Laula mu laulu...

Meie kool armastab meid ebamugavatesse olukordadesse panna (nagu arvelaua loost järeldada võite). Seetõttu saadetakse meid tihti „vabatahtlikena“ erinevatele üritustele – lihtsalt selleks, et üritust veidi rahvusvahelisemaks teha. Kooli eesmärk on soodustada suhtlust jaapanlaste ja välistudengite vahel, aga kuna jaapanlased ise on suhteliselt häbelikud ning hoiavad meist eemale, sunnitakse meid seda rohkem vaeva nägema. Seetõttu pidid paljud meist „vabatahtlikult“ oma kodumaast esitluse tegema (mina sealhulgas) ning semestri lõpus pidime kõik jaapani keeles ettekande maha pidama – seekord vabal teemal.

Esimene ettekanne, mis mulle peale suruti, oli Eesti teemaline ettekanne, mis pidi toimuma ühel kenal kolmapäeval ja loomulikult lõunaajal – et ikka võimalikult palju rahvast tuleks. Olin üks viimastest, kellele see ettepanek tehti ja see juhtus ka täiesti ootamatult, kui ootasin rahvusvaheliste õpilaste keskuses üht sõpra. Ühtäkki ilmus minu juurde Katoさん – üks töötajatest – kes oma imearmsa peenikese häälega päris, kas oleksin valmis kahe nädala pärast Eestist rääkima.  Keskuse töötajatele on alati väga raske ära öelda, sest nad suudavad lihtsalt nii armsasti paluda ja sellele naisterahvale on eriti raske ’ei’ öelda. Niisiis alistusin üsna kerge vaevaga ja lubasin natuke ka Eestist rääkida. Lõppude-lõpuks olen esimene Eestlane selles koolis ja pean oma riiki esindama.

Võib-olla on asi minus, aga Eestist on väga raske ettekannet teha, ilma et see oleks hullumeelselt sarkastiline. Üks töötajatest pani nimelt ette, et ma räägiksin natuke meie ajaloost – niisiis otsustasin teha nimekirja kõikidest riikidest/rahvastest, kes on meid ajaloo vältel vallutanud/okupeerinud/anastanud. Plaanisin ilmast rääkida, aga otsustasin, et see läheks liiga sarkastiliseks. Ja loomulikult pidin ma rääkima kõigist kuulsatest asjadest/inimestest, kes/mis on Eestist tulnud. Nagu Skype ja Baruto ja... Carmen Kass? Kas jaapanlased üldse teavad, kes ta selline on?

Sain lõpuks ettekande kokku pandud ja ühel külmal kolmapäeval kandsin selle siis väikese auditooriumi ees ette. Rääkisin veidi meie ajaloost, Balti ketist, loomulikult Skype’ist, Vanast Tallinnast ja meie maalilisest vanalinnast. Mainisin ka, et eestlased on reeglina tagasihoidlikud ja sarkastilised, kuid sellegipoolest hea südamega inimesed. Auditooriumile paistis minu ettekanne peale minevat ning esitluse lõpus esitatud küsimustele vastates sain Eestit veel lähemalt tutvustada.

 Kokkuvõttes ei olnud minu Eesti-teemaline ettekanne üldse nii hirmuäratav, kui alguses kartsin. Kahjuks ei ole sellega aga lugu läbi. Nimelt ootas meid ees veel niinimetatud „ettekande-võistlus“. Tegemist ei olnud päris võistlusega – paljalt osalemise eest saime linnukese kirja – aga see oli siiski parajalt hirmuäratav, sest pidime hunniku jaapanlaste ees viis minutit jaapani keeles rääkima. Vähemalt niimoodi meile väideti.

Võisime ettekande teema ise valida. Mina otsustasin jällegi Eestit tutvustada ja valisin teemaks laulupeo... ainult selleks, et avatsada, et selle kohta ei ole nii palju rääkida, kui alguses arvasin. Tõsiselt, vaadake kasvõi Vikipeedia sissekannet laulupeost. See on tibatilluke! Olgu, tegelikult leiaksin ma nii mõndagi, mida selle kohta rääkida, aga pidage meeles, et pidin ettekande jaapani keeles tegema. Mul on niigi enese väljendamisega raskusi ja teha seda keeles, mida vaevu valdan... See oli parajalt keeruline. 

Paari nädalaga suutsin umbes viieminutilise ettekande valmis pusida ja vastaval päeval (ühel kenal laupäeval) ilmusin hommikul kohale, käes paber ettekandega ja mälupulgal vastavad slaidid. Kooli oli ürituse jaoks ühe suurema klassiruumi meie käsutusse andnud – see aga osutus suheliselt mõttetuks käiguks. Esimeste ettekannete ajal ei olnud peale meie õpetajate ühtki jaapanlast kohal – ainult meie endi saatusekaaslased kuulasid esitlusi – ja selleks ajaks, kui minu kord kätte jõudis, oli lisaks õpetajatele veel kolm lisandunud: minu tuutor, tema sõber ja üks tüdruk, keda ma ei tundnud.

Vuristasin oma teksti kiiresti ette, tehes üllatavalt vähe vigu (enda kohta) ja ettekande lõpuks oli mul tunne, et tegelikult ei olnud see üritus üldse nii hull. Siis tuli aga aeg küsimustele vastata. Kui üks ürituse korraldajatest palus auditooriumil küsimusi esitada, lootsin et kuulajad halastavad mulle ja jätavad mu rahule. Siis aga tõusis üksik jaapani tüdruk (keda ma ei tundnud) püsti ja avas suu:

„Laulupidu tundub väga huvitav, aga ma pean tunnistama, et ma pole kunagi ühtki eestikeelset laulu kuulnud. Kas sa võiksid praegu midagi laulda?“

Mida... kuradit?! Ei ole võimalik! Mul oli raske uskuda, et jaapanlased võivad nii sadistlikud olla! Kogu üritus oli niigi veidi alandav, aga terve klassi ees laulda? Üksi? Ilma saateta? Paari hetke jooksul ei suutnud ma ei mõelda ega midagi öelda. Kõik ootasid, et midagi teeksin. Õpetajad jälgisid mind kullipilguga, oodates, et ma laulma hakkaks. Nojah, eks ma pidin sellega siis kuidagi toime tulema.

Kui olin esmasest šokist üle saanud (mis oli parajalt raske), tõmbasin hinge, avasin suu ja leelotasin ette ühe salmi „Põhjamaast“. See oli ainus laul, mille sõnad mulle kohe meelde tulid. Loomulikult sain pärast lõpetamist erutatud aplausi osaliseks, kuid ma ei hoolinud sellest eriti. Õpetajad kiitsid mu lauluhäält ja teised välistudengid olid üllatunud, et olin laulmisega nõustunud. Ausalt öeldes olin isegi üllatunud. Veel rohkem üllatas mind fakt, et olin pärast laulmist suhteliselt rahulik ega tundnud vajadust ummisjalu klassist põgeneda.  Jaapanis olemine on mind muutnud – ma ei tunne enam avalikkuses laulmise ees sellist õudu ja piinlikkust kui varem. Ning isegi selline asi ei suuda mind endast välja ajada. Siiski, ma tean, et ma ei kavatse kunagi vaadata videot oma esinemissest, isegi kui keegi mulle selle saadab. Nii masohhistlik ma ka ei ole.