjad kokku pakkida ja tuba korda teha. Suurem osa kraamist lendas prügisse, aga kui ma olin lõpetanud, oli mul kaheksa suurt kasti kraami, mille pidin sokutama mõnele nendest tudengitest, kes jäid järgmiseks semestriks Jaapanisse. Kahjuks oli neid tudengeid vaid kuus, nii et kogu lahkujate kraam pidi neile minema ja suurem osa tubadest oli juba puupüsti igasugust risu täis. Ma ei tahtnud neid veel oma asjadega koormata, aga muud valikut polnud. Või siiski...?
Vahetult enne lahkumist tekkis mul ühe teise tudengiga väike konflikt. Ma ei lasku detailidesse, kuid lühikokkuvõte on selline: tema ütles midagi äärmiselt solvavat (mitte minu vaid mu sõprade kohta) ja mina ütleksin, et ta vait jääks. See ei olnud midagi väga dramaatilist, kuid see häiris mind veel pikka aega, sest ma ei talu, kui mu sõpradest halvasti räägitakse. Ja nüüd, kui mul oli vaja oma asjadest lahti saada, meenus mulle see konflikt. Kuna tegemist oli isikuga, kes jäi veel ka järgmiseks semestriks Jaapanisse, oli mul täiuslik võimalus talle... kätte maksta? Jah, see oli väiklane ja ma polnud selle üle kuigi uhke, aga kui ma kell kolm öösel oma kastid tema ukse taha kuhjasin (nii et toast väljapääsemine oleks raskendatud olnud), tundsin ma end päris rahulolevana. Mingil veidral moel arvasin ma, et sean niimoodi õigluse jalule... tekitades talle kergeid ebamugavusi. Pealegi sain ma oma asjadest lahti ja kui ma järgmisel päeval kuulsin, et mind väljavihastanud isik oli parajalt nördinud, kui kastid avastas, sain ma hea kõhutäie naerda. Vahetevahel on päris hea olla paha...

Mida sa siis viimastel nädalatel tegid?

Seda: 

https://www.youtube.com/watch?v=5t6w92pvXpE&list=UUhL-CyPDqn-0H9OcwhotzvQ 

Enne kui te küsite "Kas sa midagi peale pidutsemise ka seal Jaapanis tegid?" - ja seda on minult mitu korda küsitud - pean ma mainima, et tegemist oli viimaste nädalatega. Üritasime allesjäänud ajast viimast võtta ja samal ajal unustada, et pidime lahkuma. Pealegi, milline idioot võtaks kaamera kooli kaasa ja filmiks seda, kuidas kõik õpivad? Keegi ei viitsiks seda ju vaadata! Nii et siin on kokkuvõte viimase kolme nädala pidudest (ja festivalidest). Ma ei hakka midagi enamat viimaste nädalate sündmuste kohta ütlema, sest pilt (või õigemini video) ütleb rohkem kui tuhat sõna. Kokkuvõtteks ainult nii palju: mul oli lõbus.

Pealinna-saaga jätkub

Teine päev Tokyos meenutas üht nendest õnnetutest komöödiatest, kus tegelastel kõik nihu läheb ja nad sattuvad ühest sekeldusest teisse. Asi algas sellega, et juba hommikusöögi leidmiseks kulus meil pool tundi. Uskumatu, et võõrastemaja lähedal ei olnud ainsatki tõsiseltvõetavat kohvikut! Võib-olla oli asi varases kellaajas, kuid pidime tükk aega jalutama, enne kui jõudsime kohvikusse, mis pakkus hommikusööki... ja selleks oli viil röstsaia, üks muna ja veidi salatit... Tundub, et Jaapanlaste ettekujutus korralikust hommikusöögist ei ühildu meie omaga.

Järgnes päev täis kõndimist ja kõndimist... ja kõndimist... ja kõndimist.........

Ma ei tee nalja - me jalutasime ühest kohast teise, püüdes päevast viimast võtta. Pidime juba samal õhtul (minu mäletamist mööda kell 23.30) lahkuma, seekord mitte küll rongi vaid öise bussiga. Esimene peatus oli Shibuya, kus asub Tokyo kõige suurem ristmik - see, mida tihti igasugustes jaapani filmides näidatakse, kui tahetakse demonstreerida pealinna ülerahvastatust - maailma kõige rahvarohkem Starbucks (jah, see on ametlikult registreeritud) ja Hachiko kuju. Juhuks, kui on keegi,  kes seda lugu ei tea: Hachiko oli (akita tõugu) koer, kes oli oma omanikule nii truu, et tuli igal päeval talle Shibuya jaama vastu, kui viimane töölt tuli. Ta tegi seda isegi pärast seda, kui ta omanik suri - ta ootas oma 9 aastat igal õhtul jaama juures omanikku, kes oli juba ammu surnud. Nähtavasti oli tema lugu nii liigutav ja armas, et temast tehti isegi film (kus millegipärast mängib Richard Gere, kui ma ei eksi...o.O). Nüüd seisab koerakese kuju kenasti Shibuya metroojaama juures, lontis kõrvaga ja kõik, ning see on kuulsaks vaatamisväärsuseks kujunenud.
Loomulikult tahtsime kujust pilti saada, nii et kohale jõudes asusime otsingutele. Ausalt öeldes ei ole Shibuya jaama esine haljasala kuigi suur... ja ometi tegime puude ja lillepottide ümber ühe ringi... ja siis teise... ilma et oleksime suutnud kuju leida. Tõsiselt? See on kuulus turismiobjekt! Selle ümber oleks pidanud terve trobikond turiste olema! Miks me seda siis ometi leida ei suutnud?! Pärast kolmandat ringi ümber puude oli olukord nii lootusetu, et küsisime juhuslikult politseinikult juhiseid... ja avastasime, et seisime kujust paarikümne meetri kaugusel. See oli lihtsalt pajuokste vahele peitunud... ja me olime pimedad...

Järgnes jalutuskäik Harajukusse ja Yoyogi parki. Poolel teel parki avastasime, et seal toimub midagi laadataolist. Tee ääres seisid erinevad eksootilisi roogi pakkuvad putkad, millest mõned olid äärmiselt põnevate siltidega.

 Fuckin' yummy burgers? Ka nii saab oma toodet reklaamida...

Park ise oli imeilus ning veetsime mitu tundi lihtsalt ringi jalutades ja vaadet nautides. Korraks õnnestus isegi unustada, et olime suurlinnas. Tahtsime sealt edasi loodusloo muuseumisse minna - kuuldavasti on seal päris muljetavaldav fossiilide kogu - kuid selleks ajaks, kui kohale jõudsime, oli see juba kinni. Egas midagi - liikusime edasi. Järgnevad tunnid möödusid suveniire ostes, ühest peatusest teise reisides ja linna melu nautides. Lõpuks läks pimedaks ja käes oli õhtusöögi aeg.
Kuuldavasti on Tokyos üks vähestest maailmas olevatest Ainu restoranidest. Juhul, kui keegi pole mu Hokkaido saagaga tuttav - Ainud on Jaapani pärismaalased. Praegu on neid alles käputäis ja nad elavad valdavalt Hokkaidol, kuid Tokyos avati hiljuti restoran, kus pakutakse autentseid ainu roogi. Loomulikult tahtsime neid maitsta - see oli ju ikkagi ainulaadne võimalus! Niisiis võttis üks meist GPSi kätte ja suundusime lähimasse metroopeatusesse.
Restoran asus suhteliselt vaikses ja mahajäetud piirkonnas, kus mul õnnestus esimest korda näha rohkem kui üht kodutut korraga: ühe silla all oli neid terve trobikond magamas. Jalutasime mööda pimedaid kõrvaltänavaid, järgides GPSi juhiseid ja püüdes restorani leida. Me muudkui kõndisime... ja kõndisime... ja kõndisime... kuid see oli nagu vikerkaare lõpu otsimine. Ükskõik kui palju me ka ei kõndinud, oli sihtmärk ikkagi sama kaugel. Käisime vist kolm korda ühe ja sama silla alt läbi. Minutid tiksusid edasi, lahkumise moment jõudis aina lähemale ja me olime kohutavalt näljased. Ja restoran oli justkui õhku haihtunud.
Ekslesime vist vähemalt 40 minutit mööda pimedaid tänavaid ringi, kui avastasime, et GPS oli terve aeg hoopis valet asukohta näidanud. Restorani asemel osutas ta hoopis mingile suvalisele hotellile... Selleks ajaks oli kell juba kümme ja me pidime ikka veel Ikebukurosse sõitma (ja see võttis vähemalt pool tundi), bussipeatuse üles leidma ja sööma... Otsustasime selleks korraks alla anda ja kindla peale välja minna. Raske südamega pöördusime metroopeatusesse tagasi - eks peame millalgi Jaapanisse tagasi minema, et ainu sööki proovida.
Bussipeatuse leidmine ei olnud samuti kuigi lihtne: pidime taaskord mööda pimedaid tänavaid seiklema, kuni jõudsime suure kaubamajani, mille eest buss pidi sõitma hakkama. Kahjuks oli kaubamaja juba kinni, kuid bussi lahkumiseni oli peaaegu tund ja me olime kohutavalt näljased. Otsustasime kuskilt lähedalt mingi kiirsöögikoha leida ja seal õhtustada - muud valikut meil ju ei olnud.
Millegipärast on nii, et kui sul midagi vaja on, ei leia sa seda kuskilt. Jaapanis on muidu nii palju igasuguseid kiirsöögikohti - eriti Tokyos, kus elab palju rahvast - ja ometi ei õnnestunud meil ühtki restorani leida. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti vaid röstsaia tomati ja salatilehega (ja selle eest nõuti hingehinda), ühe kohaliku baari ja üheainsa tõsiseltvõetava söögikoha... kus serveeriti ainult liha. Muidu poleks see probleemiks olnud, kuid üks meist oli taimetoitlane... Selleks hetkeks olin ma nii näljane ja väsinud, et jäin söögikoha ette seisma ja lihtsalt itsitasin tükk aega. Kõigist kohtadest pidime just liharestorani ette jõudma. Ma ei saanud isegi oma taimetoitlasest sõbranna peale vihane olla: ta oli muidu äärmiselt vähenõudlik, positiivne ja oli hämmastav, et ta suutis olla taimetoitlane riigis, kus "salat" on veidike hakitud kapsast ja veidike maisi. Kell oli vist juba üksteist, kui lõpuks alla andsime ja valisime kergema vastupanu tee: astusime bussipeatuse läheduses olevasse 7eleven'isse ning ostsime mõned valmistoidud, mille lasime poes soojaks teha.
Õhtu lõppes bussipeatuse läheduses olevas pargis: istusime liivakasti äärel, sõime mikrolaineahjus soojaks lastud kiirtoitu ja jõime õlut (avalikus kohas joomine on Jaapanis muidu keelatud)... ja itsitasime. Miks? Olime selleks hetkeks juba piisavalt väsinud, et ei vajanud enam põhjust. Meie pealinna-saaga oli lõpule jõudnud. Olime väsinud, näljased, veidi pettunud, aga veidi õlut tegi imesid, nii et kui bussi peale läksime, tundsime end juba palju paremini.
Bussisõidust nii palju, et see kestis kuus tundi ja me tegime kolm peatust - iga kord teavitas bussijuht meid väga meeldiva sõbraliku häälega, et "Nüüd tuleb peatus, aga lahkuge bussist väga vaikselt, et magajaid mitte segada". Ja siis pandi bussis prožektorid põlema. Tõsiselt? Sest silmipimestav valgus ei sega magajaid ju mitte mingil juhul... Jaapanlased ja loogika...

Rannapuhkus pealinnas

Nagu tavaliselt, jätkan ma oma looga alles siis, kui reis on juba ammu lõppenud ja kõik on juba unustanud, et üldse kunagi ära käisin. Nojah, olen laisk - ega siin ei saa midagi muud öelda. Igal juhul püüan otsad kokkupoole tõmmata ja ka suve lõpu juhtumised kirja panna.
Juba enne Jaapanisse kolimist oli mul kindel plaan Tokyosse minna - oleks ju veidi nüri elada aasta otsa võõras riigis, ilma pealinna külastamata. Juuli keskel avastasin aga, et minu aeg hakkab otsa saama ning otsustasin seega, et oleks viimane hetk Tokyos lõpuks ära käia.
Nädala jooksul õnnestus mul öömaja kinni panna, bussipiletid osta, kotid pakkida ja laupäeva varahommikul asusime siis teele. Mina ja kaks sõpra. Sel hommimul juhtus mitu tavatut asja,l. Esimeseks oli täiesti ootamatult filmilik tagaajamine metroopeatuse ees, kui parasjagu poest tulime. Meie reis polnud veel alanudki, kui poest välja astudest politseisireene kuulsime. Järgmisel hetkel kihutas meist kummide vilinal mööda must sportauto, millele järgnes vilkurite ja sireenide saatel politseisõiduk. Ja mina olin seni kõigile väitnud, et Jaapan on jube turvaline riik. Eestis küll midagi sellist ei näe! Või vähemalt mina pole näinud.
Järgmine ootamatu seik leidis aset rongis. Sõit Nagoyast Tokyosse kestis kuskil tunnikese (Shinkanseniga) ja kuna rong oli üpri täis, pidime sõpradega eraldi istuma. Mina istusin ühe vanema härrasmehe kõrvale, kes ei teinud kogu sõidu ajal minust väljagi. Siis aga jõudsime eelviimasesse peatusesse ning äkitselt pöördus ta minu poole ja küsis inglise keeles:
"Kas see on teil esimene kord Tokyos?"
"Jaa, on küll" vastasin jaapani keeles, sest selleks hetkeks oskasin keelt nii palju küll.
"Olete ameeriklane?"
"Ei, eestlane."

"Aa... Te olete siis abielus, eks?"

"Ah...?"

Olin nii segaduses, et ei suutnud kohe vastata. Oota, mida? Kuidas on minu rahvus seotud sellega, kas olen abielus või ei? Millest üldse selline küsimus? Kas ainult abielus välismaalased reisivad Tokyosse? Milles asi?! Aga selleks hetkeks jõudsime juba lõpp-peatusesse kohale ja härra tõusis vastust ootamata püsti ja kadus. 

Kolmas ebatavaline olukord leidis aset Tokyos ja seisnes selles, et me eksisime metroos ära. Jaapani metroosüsteem on suurepärane ja ma olen seda alati kiitnud (kui Kyoto metroosüsteem välja jätta), aga Tokyos... Jah, tegelikult on ka Tokyo metroo üpris lihtne, arusaadav ja mugav, aga esimesel momendil oli see lihtsalt äärmiselt...segane. Olin harjunud Naguya metrooga, kus oli viis erinevat liini. Tokyos oli neid... viissada? Ja kõik erineva värviga tähitsatud.
Leidsime lõpuks liini, mis meid võõrastemaja juurde viis, ning pealinna seiklus võis alata. Meil oli Tokyos aega veidi vähem kui kaks päeva, mistõttu pidime ühest piirkonnast teise tuhisema. Alustasime Akihabarast, mis on anime- ja manga-fännide paradiis. Igal pool olid poed erinevate mängude, mangade ja DVDdega, lisaks hunnik kostüümipoode, mänguasjapoode, galeriisid, teemakohvikuid ja palju muud. Sõime lõunat metroojaama kõrval asuvas Gundam Cafe's - kohvik, mille sisustus ja toidud olid kujundatud ühe kuulsama anime põhjal. Toit oli päris hea, aga nimed... need olid veel paremad (Unicorn Gundam Destroy Mode? Suurepärane!)

Järgnes jalutuskäik läbi Asakusa, mis on üks vanimaid linnaosi ja kus asub ka üks Tokyo suurimaid templeid. Kaugemalt paistis Tokyo Sky Tree - hiljaaegu ehitatud vaateplatvormiga torn, kuhu me isegi ei plaaninud minna - kuuldavasti maksis pilet röögatu summa ja me olime juba selletagi piisavalt vaesed.

Viimaseks peatuseks oli Odaiba - tehissaarel asuv linnaosa, millest ma ei teadnud mitte midagi peale selle, et seal oli rand. Ujumisriideid mul kaasas ei olnud, aga mõte rannas lesimisest oli siiski päris meeldiv. Pidime sinna jõudmiseks eraldi rongi võtma, kuid see oli väike vaev ning aknast avanes päris hea vaade kogu linnale. Jõudsime pärastlõunal Odaibasse kohale ja ma olin vapustatud. Tokyo on niigi uhke ja vaimustav, kuid Odaiba oli hoopis teistsugune. See oli kui värske tuuleiil muidu umbses ja lõõmavas linnas. Tokyo on rahvarohke, majad on tihedalt üksteise kõrval, igal pool on palju sagimist ja kõigil on kogu aeg kiire - Odaiba on aga selle täielik vastand. Jah, rahvast oli üpris palju, kui sinna jõudsime, kuid seal oli nii palju ruumi! Nii palju rohelust! Hoonete vahel olid haljasalad, pargid, purskkaevud... Kogu arhitektuur oli äärmiselt modernne, kaugustes paistis suursugune vaateratas ja meil õnnestus isegi Vabadusesammas üles leida. Milleks New Yorki minna, kui kõik vajalik on Tokyosse kohale toodud!

Kondasime tükk aega sellel suurepärasel tehissaarekesel ringi, leidsime hiiglasliku Gundami roboti (mis oli raskem kui võiks arvata - arvestades seda, et tegemist on hiiglasliku robotiga) ja läksime lõpuks randa päikeseloojangut nautima. Rannal seistes avanes meile vaade Tokyo kesklinnale ja Vikerkaaresillale, mis pimeduse saabudes erinevates värvides särama lõi. Veel aeglaselt sõitvad paadid särasid samuti tuledes ning mida pimedamaks läks, seda kaunimaks vaade muutus. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui hämmastav see välja nägi. Tegemist oli vist kõige kaunima päikeseloojanguga, mida seni olin näinud ja pimeduse saabudes, kui kogu linn säras ja helkis, tekkis mul veider nostalgiline jõulutunne.

Õhtu lõpuks otsustasime vaaterattaga väikese ringi teha. Ostsime lähedalasuvast poest mõned õlled ja suundusime vaateratta järjekorda... kus abivalmis silt teavitas meid, et toitude või jookide vaaterattasse kaasavõtmine on keelatud. Vaatasime kõik üksteisele otsa... ja otsustasime silti ignoreerida. Leppisime kokku, et peame sõidu ajal lihtsalt õlled kiiresti ära jooma - siis ei saa keegi midagi teada. Mõeldud - tehtud! Istusime vaaterattasse ja sõit algas. Niipea, kui olime töötajate vaatevinklist väljas, tegime kotid lahti, võtsime õllepurgid välja ja alustasime kaanimist. Ausalt öeldes... oleksin pidanud väiksema purgi ostma. Arvasin, et vaaterattal läheb rohkem aega, aga enne kui arugi sain, olime tipus ja mul oli vaid neljandik purgist joodud. Mul polnud muud valikut, kui kiiremini jooma hakata. Ma ei tea, mida töötajad oleksid mulle teinud, kui oleksin lahtise õllepurgiga välja astunud ja neist mööda läinud. Ilmselt oleks nad mind lihtsalt väga viisakalt välja juhatanud ja üritanud mulle halvas inglise keeles selgeks teha, et eksisin reeglite vastu - ehk siis, mitte midagi kohutavat - aga ma ei tahtnud probleeme. Ja nii kulistasin ülejäänud õlle alla, püüdes meeleheitlikult krooksatusi alla suruda. Mul õnnestus hetk enne kabiini ukse avanemist purk tühjendada ja kotti pista ning välja astudes olin enda üle äärmiselt uhke... kuigi poleks vist pidanud olema. Ma arvan, et töötajad kahtlustasid midagi, kui me kolmekesi veidralt itsitades ja süüdlaslike nägudega välja astusime, kuid nad ei öelnud midagi. See oli ju ometi Jaapan...

Taaskord Kyotos

Mai lõpus ootas meid ees kooli poolt korraldatud reis Kyotosse. Vaatamata sellele, et olin seal juba korra käinud, olin äärmiselt elevil, kui reisist kuulsin. Jah, meil oli kavas külastada kõiki neid kohti, mida emaga koos vaatamas käisin, kuid sellest ei olnud lugu. Ega ma sellepärast ekskursioonile läinud - tahtsin lihtsalt teiste tudengitega koos aega veeta. See oli minu põhiline eesmärk.

Reis algas laupäeva hommikul kell 8 hommikul. Vedasime ennast kooli, kus buss meid juba ees ootas. Taaskord püüdsid rahvusvaheliste õpilaste keskuse töötajad meile vanemate eest olla: nad palusid jaapanlastest tuutoritel ükshaaval istuda, nii et meie, välistudengid, olime sunnitud suvalise võõra kõrval istuma. Jah, ma tean, et korraldajate eesmärk oli panna välistudengid ja jaapani tudengid omavahel suhtlema, aga no tõesti! Oleme kõik täiskasvanud inimesed - nad ei pea meid käe kõrval teiste laste juurde talutama. Oleme  täiesti võimelised ise Jaapani tudengitega suhtlust alustama.

Esimene päev ei olnud minu jaoks kuigi huvitav, sest olin juba suuremat osa vaatamisväärsustest näinud. Sellegipoolest oli mul päris tore, sest teel Kiyomizudera templisse õnnestus mul kahe maikoga pilti teha, templi ümbruses ringi jalutades intervjueerisid mind terve trobikond Jaapani keskkooliõpilasi ning vähemalt üks tempel, kus me käisime, oli minu jaoks täiesti uus. Kahjuks ei lubatud meil seal pilti teha, kuid kogemus oli sellegipoolest tore.
 Õhtusöök toimus hotelli läheduses väga peenes rootsi lauaga restoranis. Toit oli suurepärane ning mul oli raske end vaos hoida: sõin vähemalt viis taldrikutäit salatit, sushit, pastat, pelmeene, mereande ja muud kraami. Ma ei saanud sinna midagi parata - valik oli suurepärane ja kõik oli tasuta. Miks oleksingi pidanud end peatama?
Õhtul toimus loomulikult ühes meie hotellitoas kerge koosistumine. Mängisime kaarte, lobisesime ja lõbutsesime niisama. Kuskil kümne paiku otsustas üks meie välistudengitest, Jordan, et ta tahab poodi minna ja Kyoto kitkat'e osta. Seletuseks nii palju, et Jaapanis on erineva maitsega kitkat'id täiesti tavalised ning igal linnal on oma maitse. Kyotos on näiteks kaneeliküpsise maitselised kitkat'id, Nagoyas punase oa maitselised ning lennujaamas on isegi wasabi maitselised kitkat'id olemas. Igal juhul otsustasin Jordaniga ühineda, sest ta polnud enam kõige kainem ning ma ei tahtnud, et ta ära eksiks.
Käisime tunni aja jooksul neljas poes ja kuigi me ei leidnud Kyoto kitkat'e, otsustas Jordan, et ostab selle asemel kokku terve hunniku teisi maiustusi ja paki sinki... kuigi ta on taimetoitlane. Millegipärast oli ta kindlal arvamusel, et see sink on tegelikult mingi kala. Tagasi jõudes avastasime, et ta kaotas kunagi poodlemise käigus oma telefoni ära, nii et pidime uuele ringile minema.
Järgmisel päeval ootas meid ees reis Nijo lossi ning seejärel Arashiyama bambusmetsa. Viimases paigas polnud ma veel käinud ja reis sinna osutus suurepäraseks. Tegemist on väikese mägikülaga Kyoto lähistel, kus on väga palju traditsioonilisi hooneid, ahvipark ja tihe bambusmets. Ahviparki meil ei õnnestunud minna, sest see oli natuke liiga kaugel ning meil polnud selleks piisavalt aega, kuid jalutuskäik ererohelises vaikses bambusmetsas oli niikuinii tunduvalt meeldivam. Veetsime tund aega ringi jalutades, erinevaid tänavatoite proovides ja ilusat ilma nautides. Mul õnnestus maitsta tofujäätist - huvitav moodustis, mis tundub alguses kergelt kummi või tarretise taoline, kuid mis maitseb suurepäraselt.
Pärast bambusmetsa ootas meid ees lühike teetseremoonia, mille järel aeti meid taaskord bussi ning seejärel suundusime koju. Lisaks piltidele otsustas Mary ka Kyoto-teemalise video koostada, nii et siin see on: https://www.youtube.com/watch?v=Fvbq6os0-XQ&index=2&list=LLHKfUh34Se93frHnpVMAdhA
Lisaks Kyotole on siin ka materjali õhtutest, kus me mängisime kambakesi videomänge, korraldasime veiniõhtu jne. 

Pidude hooaeg

Minu mai möödus pidude tähe all. Kirsiõied olid küll läinud, aga uued pühad olid tulemas. Nii eestlaste ja soomlaste jaoks on esimene mai  suur püha ning kuna meie hulgas on küllalt palju eurooplasi, otsustasime seda loomulikult korralikult tähistada. Reede õhtul (sest jaapanlased ei austa meie pühi ning sundisid meid kooli minema) kolisime kambakesi ühe soome tüdruku tuppa ning veetsime aega lobisedes, lollitades ja õhupallidega mängides. Tytti - üks meie soome tüdrukutest - valmistas meile kena kuhja munkki pirukaid ning meie ülejäänute poolt oli alkohol. Paar tundi hiljem otsustasime karaokesse minna. Euroopa püha küll, aga me olime ikkagi Jaapanis. Nii et pidu jätkus lauldes ja niisama lollitades. Ma ei mäleta, kui kaua me karaokes olime, kuid hommikul oli kõigil hääl läinud ning enesetunne mitte kõige meeldivam. Noh, ega's midagi - oli aeg parki minna ja ilusat ilma nautida. 

Vaatamata sellele, et olime eelmisest õhtust väsinud, otsustasime nädalavahetusest viimast võtta ning suundusime lähedalasuvasse parki. Veetsime seal mitu tundi päevitades, hularõngaga trikitades ja jalgpalli mängides. 

Järgmised nädalad möödusid sarnaselt. Nädalavahetustel läksime kas ööklubisse, karaokesse või veetsime lihtsalt päeva pargis ilusat ilma nautides. Maikuu on Nagoyas imeline: ilm on enamasti päikeseline, mitte liiga palav, mitte liialt jahe. Veetsin suurema osa ajast väljas, kas siis sõpradega pidutsedes, uusi toidukohti avastades või siis niisama jalutades. Õppisin selle aja jooksul hularõngaga paar trikki ära, sain uute tudengitega lähemalt tuttavaks ning nautisin vanade sõprade seltskonda. Kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna, oleks 2014.aasta maikuu kindlasti aeg, millesse sooviksin naasta. 

Loomulikult ei ole ma täiesti erapooletu, sest maikuus on ka minu sünnipäev. Eelnevatel aastatel on see päev suhteliselt rahulikult möödunud. Väike koosolemine sõpradega, tähistamine pere seltis ja uus aasta hakkab jälle tiksuma. Seekord ootas mind aga väike üllatus. Ja selle all pean ma silmas seda, et minu jaoks korraldati üllatavalt suur sünnipäevapidu. Minu algne idee oli lihtsalt kuhugi sööma minna, aga mu sõpradel oli teine plaan. Nad reserveerisid toa ühes Sakae söögikohas, kus meid ootas ees 6-tunnine sööming-jooming. Osalejaid oli 28 ja ausalt öeldes olin ma kergelt üllatunud, kui avastasin, et ma tunnen reaalselt kõiki neist. Suurem osa neist olid loomulikult teised välistudengid, kuid lisaks neile tulid kohale ka meie jaapanlastest sõbrad. Isegi Yuri, tuutor, kellega ma eelmisel semestril tihedalt suhtlesin, kuid kellel polnud kooli tõttu aega meiega koos olla, ilmus kohale, vaatamata sellele, et ta oli just töölt tulnud. 

Olin äärmiselt liigutatud, eriti kui mind kaunistati plastikust sünnipäevatiaara ja lei'ga.Seetõttu ei pannud ma pahaks, kui Mary mulle jäätisebaari juures koogi näkku lõi ja naerdes minema jooksis. Järgmise kuue tunni jooksul tundsin end tõepoolest nagu printsess ning mitte miski ei suutnud mu tuju rikkuda. Õhtu lõppes... arvake ära. Jah, jälle karaoket lauldes. Mis meil siin ikka paremat teha on. Pidin järgmisel päeval küll kooli minema (sest kõik see toimus neljapäeval), kuid otsustasin esimesest loengust puududa. Tegemist oli ikkagi mu sünnipäevaga. Selle asemel veetsin terve järgmise hommiku tänukirju kirjutades ja vaikust ning rahu nautides. Tegemist oli mu elu ühe parima sünnipäevaga ning ma pean seda igavesti meeles. 

Minu õnneks otsustas Mary kõik meie maikuu tegemised jäädvustada, nii et ma lisan siia järjekordse lingi, mis võtab minu jutu kenasti kokku: https://www.youtube.com/watch?v=qVR21n-FdDw

Jah, meil oli mais väga lõbus...

Kevadine grill

Ma olen blogi jälle unarusse jätnud, aga loodetavasti õnnestub mul nüüd taas järjele saada. Eks me näe. Kui aus olla, siis kevadvaheaja algus ei olnud just kuigi märkimisväärne. Jah, kohtusime uute tudengitega, õppisime neid tundma, aga kuna mina olin vanade tudengite grupis, ei korraldanud kool meie jaoks enam mingeid huvitavaid üritusi. Kogu tähelepanu oli uutel tudengitel, keda nüüd mööda linna ringi solgutati ja kõigile tutvustati. 

Niisiis oli meil võimalus ise midagi ette võtta. Aprilli lõpus võttis minu ja Maryga ühendust üks meie ühine sõbranna. Misaki oli meiega eelmisel semestril samas loengus ning ma suhtlen temaga senini üpris tihedalt, kuigi ei näe teda enam nii tihti. Ta on natuke ebatüüpiline jaapanlane: ta on vali, oskab end kehtestada ja tema unistus on kunagi Hawaiile kolida ning seal töötada. Igal juhul võttis Misaki meiega uuesti ühendust ja küsis, kas me oleksime ühest väikesest grillipeost huvitatud. Loomulikult olime koheselt nõus ning nii leppisime kokku päeva ja kellaaja, millal Misaki meile vastu tuleb, et meid siis enda juurde viia. 

Ausalt öeldes olime mõlemad Maryga alguses natuke mures. Reeglina kui me noorte jaapanlaste seltskonnas viibime, on nad kõik väga tagasihoidlikud ega oska millestki rääkida. Isegi kui üritame nendega vestlust alustada, ei võta nad vedu. Tavaliselt on probleem selles, et nad tunnevad, et peavad meiega inglise keeles rääkima. Isegi kui üritame midagi jaapani keeles küsida, vastavad nad inglise keeles (sest on täiesti välistatud, et me saame jaapani keelest aru!) ning kuna nad pole oma inglise keele oskuses väga kindlad, vastavad nad alati väga lühidalt, paarisõnaliste lausungitega. Niimoodi on võimatu vestlust üleval hoida ja lõpuks istume kõik ikkagi ebamugavas vaikuses. Seetõttu oli meil kerge hirm, et ka see grillipidu on samasugune, kuid Misaki juurde kohale jõudes ootas meid ees paras üllatus. 

Nimelt ei olnud tegemist noorte jaapanlaste grillipeoga - tegemist oli hoopis pereüritusega. Kohal olid loomulikult Misaki vanemad, tädid, onud, vanemate parimad sõbrad, Misaki õde ja kümneaastane nõbu. Ühesõnaga, kuskil viieteistkümnest osalejast olid vaid viis alla neljakümne aasta vanused. See oli parajalt ootamatu... ja kergelt hirmutav. Vähemalt seni, kuni meid tervitama tuldi. 

Kakskümment minutit pärast kohalejõudmist avastasin, et tegelikult pole perekondlikud peod jaapanis sugugi nii hirmutavad. Vahetult pärast kohalejõudmist suruti meile mõlemale kätte klaas veini, meid pandi laua äärde istuma ning äkitselt ümbritses meid terve trobikond vanemaid jaapani naisterahvaid, kes üritasid meiega inglise-jaapani segakeeles rääkida. Nad uurisid, kust me tuleme, kui kaua plaanime jaapanis olla, mis meile siin meeldib ja nii edasi. Iga kord, kui vastasime neile jaapani keeles, olid nad vaimustuses ning kiitsid meid taevani. Aja möödudes hakkas vestlus sujuma, sest need naised ei olnud absoluutselt häbelikud. Isegi kui nad ei osanud midagi inglise keeles öelda, püüdsid nad end kuidagi selgeks teha ning vahetevahel oli tulemus päris koomiline. Näiteks kui me küsisime, mis üks või teine laual olev roog on, püüdis Misaki tädi meile nii hästi kui võimalik vastata:

"See on... see on... hmm... vetika sõber! Mitte vetikas! Vetika sõber!"

"Olgu... ja see kala seal?"

"See on angerja sõber!"

Niimoodi üritas ta meile selgeks teha, et veidra rohelise salati tooraineks oli midagi vetikalaadset ja lauale toodud kala sarnanes maitse ja välimuse poolest angerjale. Õhtu jooksul toodi lauale veel mitu veinipudelit ja lõpuks ka shampus ning mida rohkem Misaki pereliikmed jõid, seda lõbusamaks ja avatumaks nad muutusid. 

Toit oli samuti suurepärane. Lisaks ribidele ja veiselihale pakuti meile soola ja sojakastmega grillitud rannakarpe, hiidkrevette, mitut erinevat sorti kala ja palju muud. Lahkudes valati meid üle kallistuste ja ilusate soovidega ning loomulikult kutsuti meid tagasi. Koduteel metroos istudes olime Maryga ühel meelel: Jaapanis on perekondlikud peod tunduvalt lahedamad kui noortepeod. 

Kirsiõite aegu....

Pea kõik on filmidest või sarjadest näinud, kui ilusaks Jaapan muutub, kui kirsid õitsevad. Linnu ja külasid kaunistavad tuhanded roosaõielised puud, mis muudavad kogu ümbruse muinasjutuliselt kauniks. Kahvatud õied kõrguvad peade kohal ja langevad iga tuuleiili toimel roosa vihmana alla. Kirsside õitsemise aeg on Jaapanis imekaunis ning loomulikult väga romantiline aeg. Loomulikult lähevad sel ajal kõik vähegi mõistlikud inimesed parki piknikule ja kirsiõisi vaatlema - kogu üritus kannab nime 'hanami' ning selle mõte on lihtsalt värskes õhus ning sõprade seltskonnas kirsiõisi imetleda. 

Ootasin seda aega pikkisilmi juba enne, kui Jaapanisse kohale jõudsin. Teadsin, et kevadel muutub kogu Nagoya linn maaliliselt kauniks ning et mul õnnestub nautida seda, mida olin varem vaid filmidest ja multikatest näinud. Olin veidi pettunud, kui avastasin, et kirsid õitsevad vaid maksimaalselt kaks-kolm nädalat, aga isegi see ei suutnud mu tuju rikkuda. See tähendas lihtsalt seda, et pidin nendest nädalatest viimast võtma ja iga päev kas parki minema või lihtsalt ümbruses ringi jalutama. 

Lõpuks jõudis aprill kätte ning puud, mis olid varem paistnud kui raagus skeletid, muutusid just kui võluväel. Kirsiõied olid äkitselt igal pool ning mina nautisin seda kaunist aega täiel rinnal. Läksin pea iga päev sõpradega parki, kus me tegime seda, mida jaapanlased tavaliselt hanami aegu teevad: istusime puude all, nautisime vaadet ja... jõime veini... 

Jah, kui nüüd aus olla, siis tegelikult on kogu see kirsiõite vaatlemine jaapanlaste jaoks lihtsalt ettekääne joomiseks. Pargid on täis kontoritöötajaid, kes lõunapausi ajal puude varjus kergelt napsitavad ja siis tööle naasevad, ning tudengeid, kellel pole midagi paremat teha. Oh, loomulikult oli ka lastega peresid, kes niisama piknikule tulid, aga traditsiooniliselt on hanami ja alkohol tihedalt seotud. Seetõttu otsustasime sõpradega, et läheneme kogu üritusele nii, nagu tüüpilised jaapanlased: haarasime matid, näksid ja alkoholi kaasa ning veetsime kaks nädalat parkides ilusat ilma, üksteise seltskonda ja kauneid kirsiõisi nautides. 

Võiksin kogu üritusest veel lähemalt rääkida, aga ma lasen videol enda eest rääkida. Pool sellest on pühendatud hanami'le, teine pool kõigele muule, mida me sel perioodil tegime (karaoke, takoyaki ja palju muud): https://www.youtube.com/watch?v=ugIrINKIQqs

Autor loomulikult minu kallis havailasest sõbranna, Mary. 

Lühikokkuvõte kevadvaheaja lõpust

Olen seni kohutavalt laisk olnud ja blogi hooletusse jätnud, kuid loodan, et mul õnnestub end nüüd kokku võtta. 

Korea reisi viimase päeva kohta pole just palju rääkida. Veetsime päeva suveniire otsides ja muidu mööda poode konnates - olin selleks ajaks kohutavalt haigeks jäänud, nii et pidin iga natukese aja tagant maha istuma ja end koguma. Mul pole õrna aimugi, kuidas selle päeva üle elasin ning ega ma selle kohta just palju ei mäleta. Jõudsime kuskil seitsme paiku ööbimiskohta ning mina ronisin otsekohe voodisse. Ärkasin kuskil keskööst, sest olime otsustanud öise bussiga lennujaama sõita. Buss läks kella neljast ja jõudis kohale seitsmest - meie lend lahkus üheksast hommikul.

Pärast Jaapanisse naasmist oli mul kuskil kaks päeva, et end korralikult välja puhata ja toibuda. Seejärel jõudis juba mu ema Nagoyasse ning terve järgmine nädal oli sisustatud ohtra ringikondamisega. Käisime loomulikult Nagoya lossis, Osu piirkonnas ja Sakae teletornis, lähedalasuvas onsenis jne, kuid kõige meeldejäävam oli meie reis Kyotosse ja Narasse. 

Kyoto on palju vanem linn kui Nagoya ning seda oli ringi jalutades selgelt näha: arhitektuur oli tunduvalt traditsioonilisem, tänavad kitsamad ning metroosüsteem oli lihtsalt kohutav! Olles harjunud Nagoya loogilise ja lihtsa metrooga, oli Kyoto paras kultuurishokk. Sellegipoolest oli päris mõnus sellises vanas linnas ringi jalutada ning erinevaid templeid ja losse külastada. Loomulikult käisime kuldset paviljoni vaatamas, külastasime Kyoto lossi, Kiyomizu templit ning jalutasime Gioni linnaosas ringi. 

Üks kõige huvitavamaid kohti oli kindlasti Fushimi Inari tempel Kyoto lähistel. Tegemist oli templikompleksiga, mis on tuntud tuhandete torii väravate poolest, mis moodustavad mööda mäekülge üles templi juurde viiva tunneli. Tegemist on väga maalilise kohaga ning kui oleksime näiteks keskpäeval kohale jõudnud, oleksime ilmselt mäetippu roninud ja vaadet nautinud. Kahjuks jõudsime templi juurde alles pimedas ning olime selleks ajaks parajalt väsinud ja näljased ega soovinud nelikümmend minutit kestvat teekonda ette võtta. 

Nara oli Kyotost sootuks erinev: väiksem, rahulikum ja palju meeldivama õhustikuga. Nara on samuti äärmiselt vana - üks vanimaid linnu Jaapanis - ning seda oli ringi jalutades nii näha kui tunda. Minu Nara vaimustus on suuresti tingitud ka sellest, et see on ainus linn Jaapanis (ja võib-olla kogu maailmas), kus metskitsed jalutavad vabalt mööda tänavaid ringi. Tegemist ei ole paari-kolme kitsega - ei, Nara vanalinn kubiseb kitsedest, kes niisama ringi kondavad, päikese käes peesitavad ja turistide käest maiustusi nõuavad. Nende toitmiseks müüakse igal pool putkades spetsiaalseid soolaküpsiseid, kuid ausalt öeldes ei ole see kõige parem idee. Niipea, kui ühele kitsele küpsise andsin, ümbritses mind terve hord sarvilisi elukaid, kes mind nügisid, hammustasid ja lakkusid, et oma osa saada. Korraks oli mul hirm, et jään oma käekotist ilma. Need kitsed on inimestega nii harjunud, et nad on parajalt ülbeks muutunud... kuid nad on sellegipoolest imearmsad. 

Need kümme päeva, mis mu ema külas oli, olid äärmiselt lõbusad, mis sest et väsitavad. Sisustasime aja erinevate seiklustega, korraldasime ühe korraliku takoyaki-peo ning tutvustasin emale oma lemmikuid sushikohti. Loomulikult oli mul kahju, kui ta lahkuma pidi - tuba tundus äkitselt kohutavalt tühi ja vaikne - aga ma tean, et tal oli lõbus ja see on kõik, mis loeb. 

Isiklik reisikorraldaja

Korealased on üldiselt väga hästi organiseeritud – saime sellest aru samal õhtul, kui jõudsime Daejeon’i.  Olime just pesust tulnud, kui Heeweon päris meie plaanide järele. Teatasime, et ega meil mingeid erilisi plaane polegi: tulime Daejeon’i lihtsalt asjaolude sunnil ning meil polnud õrna aimugi,  mida seal teha. Heeweon oli paar hetke üllatunult vait ja kadus siis kiiresti teise tuppa vanematega rääkima. Kuskil viisteist minutit hiljem tuli ta tagasi ja teatas, et meil on järgmiseks päevaks plaan olemas.

Ah? Meil? Minu teada pidi Heeweon kooli minema, aga... Ah, ta pidigi kooli minema. Aga plaan...? Tuli välja, et ta oli vanemate abiga minu ja Brenda järgneva päeva täielikult ära sisustanud. Nimelt ootas meid varajane lõuna tema ema ja vennaga ühes lähedalasuvas kohvikus. Seejärel pidime Daejeon’i jaama minema, kus meid viidi linnatuurile, mis kestis kella kaheteistkümnest poole viieni. Pärast seda pidime Heeweon’i endaga jaamas kokku saama ning ta lubas meid poodidesse viia. Okei, see oli ootamatu. Arvasin, et ta lihtsalt soovitab meile teatud kohti, kuhu minna, aga tema pani meile terve päevakava kokku. Heeweon oli nagu professionaalne reisikorraldaja: kõik oli ajaliselt paika pandud ning lõunasöök ja vaba aeg plaani sisse arvestatud. Olgu siis nii. Vähemalt ei pidanud me ise vaeva nägema ega kohalike vaatamisväärsuste kohta uurima - kõik oli meile ette-taha ära tehtud. 

Ärkasime järgneval hommikul varakult ja suundusime Heeweon’i ema ja noorema vennaga korterist viie minuti tee kaugusel asuvasse kohvikusse, kus meile pakuti tüüpilist korea nuudlirooga ja teed. Viimane oli minu jaoks äärmiselt teretulnud, sest olin viimase kahe päeva jooksul äärmiselt haigeks jäänud ning igasugune tegevus nõudis suurt pingutust. Lisaks sellele oli mu kurk paistes ja nina tilkus nagu katkine kraan. Püüdsin siiski head nägu teha ja kuulasin, kuidas Heeweon’i ema meile väga halvas inglise keeles seletas, miks sellel nuudliroal just selline nimi on ja mis meid linnatuuril ees ootab.

Lõunaga läks oodatust veidi kauem, nii et oleksime äärepealt linnatuuri bussist maha jäänud. Meie üllatuseks oli lisaks meile veel tervelt kaks inimest tuurist osa võtmas. Jah, tervelt kaks. Ilmselgelt polnud turismihooaeg veel alanud.  Vähemalt pöörati meile seda rohkem tähelepanu ning saime erikohtlemise osaliseks. Grupijuht seletas meile kenasti lahti, milles tuur seisneb, mida me teha saame ja kui kaua kõigega läheb.

Daejeon on üpris uus linn ning suurest teadusele keskendunud. Seal on äärmiselt palju erinevaid teadusinstituute, uurimiskeskusi ja mitu erinevat ülikooli, mis on valdavalt reaalkallakuga. Meid ootas ees külastus leiutistemuuseumisse, tähetorni, sõit läbi astrofüüsikainstituudi ja lõpuks jalavann. Okei, see viimane oli natuke veider ega sobinud väga hästi kavasse, aga polnud minu asi vinguda. Plaan oli juba tehtud.
Esimene pooltund möödus linnas ringi sõites. Daejeon on tõeline suurlinn ning kõik ehitised on nii uued ja hiiglaslikud nagu oleks linn alles mõnekümne aasta eest tühja koha pealt üles ehitatud. Kõik erinevad instituudid ja ülikoolid, millest mööda sõitsime, olid ülimodernse arhitektuuriga klaashooned, mis torkasid pilvelõhkujate ja ärihoonete vahel selgelt silma. Kogu sõidu ajal ei näinud ma ainsatki templit ega traditsioonilist hoonet. Võimalik, et olime lihtsalt vales piirkonnas, aga mul tekkis kerge kahtlus, et ehk neid ei olegi Daejeon’is.

Esimene peatus oli leiutistemuuseum. Tunniajase tuuri vältel saime erinevaid leiutisi proovida ning mänge mängida. Nägime, kuidas 3D prillid töötavad ning saime omaenda 3D filmis osaleda, korraldasime virtuaalse ilutulestiku, osalesime avariisimulatsioonis ning mängisime arvutimängu, kus tegelane jäljendas kõiki meie liigutusi, ilma et oleksime pidanud ühelegi nupule vajutama.

Järgmine peatus oli observatoorium, kus korea keeles rääkiv giid meile planeetide liikumise ja tähtede kohta midagi seletas. Mul pole õrna aimugi, millest ta täpselt rääkis, aga polnudki tähtis. Meil õnnestus läbi teleskoobi päikest lähedalt näha ning veidi hiljem viidi meid kuplialusesse saali, mis muutus tulede kustudes tähistaevaks. Meile näidati, kus erinevad tähtkujud asuvad ning millistest tähtedest need moodustuvad. Tekst oli loomulikult taaskord korea keeles, aga sellel polnud tähtsust. Nautisin lihtsalt vaikust, rahu ja imelist vaadet tähistaevale.

Viimane koht, kuhu meid viidi, oli Daejeon’i tuntud jalavann. Ootasin, et meid viiakse mingisse peenesse spaasse, kus saame käteräti ja kõik muu vajaliku, kuid selgus, et jalavann asus väljas. Keset linna oli väike haljasala, kus asusid pisikesed auravad tiigikesed, mille ääres inimesed istusid, jalad vees. Nii lihtne see oligi. Vesi tuli looduslikust kuumaveeallikast ning vaatamata sellele, et ilm oli üpris jahe, oli parajalt mõnus istuda jalad vees. Saime taaskord veidi puhata ning päikeselist jahedat talveilma nautida.

Pärast seda mitmetunnist retke olin parajalt väsinud ja kergelt näljane. Meid pandi taas jaamas maha ning lühikese ootamise järel saime kokku Heeweon’iga, kes meid õhtustama viis. Toit oli taas suurepärane – vürtsikas nuudli, juurviljaroog kalaga – ning taaskord anti meile võimalus seda ise valmistada. Seekord oli tegemist äärmiselt vürtsise roaga, mis oli minu jaoks isegi hea, sest tänu sellele sain jälle läbi nina hingata. Kahjuks ei teinud see mu kurgule erilisi teeneid.

Õhtu lõppes poodlemisega. Ekslesime maa-aluses kaubanduskeskuses ringi ja otsisime riideid ja jalateid, mis ei olnud kahjuks Jaapanis olevast kaubast märgatavalt odavamad. Siiski leidsime mõningaid ilusaid asju, kuid suveniiride ostmise jätsime viimasele päevale. Lootsin, et mu tervis paraneb selleks ajaks... 

Tuli takus

Kolmapäev algas plaanitust hiljem, sest olime mõlemad hommikul äärmiselt väsinud. Otsustasime sisse magada, sest ega meil suuri plaane ei olnud. Tahtsime tagasi Changdeokgungi paleesse minna, sest eelneval päeval oli see suletud ning tahtsime siiski kõige suuremale paleele pilgu peale heita, ning pärast seda pidime rongijaama suunduma. Nimelt pidime jõudma kella viiesele Daejeon’i rongile. Brenda sõber Heeweon elab Daejeon’is – Lõuna-Korea suuruselt viiendas linnas – ning plaanisime ülejäänud aja tema juures ööbida ning Daejeon’i avastada. Rongini oli aga terve igavik aega, nii et olime kindlad, et ei pea kiirustama.

Kuskil kaheteistkümne paiku olime poolel teel paleesse ning olime üpris enesekindlad, et kõik läheb ladusalt. Jõudsime ideaalsel hetkel kohale – väljas valmistuti valvurite vahetuseks ning meil õnnestus kogu tseremooniat heast kohast pealt vaadata. Traditsioonilistes rõivastes ja lippe kandvad valvurid viisid trummide ja pasunate saatel oma tseremoonia läbi, meelitades üha rohkem pealtvaatajaid ligi. Muidu suhteliselt kuiv paleekülastus muutus tunduvalt põnevamaks ning pärast lühikese tseremoonia lõppu liikusime entusiastlikult edasi.

Olles juba varem üht väiksemat paleed külastanud, olime üpris kindel, et ka see kompleks on üpris suur. Meil polnud aga õrna aimugi, kui suur täpselt. Uhke peahoone taga avanes värav, mis viis järgmisesse linnakusse, siis parki, tiigi äärde ja nii edasi. Peahoone oli loomulikult tunduvalt suurem ja suursugusem kui eelneval päeval külastatud kompleksi oma, aga seda oligi arvata. Trooni kohal ja laes olevad maalingud olid värvikirevamad ja detailsemad kui eelmises lossis ning ekstravagantselt kaunistatud troon seisis vastuvõturuumi keskel kõrgel platvormil.

Liikusime edasi läbi uhke eluruumide rajooni kuni jõudsime pargini, kus tundsin esimest korda pika aja jooksul, et kevad hakkab lõpuks kätte jõudma. Puudeokstel oli näha pisikesi rohekaid pungi, maapind oli eelmise öö vihmast mudane ning kõik lõhnas kuidagi... kevadiselt. Jalutasime läbi pargi, mille ühes servas asuva tiigi keskel ilutses pisike saareke värvikireva paviljoniga – väga maaliline vaatepilt. Veidi eemal mäe taustal paistis hele pagood ning mida kaugemale me kõndisime, seda rohkem avastasime huvitavaid hooneid ja rajoone.

Enne, kui me arugi saime, oli kell juba kolm ja meil oli viimane aeg ööbimiskohta suunduda, kotid haarata ja rongile joosta. Kiirustasime metroosse ja võtsime suuna Gangnami poole. Nelikümmend minutit hiljem jõudsime õigesse peatusesse... ja siis läks asi kiireks. Meil kulus ööbimiskohta jõudmiseks oodatust rohkem aega – teadsime, et teekond rongijaama peaks võtma umbes 40 minutit ja kell oli juba peaaegu neli. See... ei olnud hea. Jooksime kiiresti korterisse, haarasime asjad ja kiirustasime tagasi metroosse... kus me rongist maha jäime. Suurepärane! Pidime kaheksa minutit ootama, enne kui uus rong tuli ja selleks ajaks olime juba parajalt närviliselt. Meid ootas ees kaks liinivahetust ning õigesse jaama jõudes pidime õige kassa üles otsima, piletid ostma ja enne viit õigele rongile hüppama. Poolel teel jaama tundus see täiesti võimatu. Siiski, lootus sureb viimasena.

Jõudsime imekombel kakskümmend minutit enne rongi lahkumist peatusesse ning tormasime pileteid ostma. Meid ootas ees kohutavalt pikk saba, kuid meie õnneks liikus see suhteliselt kiiresti. Ootasime viis minutit... kuus... seitse... Hakkasime üha närvilisemaks muutuma, kuid olime kassale juba üpris lähedal. Rong pidi kümne minuti pärast lahkuma ning meie ees oli ainult kaks välismaalast, kes midagi omavahel arutasid. Nad astusid kassiiri juurde... ja selle asemel, et piletid osta, jäid nad midagi arutama. Lihtsalt täiuslik! Meil oli hullumeelselt kiire, aga nemad hakkasid kassas alles juurdlema selle üle, kuhu minna ja miks. No tõesti!

Meie õnneks avanes kõrvalkassa ning saime viimasel hetkel piletid ära osta. Viis minutit hiljem istusime juba rongis ning seejärel liikusime Daejeon’i poole. Jõudsime veidi enne kaheksat linna kohale ning saime vahetult pärast seda Heeweoniga kokku. Ta juhatas meid otsekohe kohalikku söögikohta, kus saime ise kokata. Laua keskel oli pliit, kuhu asetati suur pann meie toiduga – vürtsikas kana-riisiroog – ning meile anti isegi põlled. Tuleb mainida, et korealased vürtsiga ei koonerda. Toit oli lihtsalt suurepäraselt vürtsikas ning fakt, et saime ise kokata, tegi elamuse ainult lahedamaks. Õhtu lõppes lähedalasuvas jäätisekohvikus, kus tellisime endale magustoiduks pisikese tünni jäätist ning seejärelt suundusime Heeweoni korterisse, mis oli kõigist senistest ööbimiskohtades kõige parem. Sain üle pika aja soojas toas pehmel madratsil magada ning pärast korralikku pesu tundsin end tunduvalt paremini... vähemalt mõnd aega. 

Reis läbi Souli

Teisipäev algas Gangnamis. Jah, otsustasime, et kui juba Soulis oleme, tuleb kindlasti ka Gangnami rajoonist läbi hüpata. Seda enam, et Gangnam oli meie ööbimiskohast kahekümne minuti kaugusel. Pärast lühikest jalutuskäiku olimegi juba kõrghoonete ja kallite kohvikute vahel. Mis Gangnamis siis nii erilist on? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Tegemist on lihtsalt rajooniga, kus on palju poode, kohvikuid, kõrghooneid ja kontoreid. Siiski, vähemalt saan nüüd öelda, et olen Gangnamis ära käinud ning maa-alusest kaubanduskeskusest leidsime isegi poe nimega ’Gangnam Style’. Tundub, et korealastel on huumorimeel täiesti olemas.

Järgmiseks suundusime Changdeokgungi palee juurde, mis on suurim ja kuulsaim palee Soulis. Otsustasime, et lisaks šoppamisele peaksime ka natuke kultuursemad olema. Kahjuks avastasime kohale jõudes, et palee on suletud. Ühel päeval nädalas on palee kinni ja meie sattusime sinna just sellel päeval. Nojah, õnneks oli sealsamas palee kõrval ajaloomuuseum, nii et meie plaan ei läinud täielikult vett vedama. Tegime muuseumis väikese tuuri ja avastasime, et samas piirkonnas on lisaks põhilisele paleele veel terve hunnik (neli) paleesid. Lähim neist oli Gyeongbokgung. Pidin kella kuuest Miraga kohtuma, aga kuna sinna oli veel tükk aega, otsustasime järgmisesse paleesse suunduda.

Kuskil viisteist minutit hiljem jõudsime suure ekstravagantse palee juurde, mis oli õnneks avatud. Meie rõõmuks ei olnud seal ka kuigi palju turiste – ilmselt ei olnud turismihooaeg veel alanud. Astusime uudishimulikult palee õue, kus meile avanes vaade suurele punase-rohelisekirjule lossile, mis seisis keset lagedat väljakut. Jalutasime edasi nagu tüüpilised turistid, tehes kõigest vähegi huvitavast pilte. Palee oli tuduvalt värvilisem ja suursugusem kui Jaapanis nähtud lossid. Igal pool oli kulda ja karda ning selgus, et kuningatrooni kaunistas pärlmutter. Väga kena.

Jalutasime ümber lossi, arvates et see on lihtsalt igava müüriga ümbritsetud, kuid selle asemel avastasime värava. Sellest läbi astudes selgus, et lisaks paleele oli nende müüride vahel terve linnak, kus kunagi ammu kuningapere liikmed ja ametnikud edasi. Väike ekskursioon, mis oleks pidanud kuskil kümme minutit võtma, venis pooletunniseks matkaks läbi palee aia ja erinevate elamurajoonide. Suurem osa hooneid olid loomulikult väga suursugused, värvilised ja kirevad. Ainult ametnike elu- ja tööruumid olid klassikaliselt tagasihoidlikud.

Enne kui me arugi saime, hakkas kell juba kuuele lähenema ja me pidime järgmisesse metroojaama jalutama, et Miraga kohtuda. Selleks ajaks polnud me veel lõunat söönud, nii et olime väsinud ja näljased. Paar minutit pärast kuut olime metroojaamas kohal ning saime Miraga kokku. Niipea, kui ta avastas, et me pole midagi söönud, otsutas ta meid toiduekskursioonile viia.

Esmalt suundusime lähedalasuvale tänavaturule, mis oli äärmiselt... aasiapärane. Katusega kaetud tänaval oli lugematul hulgal müügiputkasid toidu, vürtside või riietega. Tänava keskel olid erinevad söögiputkad, kus sai leti ääres istudes kohalikke värskelt valmistatud toite proovida. Ringi liikumine oli parajalt keerukas, sest rahvast oli palju ja müügiputkad muutsid tänava äärmiselt kitsaks. Korra oleksin peaaegu ühele vaesele korea vanahärrale sülle kukkunud, kui minust mööduv rahvamass mind kergelt müksas. Koreas on kindel hierarhia – vanematel on alati eesõigus. Nii et kui mõni vanem härra või mammi tahab sinust mööduda, teeb ta seda igal juhul, isegi kui peab selleks sulle peale astuma.

Kuskil viis minutit hiljem võtsime istet kahe müügiputka vahel olevas rahvarohkes söögikohas, kus meile pakuti traditsioonilisi korea köögiviljapannkooke. Loomulikult saime kõrvale ka kimchit, marineeritud sibulat (suurepärane asi) ja meile pakuti ka traditsioonilist korea alkoholi. Makegolli on piimjas kergelt magus alkohol, mis oli kergelt... kihisev. Maitse oli äärmiselt huvitav ja veel põnevam oli fakt, et seda serveeriti meile metallist kausikestest. Vaatamata sellele, et koht oli lärmakas ja kitsas, oli toit imemaitsev ning mulle isegi meeldis restorani kaootiline õhustik.

Sõime kiiresti oma pannkoogid ära ning järgmiseks suundusime teise restorani   kuskil viieminutilise jalutuskäigu kaugusel esimesest. Seal pakuti meile taas gimbap’i ning veiseliha shashimit, mis oli suurepärane. Riivitud pirni põhjal olid õhukesed veiseliha ribad, maitsestatud seesamiõli, natukese sojakastme ja äädikaga ning kõige peal oli toores munakollane. Ei pruugi just kõige maitsvam tunduda, kuid kõik läbi segades oli tulemus suurepärane. Pärast sellist söömaaega olid meie kõhud täis ning tuju suurepärane. Niisiis oli aeg linna avastama minna.

Esiteks jalutasime veidi Cheonggyecheon’i (edu selle hääldamisega) piirkonnas ringi, nautides veidi vaiksemat ja rahulikumat atmosfääri. Selleks ajaks oli päike juba ammu loojunud ja Soul säras tuledes. Niimoodi mööda jõeäärt jalutades jõudsime lõpuks Insadong’i . Tegemist on Souli kõige traditsioonilisema linnaosaga, kus kõik sildid (isegi McDonalds’i ja Starbucks’i omad) on korea keeles ning poodides pakutakse traditsioonilisi riideid, maiustusi ja keraamikat.

Otsustasime, et toidutuur poleks ilma magustoiduta täielik, nii et põikasime ühte tüüpilisse teemajja, kus lisaks erinevatele jookidele pakuti ka tüüpilisi korea maiustusi.  Istusime maha, haarasime menüü ja tellisime ettekandja ilmudes kolm erinevat magustoitu, kõik 5-7 euro väärtuses. Olime endaga jube rahul, kui ettekandja järsku teatas, et kuna tegemist on teemajaga, peame ka midagi juua tellima. Okeeei, heitsime uuesti pilgu menüüle ja avastasime, et kõige odavam tass (just nimelt tass, mitte kann) teed maksab 7 eurot. Hullult kallis, aga otsustasime, et võime seda endale lubada – äkki oli tegemist väga hea teega. Tellisime suvalise tee ja ettekandja kadus hetkeks kööki. Tagasi tulles oli tal uudiseid: selles teemajas peab iga klient ühe joogi tellima. Nii et lisaks 5-eurosele maiustusele pidime ka 7-eurose tee tellima. Väga kena...

Me ei kavatsenud sellega leppida ning otsisime kiiremas korras uue kohviku, kus tellisime kolm erinevat kooki: rohelise tee, šokolaadi ja Jeju orhidee kreemikoogi. Seletuseks nii palju, et Jeju on Korea üks lõunapoolsematest saartest, mis on kuuldavasti tuntud oma šokolaadi ja muude maiustuste poolest. Jõudsime ööbimiskohta tagasi alles kella üheteistkümneks ning pidime kohe pakkima hakkama – kolmapäeval ootas meid ees reis Daejeon’i.