Igal talvel leiab Sapporos aset selline tore
üritus nagu Lumefestival. Veebruari alguses ehitatakse kesklinna suur hulk
suursuguseid lumeskulptuure ja lumelosse ning nädala jooksul korraldatakse seal
igasugu üritusi: kontrertid, suusavõistlused, etendused ja nii edasi. Tegevust leidub nii lastele kui
täiskasvanutele, sest ühe lühikese nädala jooksul muutub Sapporo tõeliseks
talvevõlumaaks.
Kui ma festivalist kuulsin, tahtsin loomulikult
sellest osa võtta. Kui mitte praegu, siis millal veel? Olin ju ometi Jaapanis
ning Hokkaidole reisimiseks ei olnud mul isegi uut viisat vaja. Mõeldud,
tehtud! Ostsin piletid ära ning asusin ööbimiskohta otsima. Otsustasin ainult
nädalavahetuseks minna, sest see oli iseenesest odavam, kuid see tähendas
loomulikult seda, et suurem osa hotellidest ja võõrastemajadest oli juba täis
broneeritud. Nojah, eks ma pidin edasi otsima.
Nädalad möödusid kiiresti ja enne kui arugi
sain, oli festival peaaegu käes. Kolm päeva enne reisi algust ei olnud mul ikka
veel ööbimiskohta. Tõsiselt. Absoluutselt kõik kohad olid kas täis või siis
röögatult kallid. Olin juba peaaegu leppinud mõttega, et pean kaks ööd
raudteejaamas magama. Viimases hädas kirjutasin Alice’ile – tuttavale, keda kohtasin
kaks aastat tagasi Hokkaidol vabatahtliku töö raames. Teadsin, et ta elab
Hokkaidol, aga mul polnud õrna aimugi kus täpselt. Küsisin viimases hädas, kas
ta tunneb kedagi, kes elab Sapporos ja on nõus mulle öömaja pakkuma ning üllataval
kombel sain vastuseks, et Alice ise elab Sapporos ning et võin tema juurde
jääda. Suurepärane!
9ndal veebruaril asusin siis koos kahe teise
välistudengiga teele. Jõudsime Sapporosse suhteliselt vara – kuskil kaheteistkümne
paiku – ning juba rongisõidul lennujaamast linna oli näha, kui ilus on talvine
Hokkaido. Sõidu ajal taipasin, et väga suur osa jaapanlastest ei ole lumega
just sina peal. Vähemalt need jaapanlased, kes minu läheduses istusid, ei olnud
vist kunagi varem lund (vähemalt mitte sellistes kogustes) näinud. Nad
imetlesid suurte silmadega äsja alanud lumesadu ning korrutasid üha uuesti ja
uuesti, kui hämmastav see kõik oli.
Linna jõudes avastasime, et festival on suurem
tõmbenumber, kui olime arvanud. Tänavad olid nii paksult inimesi täis, et
ausalt öeldes oli raske ringi liikuda. Igal pool olid helkurvestides
festivalitöötajad, kes rahvamasse ühele või teisele poole juhatasid. Ja eemal
kõrgus hiiglaslik suusahüppemägi, kus kümneaastased lapsed trikke harjutasid...
või õigemini võistlesid. Ma ei tee nalja: õhtujuht tutvustas trikitajaid
ükshaaval ning esimene grupp oli 9-11-aastaste oma. Mina, kes ma saan vaevu
murdmaasuusatamisega hakkama, vaatasin imestunult, kuidas need pisikesed põnnid
järsust nõlvast alla kihutasid ja hüpete ajal saltosid ja piruette tegid.
Hämmastav...
Suurem osa Sapporo peatänavast oli nüüd
erinevate lumelosside ja skulptuuridega ehitud. Festival on igal aastal teatud
teema põhjal üles ehitatud. Sel aastal oli teemaks Aasia: suurem osa lumelosse
kujutasid reaalseid ehitisi erinevatest Aasiamaadest: Taist, Malaisiast,
Nepalist, Indiast ja nii edasi. Loomulikult oli ka olümpiamängude auks eraldi
skulptuur püstitatud. Laste jaoks oli mitu liumäge ning paljud lumeskulptuurid
kujutasid tegelasi armastatud multikatest. Loomulikult olid igal pool ka
söögiputkad, mis pakkusid kohalikke hõrgutisi ning joogipoolist.
Veetsin tunde fetivali ümbruses ringi jalutades
ning imelisi vaateid nautides. Selle aja käigus õnnestus mul näha kohalike
popiidolite esinemist, väikest teatritükki ning imepärast valgusetendust. Viimane
võttis mind sõnatuks ning kirjeldamise asemel lisan väikese video (jah,
kvaliteet on halb ja pilt väriseb kohati, kui mind kergelt müksati, aga vahet
pole). Sapporo lumefestival on tõepoolest nõiduslikult kaunis üritus ning
esimese õhtu lõpuks olin äärmiselt õnnelik, et olin selle teekonna ette võtnud.
Nüüd tuli ainult loota, et ka järgnevad päevad mööduvad sama meeldivalt...
