Väike jalutuskäik

Jaapanlaste elu on kiire ja stressirohke. Neil ei ole kuigi palju vaba aega, mistõttu on sõpradega suhtlemine või isegi lemmiklooma omamine keerukas. Lisaks sellele ei ole paljudes korterelamutes lemmiklooma pidamine lubatud. Sel põhjusel on siin terve hunnik asutusi, mis spetsialiseeruvad üksinduse peletamisele – näiteks kiisukohvikud. Ei, siin ei ole mitte midagi räpast ega pornograafilist. Tegemist on kohvikutega, kus on võimalik tunnitasu eest kasse paitada ja kallistada. Tavaliselt tuleb loomulikult ka vähemalt üks jook tellida, kuid ega toidu ega joogi pärast sinna ei minda.

Mõnes mõttes on see geniaalne äriidee: sulle meeldivad kassid, sa tahad nendega mängida, aga sul pole aega ega tahtmist endale püsivalt kassi soetada. Kiisukohvik on täiuslik lahendus. Kassid on vaktsineeritud, hästi toidetud ja kui sa neist tüdined, võid rahulikult koju jalutada – sul ei ole enam mingeid kohustusi. Üksikute töönarkomaanide jaoks on see päris hea lahendus.

Kuna ma pole Eestis midagi sellist näinud, tundsin selle vastu kerget huvi. Sel põhjusel olin koheselt nõus, kui üks välistudengitest pani ette, et võiksime sel nädalal sinna minna. Mul polnud midagi paremat teha, nii et miks ka mitte. See on ju ainulaadne kogemus...

Neljapäeval asusime väikese kambaga teele. Jõudsime lõunast Osu linnaossa ning otsustasime enne kohvikusse minekut lõunat süüa. Kasside läheduses söömine ei tundunud just eriti hea ideena. Niisiis läksime suvalisse restorani ja asusime lõunat sööma. Olime vist kuskil kakskümmend minutit restoranis istunud, kui sisse astus välismaalastest paarike koos väikese lapsega. Alguses ei teinud me sellest väljagi, sest selles linnaosas ei olnud see just eriti märkimisväärne, siis püüdsid nad inglise keeles teenindajalt midagi küsida. Ilmselgelt olid nad turistid, sest igaüks, kes on siin veidi rohkem aega veetnud, teab et enamus teenindajaid ei räägi siin inglise keelt. Isegi kui nad sellest aru saavad, ei suvatse nad seda rääkida. Loomulikult ei osanud ka see teenindaja vaeseid turiste inglise keeles aidata, nii et otsustasime ise abi pakkuda. Selgitasime teenindajale, mida temalt küsiti ja tõlkisime paarikesele, mida teenindaja vastas. Niimoodi sai segadus lahendatud, paarike tänas meid ja ka teenindaja oli tunduvalt õnnelikum.

Selgus, et turistid olid albaanlased ning nad külastasid naise venda, kes elas juba pikemat aega Jaapanis. Pärast lühikest vestlust pöördusime oma toidu juurde tagasi ning kui lahkusime, saime uuesti tänusõnade osaliseks. Niipea, kui olime restoranist väljunud, märkisin, kui raske turistidel siin olla võib. Vähe sellest, et enamik teenindajaid ei räägi inglise keelt, on menüüd enamasti jaapani keeles. Nii et kui sa ei tunne ühtegi jaapani tähestikku, on siin toidu tellimine parajalt raske. Ja see pole veel kõik: lisaks sellele, et enamikes kohtades on menüü jaapani keeles, on siin terve hunnik restorane, kus isegi hinnad on kanjides. Jah, enamasti kasutatakse siin araabia numbreid, aga mõned traditsioonilisemad kohad kasutavad ikka veel kanjisid hindade kirjutamisel.

Kassikohvikusse minnes saime pettumuse osaliseks. Nimelt oli kohvik suletud. Silt uksel teatas, et kuna kohviku ainus töötaja on õpilane, kellel on parasjagu eksamiperiood käsil, on kohvik suletud. Nojah, eks me pidime sellega leppima. Jalutasime veel veidi aega mööda poode ringi, kuni otsustasime lahku minna. Üks minu kaaslastest suundus koju, teine tööle ja kolmas anime-poodi. Mina otsustasin veidi ringi jalutada. Põhjus oli lihtne: metroopilet Osu peatusest koju maksab 260 jeeni. Tsurumai peatus on Osust kuskil kahekümne minuti kaugusel ja pilet sealt koju maksab 230 jeeni. Jah, ma olen nii kitsi...

Otsustasin ilusat ilma nautida ja samal ajal veidi raha säästa. Jalutasin aeglaselt Tsuruma parki – ma polnud sinna kunagi varem sattunud, aga olin palju head kuulnud. Kohale jõudes sain aru, miks seda paika niivõrd kiideti. Tsuruma park on hiiglaslik avar ja üllatavalt läänelik park, kus on mitu rooma-stiilis paviljoni, hunnik purskkaeve ja arvukalt tiike. Paviljonid, kujud ja ikka veel rohelised puud olid kohutavalt ilusad ning ma veetsin pargis vähemalt tunnikese niisama ringi jalutades. Pärast seda oli aeg koju minna. Hakkasin vaikselt metroo sissepääsu poole astuma... kui ma äkitselt ümber mõtlesin.

Tsurumai peatus oli kodust umbes seitsme-kaheksa peatuse kaugusel. Niisiis... mitte väga kaugel. Ma polnud üldse väsinud ja ilm oli ilus, nii et... miks mitte jalgsi koju minna? Otsustasin, et see on geniaalne idee ning hakkasin muretult kodu suunas astuma... või vähemalt ma arvasin, et kodu jäi sinna suunda...

Kaks tundi hiljem...

Ma ei tee nalja. Mul kulus kaks tundi, et koju jõuda. Jah, ma eksisin korra veidi ära ja sattusin õigest kohast veidi kaugemale põhja, kuid see oli kõik. Isegi kui ma poleks ära eksinud, oleks mul vähemalt poolteist tundi kulunud, et koju jõuda. Jah, see oli raske ja väsitav teekond, aga koju jõudes tundsin ennast suurepäraselt. Sain aru, et tegelikult pole linnas orienteerumine sugugi nii keeruline, kui olin alguses arvanud ja isegi minusugune hajameelne tuisupea saab sellega hakkama. Nii et kavatsen tihedamini niimoodi jalutama minna. 

Kultuuridevahelised erinevused

Semestri alguses registreerusin ainele „Kultuuridevaheline suhtlemine“. See oli üks suurima auditooriumiga loeng ning kuigi materjal oli minu jaoks suuresti tuttav, oli see siiski üpris põnev. Igal nädalal räägiti meile, kuidas kultuurierinevused võivad arusaamatuste ja konfliktideni viia, eriti Jaapanis, kus kultuur on lääne omast kardinaalselt erinev. Teoorias oli seda huvitav kuulata, kuid ausalt öeldes ei mõistnud ma olukorra täit tõsidust enne, kui seda omal nahal tunda sain.

Vahetult enne talvevaheaega olime Mary’ga rahvusvaheliste asjade keskuses, kui sattusime ühe jaapani tüdruku – Chisato’ga – rääkima. Lobisesime tühjast-tähjast ning juhuslikult mainisime jutu käigus, et tahaksime pärast aastavahetust kuhugi templisse minna ja näha, kuidas jaapanlased pühasid tähistavad. Chisato teatas, et üks Jaapani kuulsamaid templeid asub naaberprefektuuris Ise’s ning pani ette, et võiksime sinna koos minna. See oli natuke veider, sest olime alles 15 minuti eest kohtunud, aga eks Jaapanis käivad asjad natuke teistmoodi. Ta päris, kas meile sobiks 12.jaanuar. Kuna see oli peaaegu kuu aja kaugusel, olime üpris kindlad, et meil ei olnud selleks ajaks veel midagi plaanitud. Niisiis nõustusime tema pakkumisega.

Talvevaheaeg jõudis kätte ja kuskil kaks nädalat ei kuulnud me Chisato’st mitte midagi. Ausalt öeldes unustasin paari päevaga meie plaani ja kogu jutuajamise. Niisiis olin veidi üllatunud, kui paar päeva pärast vaheaja lõppu Mary minuga ühendust võttis.

„Hei, kas sa mäletad Chisato’t? Ta võttis minuga selle templissemineku teemal ühendust...“

„Okei...“

„Tema sõnul  maksavad rongipiletid Ise’sse 5500 jeeni. Ma ütlesin talle, et see on minu jaoks veidi kallis. Kuidas see sulle sobiks?“

„5500? Hmm, see on tõesti kallis. Ma arvan, et ma pean ka sellest ideest loobuma.“

Jah, ma tahtsin templisse minna, aga sellise summa eest... Jaapanis elamine on parajalt kallis ja olin juba otsustanud kokkuhoidlikumalt elada – sest veebruari eest meile stipendiumi ei maksta. Niisiis pidin sellest mõttest loobuma. Päev hiljem võttis Mary minuga aga uuesti ühendust.

„Tead, ma võtsin Chisatoga uuesti ühendust ja ütlesin talle, et meil pole selle reisi jaoks raha. Aga tuleb välja, et ta ostis piletid juba ära.“

„Mida?“

„Jah, 5500 jeeni eest.“

„Mida?!“

„Ja me peame pühapäeva hommikul kella üheksasele rongile jõudma.“

„MIDA?!“

See on ilmne näide kultuuridevahelisest erinevusest. Minu jaoks oli kohutavalt ebaviisakas, et ürituse algataja ostis piletid ära, ilma et oleks minuga enne konsulteerinud ja kindlaks teinud, et see aeg (ja summa) mulle ikka sobib. Jaapanis käivad asjad aga teisiti. Kui sa oled lubanud kuhugi minna või kellegagi kohtuda, on 100%-liselt kindel, et sa teed seda. Taganemisvõimalust ei ole. Ja seetõttu oli Chisato kindel, et võib piletid ära osta – me olime ju ometi lubanud tulla...

 Niisiis suundusime pühapäeva hommikul kell kaheksa kesklinna, et õigel ajal rongile jõuda. Pean tunnistama, et ma polnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Siiski, mu tuju paranes veidi, kui rongijaamas Chisato ja tema kahe sõbrannaga kohtusin. Kõik kolm rääkisid head inglise keelt, nii et me ei pidanud keelebarjäärist tingitud piinlikku vaikust taluma. Poolteist tundi hiljem olime juba templi läheduses, nii et astusime eelviimases peatuses rongilt maha ja järgnesime rahvamassile. 

Selle aasta 13ndal jaanuaril tähistati Jaapanis täisealiseks saamise päeva. See on kõigi 20-aastaste jaoks tähtis päev, kus nad tähistavad täiskasvanuks saamist (sest siin saadakse täisealiseks kahekümnesena). Tüdrukud kannavad sel päeval kimonot ja lähevad templisse palvetama. Kuigi püha oli 13ndal, oli Ise templis juba päev varem rahvast nagu murdu ning igal pool jalutasid kimonotes noored neiud. Ausalt öeldes oli templi ümber liiklemine parajalt raske, sest kõik liikusid kohutavalt aeglaselt ning meil polnud mingitki võimalust kulgemist kuidagimoodi kiirendada. Kulgesime aeglaselt üle silla ja läbi pargi templini, mille ees seisis hiiglaslik rahvamass. Kõik ootasid järjekorras, et neile antaks võimalus palvetada ja jumalatelt õnne paluda. 

 Järgnesime rahvamassile ja tegime sama, mida nemad: viskasime altarile paar münti, kummardasime ja palvetasime kiirelt. Seejärel suundusime edasi, sest meie taga ootasid veel kümned inimesed oma võimalust. Algas aeglane marss läbi pargi tagasi templi väravate poole. Viieminutiline jalutuskäik venis viieteistkümneminutiliseks, sest meil lihtsalt ei õnnestunud kiiremini liikuda. Lootsime, et saame linnakeses endas natuke vabamalt liigelda, kuid pidime taas pettuma. Tänavad olid täpselt sama ülerahvastatud kui tempel ning seetõttu kulus meil umbes pool tundi, enne kui leidsime söögikoha.

Üllataval kombel oli selles pisikeses nuudlikohas inglisekeelne menüü – esimene, mida ma Jaapanis kohtasin. Tõsiselt, neli kuud ja ma olen valdavalt söönud kohtades, kus menüü on jaapani keeles. Siinkohal pean ma silmas paberkandjal menüüd. Kohtades, kus menüü on elektrooniline, on loomulikult võimalus keelt vahetada. Igal juhul oli toit meile igati meeltmööda ja kui lõpuks koduteele asusime, olin üpris positiivselt meelestatud. Jah, templiskäik oli ikkagi hea kogemus... aga mitte 5500 jeeni väärt kogemus...

Laula mu laulu...

Meie kool armastab meid ebamugavatesse olukordadesse panna (nagu arvelaua loost järeldada võite). Seetõttu saadetakse meid tihti „vabatahtlikena“ erinevatele üritustele – lihtsalt selleks, et üritust veidi rahvusvahelisemaks teha. Kooli eesmärk on soodustada suhtlust jaapanlaste ja välistudengite vahel, aga kuna jaapanlased ise on suhteliselt häbelikud ning hoiavad meist eemale, sunnitakse meid seda rohkem vaeva nägema. Seetõttu pidid paljud meist „vabatahtlikult“ oma kodumaast esitluse tegema (mina sealhulgas) ning semestri lõpus pidime kõik jaapani keeles ettekande maha pidama – seekord vabal teemal.

Esimene ettekanne, mis mulle peale suruti, oli Eesti teemaline ettekanne, mis pidi toimuma ühel kenal kolmapäeval ja loomulikult lõunaajal – et ikka võimalikult palju rahvast tuleks. Olin üks viimastest, kellele see ettepanek tehti ja see juhtus ka täiesti ootamatult, kui ootasin rahvusvaheliste õpilaste keskuses üht sõpra. Ühtäkki ilmus minu juurde Katoさん – üks töötajatest – kes oma imearmsa peenikese häälega päris, kas oleksin valmis kahe nädala pärast Eestist rääkima.  Keskuse töötajatele on alati väga raske ära öelda, sest nad suudavad lihtsalt nii armsasti paluda ja sellele naisterahvale on eriti raske ’ei’ öelda. Niisiis alistusin üsna kerge vaevaga ja lubasin natuke ka Eestist rääkida. Lõppude-lõpuks olen esimene Eestlane selles koolis ja pean oma riiki esindama.

Võib-olla on asi minus, aga Eestist on väga raske ettekannet teha, ilma et see oleks hullumeelselt sarkastiline. Üks töötajatest pani nimelt ette, et ma räägiksin natuke meie ajaloost – niisiis otsustasin teha nimekirja kõikidest riikidest/rahvastest, kes on meid ajaloo vältel vallutanud/okupeerinud/anastanud. Plaanisin ilmast rääkida, aga otsustasin, et see läheks liiga sarkastiliseks. Ja loomulikult pidin ma rääkima kõigist kuulsatest asjadest/inimestest, kes/mis on Eestist tulnud. Nagu Skype ja Baruto ja... Carmen Kass? Kas jaapanlased üldse teavad, kes ta selline on?

Sain lõpuks ettekande kokku pandud ja ühel külmal kolmapäeval kandsin selle siis väikese auditooriumi ees ette. Rääkisin veidi meie ajaloost, Balti ketist, loomulikult Skype’ist, Vanast Tallinnast ja meie maalilisest vanalinnast. Mainisin ka, et eestlased on reeglina tagasihoidlikud ja sarkastilised, kuid sellegipoolest hea südamega inimesed. Auditooriumile paistis minu ettekanne peale minevat ning esitluse lõpus esitatud küsimustele vastates sain Eestit veel lähemalt tutvustada.

 Kokkuvõttes ei olnud minu Eesti-teemaline ettekanne üldse nii hirmuäratav, kui alguses kartsin. Kahjuks ei ole sellega aga lugu läbi. Nimelt ootas meid ees veel niinimetatud „ettekande-võistlus“. Tegemist ei olnud päris võistlusega – paljalt osalemise eest saime linnukese kirja – aga see oli siiski parajalt hirmuäratav, sest pidime hunniku jaapanlaste ees viis minutit jaapani keeles rääkima. Vähemalt niimoodi meile väideti.

Võisime ettekande teema ise valida. Mina otsustasin jällegi Eestit tutvustada ja valisin teemaks laulupeo... ainult selleks, et avatsada, et selle kohta ei ole nii palju rääkida, kui alguses arvasin. Tõsiselt, vaadake kasvõi Vikipeedia sissekannet laulupeost. See on tibatilluke! Olgu, tegelikult leiaksin ma nii mõndagi, mida selle kohta rääkida, aga pidage meeles, et pidin ettekande jaapani keeles tegema. Mul on niigi enese väljendamisega raskusi ja teha seda keeles, mida vaevu valdan... See oli parajalt keeruline. 

Paari nädalaga suutsin umbes viieminutilise ettekande valmis pusida ja vastaval päeval (ühel kenal laupäeval) ilmusin hommikul kohale, käes paber ettekandega ja mälupulgal vastavad slaidid. Kooli oli ürituse jaoks ühe suurema klassiruumi meie käsutusse andnud – see aga osutus suheliselt mõttetuks käiguks. Esimeste ettekannete ajal ei olnud peale meie õpetajate ühtki jaapanlast kohal – ainult meie endi saatusekaaslased kuulasid esitlusi – ja selleks ajaks, kui minu kord kätte jõudis, oli lisaks õpetajatele veel kolm lisandunud: minu tuutor, tema sõber ja üks tüdruk, keda ma ei tundnud.

Vuristasin oma teksti kiiresti ette, tehes üllatavalt vähe vigu (enda kohta) ja ettekande lõpuks oli mul tunne, et tegelikult ei olnud see üritus üldse nii hull. Siis tuli aga aeg küsimustele vastata. Kui üks ürituse korraldajatest palus auditooriumil küsimusi esitada, lootsin et kuulajad halastavad mulle ja jätavad mu rahule. Siis aga tõusis üksik jaapani tüdruk (keda ma ei tundnud) püsti ja avas suu:

„Laulupidu tundub väga huvitav, aga ma pean tunnistama, et ma pole kunagi ühtki eestikeelset laulu kuulnud. Kas sa võiksid praegu midagi laulda?“

Mida... kuradit?! Ei ole võimalik! Mul oli raske uskuda, et jaapanlased võivad nii sadistlikud olla! Kogu üritus oli niigi veidi alandav, aga terve klassi ees laulda? Üksi? Ilma saateta? Paari hetke jooksul ei suutnud ma ei mõelda ega midagi öelda. Kõik ootasid, et midagi teeksin. Õpetajad jälgisid mind kullipilguga, oodates, et ma laulma hakkaks. Nojah, eks ma pidin sellega siis kuidagi toime tulema.

Kui olin esmasest šokist üle saanud (mis oli parajalt raske), tõmbasin hinge, avasin suu ja leelotasin ette ühe salmi „Põhjamaast“. See oli ainus laul, mille sõnad mulle kohe meelde tulid. Loomulikult sain pärast lõpetamist erutatud aplausi osaliseks, kuid ma ei hoolinud sellest eriti. Õpetajad kiitsid mu lauluhäält ja teised välistudengid olid üllatunud, et olin laulmisega nõustunud. Ausalt öeldes olin isegi üllatunud. Veel rohkem üllatas mind fakt, et olin pärast laulmist suhteliselt rahulik ega tundnud vajadust ummisjalu klassist põgeneda.  Jaapanis olemine on mind muutnud – ma ei tunne enam avalikkuses laulmise ees sellist õudu ja piinlikkust kui varem. Ning isegi selline asi ei suuda mind endast välja ajada. Siiski, ma tean, et ma ei kavatse kunagi vaadata videot oma esinemissest, isegi kui keegi mulle selle saadab. Nii masohhistlik ma ka ei ole.

Neli kuud 11 minutiga

Nüüdseks on esimene semester peaaegu läbi ning kõik, kes pidid lahkuma, on läinud. Mõtlesin, et võiksin esimesest semestrist väikese kokkuvõtte teha, kuid olen üpris kindel, et see kirjutis veniks liiga pikaks. Selle asemel otsustasin panna siia väikese viite, mis juhatab teid kõiki väga toreda youtube’i videoni. See on kiire ülevaade kõigest, mis vahepeal on juhtunud. Videos on klipid Nagano reisist, Inuyamast, koolifestivalist ja paljudest teistest sündmustest, mida blogis olen maininud. Lisaks sellele võite näha Jaapani eluolu ja palju muud. Video autor on Mary, üks meie välistudengitest, kes meid esimesest päevast saadik filmis ja lõpuks selle filmi kokku pani.

Lõpus võite näha ka klippe meie uisutamisüritusest (ma pole seda veel maininud) ja Harry Potteri loengust. Kui näete blondis parukas ja kunstripsmetega jaapanlasest noormeest, siis teadke, et see ei ole mingi veider fetiš – see noormees mängis meie filmis Hermionet.

Igal juhul on siin väike (11 minuti pikkune) ülevaade meie tegemistest Jaapanis. Nautige!

https://www.youtube.com/watch?v=aJInz1I1njk

Kuueaastased geeniused

Vahetevahel on minu kool nagu ülihoolitsev ema, kes iga natukese aja tagant teatab: „Sa veedad liiga palju aega kodus kükitades! Sa peaksid tihedamini väljas käima!“ Seetõttu püüab kool meid iga natukese aja tagant erinevatele üritustele saata, sõltumata sellest, kas tahame seda või mitte. Jah, üritused on tehniliselt „vabatahtlikud“, aga meid kutsutakse osalema sellisel moel, et meil on väga raske ära öelda.  Niisiis, kui üks kooli töötajatest palus mul osaleda arvelaua-teemalisel üritusel, nõustusin seda tegema. Lihtsalt sellepärast, ei mul ei õnnestunud muudmoodi töötaja raudsest haardest põgeneda.

Jah, üritus tundus igav, aga mitte kuigivõrd piinarikas. Plaan oli järgmine: pidime ühel kenal laupäeval kesklinna minema, poolteist tundi mingis klassiruumis istuma ja õppima, kuidas arvelauda kasutatakse. Mitte midagi kontimurdvat. Paar päeva enne üritust anti meile täpsed juhtnöörid, viimased soovitused ja saadeti teele. Väidetavalt pidime õppimise käigus kergemaid matemaatikaülesandeid lahendama ning igaks juhuks anti meile kaasa ka kalkulaatorid.

Laupäeval asusime neljakesi teele – meie neli lolli, kes nõustusid osalema – ja jõudsime täpselt õigel ajal kohale. Üritus leidis aset seitsmekorruselises hoones ning mõni minut pärast kohalejõudmist astus meie juurde kena naisterahvas, kes lubas meid õigesse kohta juhatada. Astusime lifti, sõitsime viimasele korrusele ja kui liftiuksed avanesid, saime üpris suure üllatuse osaliseks. Lapsed. Kümned pisikesed jaapani lapsed – nii viie-kuue-aastased – igal pool meie ümber ringi jooksmas. Kas me olime ikka õiges kohas? Ega ometi...? Arvelaud... õpetamine... Ega nad ometi ei tahtnud, et meie lastele õpetaksime, kuidas arvelauda kasutada? See ei saanud võimalik olla!

Meie tõlk juhatas meid hiiglaslikku klassiruumi ja pani meid eraldi istuma. Enne seda olin närviline, nüüd aga lihtsalt segaduses. Pool ruumist oli kuueaastaste pärast, kolmandik kuskil 12-13 aastasi täis ja ülejäänud kolmandik koosnes gümnaasiumiõpilastest ja täiskasvanutest. Mis siin toimus? Mõni hetk pärast seda, kui olime maha istunud, tuli tõlk meie juurde tagasi ja seletas, mis toimuma hakkab.

Selgus, et tegemist ei olnud mitte üritusega, kus meile õpetati arvelauda kasutama – olime hoopis võistlusele sattunud. See oli iga-aastane võistlus, mille käigus erinevas vanuses lapsed oma arvelaua-oskused proovile panevad. Kõige kiiremad saavad auhinna. Ah, ja üritus kestis vähemalt 4 tundi. Nii palju siis pooleteisetunnisest õppimisüritusest. Kuna meie olime välismaalased, lubati meil võistluse käigus kalkulaatorit kasutada. Kõik teised (kaasaarvatud viieaastased lapsed) kasutasid arvelaudu. See tundus natuke ebaaus... kuni me alustasime.

Esimesed ülesanded olid piisavalt lihtsad. Kaks tuhat nelisada viiskümmend kuus pluss üheksasada kolmkümmend kaheksa miinus tuhat ükssada... ja nii edasi. Numbrid vuristati väga kiiresti ette ning niipea, kui kogu ülesanne oli ette loetud, pidime vastuse kirja panema ja oma vastusepaberi pinginaabrile andma, kontrollimiseks. Esimesed  viis ülesannet olid suhteliselt lihtsad, kuigi mul oli natuke raske tempos püsida. Iga järgnev ülesanne oli eelmisest raskem ja ma olin üpris üllatunud, et kuueaastased jaapani lapsed nii kiiresti arvutada suutsid. Suurem osa neist pani iga kord õige vastuse kirja. Nad olid kuuesed! Ja kalkulaatori asemel kasutasid nad arvelauda! Mida...? See oli lihtsalt uskumatu... ja olukord läks ainult hullemaks.

Järgmised viis ülesannet olid tunduvalt raskemad ja siis... siis muutusid need lihtsalt võimatuks. Kolm triljonit viis miljonit nelisada tuhat kolmsada kolmkümmend viis miinus... Oota... Mida? Kolm triljonit? Mul pole õrna aimugi, kuidas selline arv üldse välja näeb! Sel momendil andsin alla. Ma ei suutnud enam tempos püsida ja mu kalkulaator ei saanud nii suurte arvudega hakkama. Ja ometi said eelkooliealised jaapanlased kõigi ülesannetega suurepäraselt hakkama. See oli masendav... ja äärmiselt alandav. Need kuueaastased suutsid arvelaudadel triljonites arvutada, samas kui mina ei saanud kalkulaatoriga sama teha.

Istusin teiste välistudengitega sõnatult paigal ja jälgisin, kuidas kuueaastastele auhindu jagati iga kord, kui keegi neist järjestikku viis ülesannet õigesti vastas. See oli... julm... Nelikümmend piinarikast minutit hiljem oli võistluse esimene osa möödas ja kõik läksid lõunapausile. Otsustasime, et meid on piisavalt alandatud ja on aeg koju minna. Hiilisime vaikselt ukse poole, kui üks töötajatest meid järsku peatas.

„Oi! Ega te ometi minema ei pea? Meil on veel pool võistlust ees.“

„Ee... me jah... Me ei teadnud, et see üritus nii kaua kestab ja meil on... üks üritus, kuhu me minema peame...“

See oli kohutav vabandus, aga tundus, et töötajad uskusid seda. Selle asemel, et meil aga rahulikult minna lasta, palusid nad meil hetke oodata. Järgmisel silmapilgul tuli meie juurde veel üks töötaja, kes andis meile kõigile osalemise eest kingituse: seinakella, pastaka, kilekaaned jne. Lisaks sellele anti meile diplomid ning ürituse korraldajad surusid meil kätt. Nad olid äärmiselt sõbralikud ja tänasid meid osalemise eest, üks neist andis meile kõigile isegi oma visiitkaardi... Lõpuks, kui meid oli pildistatud, õnnitletud ja kiidetud, vajusime lõpuks ometi lifti. Niipea, kui uksed sulgusid, puhkesime naerma – osalt süütundest, osalt lihtsalt sellepärast, et kogu olukord oli lihtsalt nii jabur. Jah, me tundsime end veidi halvasti, et olime niimoodi minema hiilinud, aga tõesti... Ma poleks suutnud veel kaht tundi alandust taluda. Olen nüüdseks veendunud, et jaapanlased on teine liik. Ükski normaalne kuueaastane ei suudaks triljonites arvutada – aga jaapanlaste jaoks on see täiesti tavaline.