Isiklik reisikorraldaja

Korealased on üldiselt väga hästi organiseeritud – saime sellest aru samal õhtul, kui jõudsime Daejeon’i.  Olime just pesust tulnud, kui Heeweon päris meie plaanide järele. Teatasime, et ega meil mingeid erilisi plaane polegi: tulime Daejeon’i lihtsalt asjaolude sunnil ning meil polnud õrna aimugi,  mida seal teha. Heeweon oli paar hetke üllatunult vait ja kadus siis kiiresti teise tuppa vanematega rääkima. Kuskil viisteist minutit hiljem tuli ta tagasi ja teatas, et meil on järgmiseks päevaks plaan olemas.

Ah? Meil? Minu teada pidi Heeweon kooli minema, aga... Ah, ta pidigi kooli minema. Aga plaan...? Tuli välja, et ta oli vanemate abiga minu ja Brenda järgneva päeva täielikult ära sisustanud. Nimelt ootas meid varajane lõuna tema ema ja vennaga ühes lähedalasuvas kohvikus. Seejärel pidime Daejeon’i jaama minema, kus meid viidi linnatuurile, mis kestis kella kaheteistkümnest poole viieni. Pärast seda pidime Heeweon’i endaga jaamas kokku saama ning ta lubas meid poodidesse viia. Okei, see oli ootamatu. Arvasin, et ta lihtsalt soovitab meile teatud kohti, kuhu minna, aga tema pani meile terve päevakava kokku. Heeweon oli nagu professionaalne reisikorraldaja: kõik oli ajaliselt paika pandud ning lõunasöök ja vaba aeg plaani sisse arvestatud. Olgu siis nii. Vähemalt ei pidanud me ise vaeva nägema ega kohalike vaatamisväärsuste kohta uurima - kõik oli meile ette-taha ära tehtud. 

Ärkasime järgneval hommikul varakult ja suundusime Heeweon’i ema ja noorema vennaga korterist viie minuti tee kaugusel asuvasse kohvikusse, kus meile pakuti tüüpilist korea nuudlirooga ja teed. Viimane oli minu jaoks äärmiselt teretulnud, sest olin viimase kahe päeva jooksul äärmiselt haigeks jäänud ning igasugune tegevus nõudis suurt pingutust. Lisaks sellele oli mu kurk paistes ja nina tilkus nagu katkine kraan. Püüdsin siiski head nägu teha ja kuulasin, kuidas Heeweon’i ema meile väga halvas inglise keeles seletas, miks sellel nuudliroal just selline nimi on ja mis meid linnatuuril ees ootab.

Lõunaga läks oodatust veidi kauem, nii et oleksime äärepealt linnatuuri bussist maha jäänud. Meie üllatuseks oli lisaks meile veel tervelt kaks inimest tuurist osa võtmas. Jah, tervelt kaks. Ilmselgelt polnud turismihooaeg veel alanud.  Vähemalt pöörati meile seda rohkem tähelepanu ning saime erikohtlemise osaliseks. Grupijuht seletas meile kenasti lahti, milles tuur seisneb, mida me teha saame ja kui kaua kõigega läheb.

Daejeon on üpris uus linn ning suurest teadusele keskendunud. Seal on äärmiselt palju erinevaid teadusinstituute, uurimiskeskusi ja mitu erinevat ülikooli, mis on valdavalt reaalkallakuga. Meid ootas ees külastus leiutistemuuseumisse, tähetorni, sõit läbi astrofüüsikainstituudi ja lõpuks jalavann. Okei, see viimane oli natuke veider ega sobinud väga hästi kavasse, aga polnud minu asi vinguda. Plaan oli juba tehtud.
Esimene pooltund möödus linnas ringi sõites. Daejeon on tõeline suurlinn ning kõik ehitised on nii uued ja hiiglaslikud nagu oleks linn alles mõnekümne aasta eest tühja koha pealt üles ehitatud. Kõik erinevad instituudid ja ülikoolid, millest mööda sõitsime, olid ülimodernse arhitektuuriga klaashooned, mis torkasid pilvelõhkujate ja ärihoonete vahel selgelt silma. Kogu sõidu ajal ei näinud ma ainsatki templit ega traditsioonilist hoonet. Võimalik, et olime lihtsalt vales piirkonnas, aga mul tekkis kerge kahtlus, et ehk neid ei olegi Daejeon’is.

Esimene peatus oli leiutistemuuseum. Tunniajase tuuri vältel saime erinevaid leiutisi proovida ning mänge mängida. Nägime, kuidas 3D prillid töötavad ning saime omaenda 3D filmis osaleda, korraldasime virtuaalse ilutulestiku, osalesime avariisimulatsioonis ning mängisime arvutimängu, kus tegelane jäljendas kõiki meie liigutusi, ilma et oleksime pidanud ühelegi nupule vajutama.

Järgmine peatus oli observatoorium, kus korea keeles rääkiv giid meile planeetide liikumise ja tähtede kohta midagi seletas. Mul pole õrna aimugi, millest ta täpselt rääkis, aga polnudki tähtis. Meil õnnestus läbi teleskoobi päikest lähedalt näha ning veidi hiljem viidi meid kuplialusesse saali, mis muutus tulede kustudes tähistaevaks. Meile näidati, kus erinevad tähtkujud asuvad ning millistest tähtedest need moodustuvad. Tekst oli loomulikult taaskord korea keeles, aga sellel polnud tähtsust. Nautisin lihtsalt vaikust, rahu ja imelist vaadet tähistaevale.

Viimane koht, kuhu meid viidi, oli Daejeon’i tuntud jalavann. Ootasin, et meid viiakse mingisse peenesse spaasse, kus saame käteräti ja kõik muu vajaliku, kuid selgus, et jalavann asus väljas. Keset linna oli väike haljasala, kus asusid pisikesed auravad tiigikesed, mille ääres inimesed istusid, jalad vees. Nii lihtne see oligi. Vesi tuli looduslikust kuumaveeallikast ning vaatamata sellele, et ilm oli üpris jahe, oli parajalt mõnus istuda jalad vees. Saime taaskord veidi puhata ning päikeselist jahedat talveilma nautida.

Pärast seda mitmetunnist retke olin parajalt väsinud ja kergelt näljane. Meid pandi taas jaamas maha ning lühikese ootamise järel saime kokku Heeweon’iga, kes meid õhtustama viis. Toit oli taas suurepärane – vürtsikas nuudli, juurviljaroog kalaga – ning taaskord anti meile võimalus seda ise valmistada. Seekord oli tegemist äärmiselt vürtsise roaga, mis oli minu jaoks isegi hea, sest tänu sellele sain jälle läbi nina hingata. Kahjuks ei teinud see mu kurgule erilisi teeneid.

Õhtu lõppes poodlemisega. Ekslesime maa-aluses kaubanduskeskuses ringi ja otsisime riideid ja jalateid, mis ei olnud kahjuks Jaapanis olevast kaubast märgatavalt odavamad. Siiski leidsime mõningaid ilusaid asju, kuid suveniiride ostmise jätsime viimasele päevale. Lootsin, et mu tervis paraneb selleks ajaks... 

Tuli takus

Kolmapäev algas plaanitust hiljem, sest olime mõlemad hommikul äärmiselt väsinud. Otsustasime sisse magada, sest ega meil suuri plaane ei olnud. Tahtsime tagasi Changdeokgungi paleesse minna, sest eelneval päeval oli see suletud ning tahtsime siiski kõige suuremale paleele pilgu peale heita, ning pärast seda pidime rongijaama suunduma. Nimelt pidime jõudma kella viiesele Daejeon’i rongile. Brenda sõber Heeweon elab Daejeon’is – Lõuna-Korea suuruselt viiendas linnas – ning plaanisime ülejäänud aja tema juures ööbida ning Daejeon’i avastada. Rongini oli aga terve igavik aega, nii et olime kindlad, et ei pea kiirustama.

Kuskil kaheteistkümne paiku olime poolel teel paleesse ning olime üpris enesekindlad, et kõik läheb ladusalt. Jõudsime ideaalsel hetkel kohale – väljas valmistuti valvurite vahetuseks ning meil õnnestus kogu tseremooniat heast kohast pealt vaadata. Traditsioonilistes rõivastes ja lippe kandvad valvurid viisid trummide ja pasunate saatel oma tseremoonia läbi, meelitades üha rohkem pealtvaatajaid ligi. Muidu suhteliselt kuiv paleekülastus muutus tunduvalt põnevamaks ning pärast lühikese tseremoonia lõppu liikusime entusiastlikult edasi.

Olles juba varem üht väiksemat paleed külastanud, olime üpris kindel, et ka see kompleks on üpris suur. Meil polnud aga õrna aimugi, kui suur täpselt. Uhke peahoone taga avanes värav, mis viis järgmisesse linnakusse, siis parki, tiigi äärde ja nii edasi. Peahoone oli loomulikult tunduvalt suurem ja suursugusem kui eelneval päeval külastatud kompleksi oma, aga seda oligi arvata. Trooni kohal ja laes olevad maalingud olid värvikirevamad ja detailsemad kui eelmises lossis ning ekstravagantselt kaunistatud troon seisis vastuvõturuumi keskel kõrgel platvormil.

Liikusime edasi läbi uhke eluruumide rajooni kuni jõudsime pargini, kus tundsin esimest korda pika aja jooksul, et kevad hakkab lõpuks kätte jõudma. Puudeokstel oli näha pisikesi rohekaid pungi, maapind oli eelmise öö vihmast mudane ning kõik lõhnas kuidagi... kevadiselt. Jalutasime läbi pargi, mille ühes servas asuva tiigi keskel ilutses pisike saareke värvikireva paviljoniga – väga maaliline vaatepilt. Veidi eemal mäe taustal paistis hele pagood ning mida kaugemale me kõndisime, seda rohkem avastasime huvitavaid hooneid ja rajoone.

Enne, kui me arugi saime, oli kell juba kolm ja meil oli viimane aeg ööbimiskohta suunduda, kotid haarata ja rongile joosta. Kiirustasime metroosse ja võtsime suuna Gangnami poole. Nelikümmend minutit hiljem jõudsime õigesse peatusesse... ja siis läks asi kiireks. Meil kulus ööbimiskohta jõudmiseks oodatust rohkem aega – teadsime, et teekond rongijaama peaks võtma umbes 40 minutit ja kell oli juba peaaegu neli. See... ei olnud hea. Jooksime kiiresti korterisse, haarasime asjad ja kiirustasime tagasi metroosse... kus me rongist maha jäime. Suurepärane! Pidime kaheksa minutit ootama, enne kui uus rong tuli ja selleks ajaks olime juba parajalt närviliselt. Meid ootas ees kaks liinivahetust ning õigesse jaama jõudes pidime õige kassa üles otsima, piletid ostma ja enne viit õigele rongile hüppama. Poolel teel jaama tundus see täiesti võimatu. Siiski, lootus sureb viimasena.

Jõudsime imekombel kakskümmend minutit enne rongi lahkumist peatusesse ning tormasime pileteid ostma. Meid ootas ees kohutavalt pikk saba, kuid meie õnneks liikus see suhteliselt kiiresti. Ootasime viis minutit... kuus... seitse... Hakkasime üha närvilisemaks muutuma, kuid olime kassale juba üpris lähedal. Rong pidi kümne minuti pärast lahkuma ning meie ees oli ainult kaks välismaalast, kes midagi omavahel arutasid. Nad astusid kassiiri juurde... ja selle asemel, et piletid osta, jäid nad midagi arutama. Lihtsalt täiuslik! Meil oli hullumeelselt kiire, aga nemad hakkasid kassas alles juurdlema selle üle, kuhu minna ja miks. No tõesti!

Meie õnneks avanes kõrvalkassa ning saime viimasel hetkel piletid ära osta. Viis minutit hiljem istusime juba rongis ning seejärel liikusime Daejeon’i poole. Jõudsime veidi enne kaheksat linna kohale ning saime vahetult pärast seda Heeweoniga kokku. Ta juhatas meid otsekohe kohalikku söögikohta, kus saime ise kokata. Laua keskel oli pliit, kuhu asetati suur pann meie toiduga – vürtsikas kana-riisiroog – ning meile anti isegi põlled. Tuleb mainida, et korealased vürtsiga ei koonerda. Toit oli lihtsalt suurepäraselt vürtsikas ning fakt, et saime ise kokata, tegi elamuse ainult lahedamaks. Õhtu lõppes lähedalasuvas jäätisekohvikus, kus tellisime endale magustoiduks pisikese tünni jäätist ning seejärelt suundusime Heeweoni korterisse, mis oli kõigist senistest ööbimiskohtades kõige parem. Sain üle pika aja soojas toas pehmel madratsil magada ning pärast korralikku pesu tundsin end tunduvalt paremini... vähemalt mõnd aega. 

Reis läbi Souli

Teisipäev algas Gangnamis. Jah, otsustasime, et kui juba Soulis oleme, tuleb kindlasti ka Gangnami rajoonist läbi hüpata. Seda enam, et Gangnam oli meie ööbimiskohast kahekümne minuti kaugusel. Pärast lühikest jalutuskäiku olimegi juba kõrghoonete ja kallite kohvikute vahel. Mis Gangnamis siis nii erilist on? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Tegemist on lihtsalt rajooniga, kus on palju poode, kohvikuid, kõrghooneid ja kontoreid. Siiski, vähemalt saan nüüd öelda, et olen Gangnamis ära käinud ning maa-alusest kaubanduskeskusest leidsime isegi poe nimega ’Gangnam Style’. Tundub, et korealastel on huumorimeel täiesti olemas.

Järgmiseks suundusime Changdeokgungi palee juurde, mis on suurim ja kuulsaim palee Soulis. Otsustasime, et lisaks šoppamisele peaksime ka natuke kultuursemad olema. Kahjuks avastasime kohale jõudes, et palee on suletud. Ühel päeval nädalas on palee kinni ja meie sattusime sinna just sellel päeval. Nojah, õnneks oli sealsamas palee kõrval ajaloomuuseum, nii et meie plaan ei läinud täielikult vett vedama. Tegime muuseumis väikese tuuri ja avastasime, et samas piirkonnas on lisaks põhilisele paleele veel terve hunnik (neli) paleesid. Lähim neist oli Gyeongbokgung. Pidin kella kuuest Miraga kohtuma, aga kuna sinna oli veel tükk aega, otsustasime järgmisesse paleesse suunduda.

Kuskil viisteist minutit hiljem jõudsime suure ekstravagantse palee juurde, mis oli õnneks avatud. Meie rõõmuks ei olnud seal ka kuigi palju turiste – ilmselt ei olnud turismihooaeg veel alanud. Astusime uudishimulikult palee õue, kus meile avanes vaade suurele punase-rohelisekirjule lossile, mis seisis keset lagedat väljakut. Jalutasime edasi nagu tüüpilised turistid, tehes kõigest vähegi huvitavast pilte. Palee oli tuduvalt värvilisem ja suursugusem kui Jaapanis nähtud lossid. Igal pool oli kulda ja karda ning selgus, et kuningatrooni kaunistas pärlmutter. Väga kena.

Jalutasime ümber lossi, arvates et see on lihtsalt igava müüriga ümbritsetud, kuid selle asemel avastasime värava. Sellest läbi astudes selgus, et lisaks paleele oli nende müüride vahel terve linnak, kus kunagi ammu kuningapere liikmed ja ametnikud edasi. Väike ekskursioon, mis oleks pidanud kuskil kümme minutit võtma, venis pooletunniseks matkaks läbi palee aia ja erinevate elamurajoonide. Suurem osa hooneid olid loomulikult väga suursugused, värvilised ja kirevad. Ainult ametnike elu- ja tööruumid olid klassikaliselt tagasihoidlikud.

Enne kui me arugi saime, hakkas kell juba kuuele lähenema ja me pidime järgmisesse metroojaama jalutama, et Miraga kohtuda. Selleks ajaks polnud me veel lõunat söönud, nii et olime väsinud ja näljased. Paar minutit pärast kuut olime metroojaamas kohal ning saime Miraga kokku. Niipea, kui ta avastas, et me pole midagi söönud, otsutas ta meid toiduekskursioonile viia.

Esmalt suundusime lähedalasuvale tänavaturule, mis oli äärmiselt... aasiapärane. Katusega kaetud tänaval oli lugematul hulgal müügiputkasid toidu, vürtside või riietega. Tänava keskel olid erinevad söögiputkad, kus sai leti ääres istudes kohalikke värskelt valmistatud toite proovida. Ringi liikumine oli parajalt keerukas, sest rahvast oli palju ja müügiputkad muutsid tänava äärmiselt kitsaks. Korra oleksin peaaegu ühele vaesele korea vanahärrale sülle kukkunud, kui minust mööduv rahvamass mind kergelt müksas. Koreas on kindel hierarhia – vanematel on alati eesõigus. Nii et kui mõni vanem härra või mammi tahab sinust mööduda, teeb ta seda igal juhul, isegi kui peab selleks sulle peale astuma.

Kuskil viis minutit hiljem võtsime istet kahe müügiputka vahel olevas rahvarohkes söögikohas, kus meile pakuti traditsioonilisi korea köögiviljapannkooke. Loomulikult saime kõrvale ka kimchit, marineeritud sibulat (suurepärane asi) ja meile pakuti ka traditsioonilist korea alkoholi. Makegolli on piimjas kergelt magus alkohol, mis oli kergelt... kihisev. Maitse oli äärmiselt huvitav ja veel põnevam oli fakt, et seda serveeriti meile metallist kausikestest. Vaatamata sellele, et koht oli lärmakas ja kitsas, oli toit imemaitsev ning mulle isegi meeldis restorani kaootiline õhustik.

Sõime kiiresti oma pannkoogid ära ning järgmiseks suundusime teise restorani   kuskil viieminutilise jalutuskäigu kaugusel esimesest. Seal pakuti meile taas gimbap’i ning veiseliha shashimit, mis oli suurepärane. Riivitud pirni põhjal olid õhukesed veiseliha ribad, maitsestatud seesamiõli, natukese sojakastme ja äädikaga ning kõige peal oli toores munakollane. Ei pruugi just kõige maitsvam tunduda, kuid kõik läbi segades oli tulemus suurepärane. Pärast sellist söömaaega olid meie kõhud täis ning tuju suurepärane. Niisiis oli aeg linna avastama minna.

Esiteks jalutasime veidi Cheonggyecheon’i (edu selle hääldamisega) piirkonnas ringi, nautides veidi vaiksemat ja rahulikumat atmosfääri. Selleks ajaks oli päike juba ammu loojunud ja Soul säras tuledes. Niimoodi mööda jõeäärt jalutades jõudsime lõpuks Insadong’i . Tegemist on Souli kõige traditsioonilisema linnaosaga, kus kõik sildid (isegi McDonalds’i ja Starbucks’i omad) on korea keeles ning poodides pakutakse traditsioonilisi riideid, maiustusi ja keraamikat.

Otsustasime, et toidutuur poleks ilma magustoiduta täielik, nii et põikasime ühte tüüpilisse teemajja, kus lisaks erinevatele jookidele pakuti ka tüüpilisi korea maiustusi.  Istusime maha, haarasime menüü ja tellisime ettekandja ilmudes kolm erinevat magustoitu, kõik 5-7 euro väärtuses. Olime endaga jube rahul, kui ettekandja järsku teatas, et kuna tegemist on teemajaga, peame ka midagi juua tellima. Okeeei, heitsime uuesti pilgu menüüle ja avastasime, et kõige odavam tass (just nimelt tass, mitte kann) teed maksab 7 eurot. Hullult kallis, aga otsustasime, et võime seda endale lubada – äkki oli tegemist väga hea teega. Tellisime suvalise tee ja ettekandja kadus hetkeks kööki. Tagasi tulles oli tal uudiseid: selles teemajas peab iga klient ühe joogi tellima. Nii et lisaks 5-eurosele maiustusele pidime ka 7-eurose tee tellima. Väga kena...

Me ei kavatsenud sellega leppida ning otsisime kiiremas korras uue kohviku, kus tellisime kolm erinevat kooki: rohelise tee, šokolaadi ja Jeju orhidee kreemikoogi. Seletuseks nii palju, et Jeju on Korea üks lõunapoolsematest saartest, mis on kuuldavasti tuntud oma šokolaadi ja muude maiustuste poolest. Jõudsime ööbimiskohta tagasi alles kella üheteistkümneks ning pidime kohe pakkima hakkama – kolmapäeval ootas meid ees reis Daejeon’i. 

Oh neid asiaate!

Enne Koreasse minekut oli meil vaja ööbimiskoht leida. Kuna reis ise tõotas kallis tulla, ei olnud meil mingit tahtmist ööbimise eest maksta – niisiis oli vaja alternatiive leida. Mul on Koreas kaks tuttavat, kellega kohtusin paar suve tagasi Hokkaidol vabatahtliku töö raames. Võtsin ühega neist ühendust ja küsisin, kas ta teab mõnd odavat kohta, kus me ööbida saaks. Lootsin, et ta saab vihjest aru ja kutsub meid enda juurde, kuid selle asemel saatis ta mulle lingid erinevate võõrastemajade kodulehtedele. Okeeeei, võib-olla oli minust rumal oodata, et inimene, keda ma vaid kaks nädalat tundsin, meid kohe enda juurde kutsub (kuigi Sapporos selline lähenemine töötas).

Niisiis läksin couchsufing’u lehele ja leidsin meile ajutise ööbimiskoha kaheks ööks. 9nda ja 10nda öösel pidime Heidi juurde jääma ning alates 12ndast oli meil plaanis ühe Brenda sõbra juures ööbida. Probleem oli 11ndaga. Võtsin uuesti oma sõbraga ühendust ja küsisin otse, kas ta teab kedagi, kelle juures me saaks ööbida või kas ta on ise valmis meid majutama. Vastuseks sain: „Pole probleemi. Ma otsin sulle hotelli.“

Nojah, see oli siis ei... Kuna selleks ajaks olin juba Sapporos, ei olnud mul võimalik talle enam vastata, nii et otsustasin Lõuna-Koreasse jõudes midagi välja mõelda. Jõudsime kohale ja Heidiga rääkides teatas ta, et võime veel üheks ööks tema juurde jääda. Suurepärane! Olime üliõnnelikud ning tänulikud ja ma täiesti unustasin ära, et olin oma sõbralt abi palunud. 10nda õhtul läksin facebooki ja võtsin temaga siiski uuesti ühendust, sest tahtsin temaga kokku saada. Mira (minu korealasest sõber) teatas, et talle sobiks, kui saaksime 11nda õhtul kokku... ja et ta vajab minu meiliaadressi, sest ta broneeris mulle 11nda ööks hotellitoa.

Mida... kuradit...?! Juba jälle?! See on teine kord, kui keegi mulle mingi põgusa vestluse põhjal midagi broneerib! Esimene kord oli tegemist rongipiletitega, nüüd hotellitoaga. Mida...? Kas see ongi Aasias normaalne? Et ilma nõu pidamata tehakse selliseid otsuseid?! Mul polnud õrna aimugi, millise hotelli ta oli valinud või kui palju see maksma läks – Mira ei pidanud vajalikuks mind sellest teavitada. Ei, selle asemel broneeris ta täiesti omavoliliselt mulle hotellitoa nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas.

Võtsin temaga loomulikult kohe ühendust ning selgitasin, et ei vaja enam ööbimiskohta. Õnneks sai ta kenasti broneeringu tühistatud, ilma et oleks pidanud midagi maksma. Olin selle üle õnnelik, aga... no tõesti! Need asiaadid ajavad mu hulluks... Edaspidi tean, et kui mõni jaapanlane või korealane mulle abi pakub, tuleb sellest kohe keelduda. Vastasel juhul ootab mind ees järjekordne broneering, mille tühistamine võib äärmiselt keerukaks osutuda. 

Teretulemast Souli!

Tavaliselt teevad inimesed plaane, enne kui nad võõrasse riiki reisivad. Nad tutvuvad vaatamisväärsustega, heidavad kaardile pilgu ja koostavad mingi üldise plaani. Meie plaan Lõuna-Koreas oli... minna Lõuna-Koreasse. See oligi kõik. Meil polnud õrna aimugi, mida Soulis teha, kuhu minna, mida proovida... Otsustasime lihtsalt kohale minna ja siis edasi vaadata. Geniaalne, kas pole?

Esmaspäeva hommikul ärkasime kümnest ja otsustasime niisama välja minna. Meil ei olnud ikka veel plaani, aga Heidi – meie võõrustaja – andis meile mõningaid ideid. Niisiis suundusime Myeongdong’i, mis on üks suuremaid šoppamiskeskusi Soulis. Olime varem kuulnud, et Lõuna-Koreas on riided, kingad ja suht kõik asjad tunduvalt odavamad kui Jaapanis, nii et meil oli kindel plaan natuke šopata.

Juba metroosse jõudes avastasime, et Soul on Nagoyast kardinaalselt erinev. Metroorongides olid reklaamposterite asemel telekad, mis näitasid rongi kulgemist ja loomulikult ka igasugu reklaame. Rongid ise olid palju laiemad kui Nagoyas ja (mis kõige ootamatum) mobiilide kasutamine oli lubatud. Selgituseks nii palju, et Jaapanis on rongides ja metroos mobiiliga rääkimine keelatud. Telefon peab olema hääletu peal ja üleüldse tuleb vagunis olles võimalikult vaikseks jääda. Miks? Sest paljud inimesed magavad rongis. Väsinud pintsaklipslased ja ärimehed, kes tunde tööle sõidavad, kasutavad seda aega puhkamiseks. Seetõttu on viisakas metrood kasutades mobiil hääletu peale panna. Vagunites on isegi vastavad keelumärgid olemas.

Soulis aga teevad inimesed metroos, mida iganes tahavad: räägivad telefoniga, vaatavad tahvelarvutist filme ja lobisevad valjult. Sõidu ajal saime paraja üllatuse osaliseks, kui ühel heal hetkel jalutas vaguni keskele vanem naisterahvas, kes vedas enda kannul pisikest käru. Otse vaguni keskel jäi ta seisma ja hakkas valjult midagi seletama. Ta võttis oma kärust püksirihma (ühe paljudest) ja hakkas seda demonstreerima. Mul kulus hetk aega, enne kui taipasin, et tegemist on müüginaisega. Jah, Koreas püütakse sulle isegi metroos midagi müüa.

Jõudsime Myeongdong’i ja hakkasime sihitult mööda rahvarohkeid tänavaid liikuma. Juba esimese poole tunni sees sain aru, et Lõuna-Korea on Jaapanist palju... aasiapärasem. Liiklus on palju kaootilisem, inimesed valjemad, müüjad üritavad sind meeleheitlikult oma poodi meelitada ja lähevad isegi nii kaugele, et haaravad su käest kinni ja talutavad sind oma putka juurde. Jaapanis oleks see ennekuulmatu! Selline käitumine on ju ebaviisakas! Lõuna-Koreas peetakse seda aga tavaliselt. Meid veeti niimoodi päris mitmesse poodi, kus müüjad kohe juurde hüppasid ja tooteid demonstreerima hakkasid. Pärast kolme poodi olid mu käed imepehmed, sest müüjad määrisid igasugu kreeme ja õlisid mu nahale, püüdes mulle oma tooteid müüa. Jah, nad reaalselt haarasid mu käest kinni ja asusid kreemidega mäkerdama.

Hulkusime paar tundi sihitult ringi, jõudsime kõrghoonete rajooni, mille viimaselt korruselt püüdsime pilte teha. Ei õnnestunud, sest enesetappude hirmus oli rõdu kõrgete seintega piiratud ning isegi kikivarvul pingi peal seistes ei õnnestunud mul korralikke pilte saada. Otsustasime alla anda ja suundusime edasi.

Eneselegi üllatuseks avastasime end äkitselt linnavalitsuse eest. Tegemist oli väga lääneliku hoonega hiiglasliku ringtee ääres. Sisse me loomulikult ei saanud, nii et pidime edasi liikuma. Olime selleks ajaks aga üpris näljased, nii et otsustasime väikese söögipausi teha. Hüppasime suvalisse restorani linnavalitsuse lähedal ja haarasime menüü, mis oli õnneks ladina tähtedes kirjutatud. Kirjutasin endale küll enne reisi Korea tähestiku üles, kuid nimede dešifreerimine oleks mul tunde võtnud, nii et inglisekeelne (või enam-vähem inglisekeelne) menüü oli väga teretulnud. Brenda tellis endale vürtsika kanaroa ja mina otsustasin gimpap’iga õnne proovida. Mul polnud õrna aimugi, mis see gimpap on, aga otsustasin, et kui juba Koreas olla, siis tuleb eksperimenteerida.

Kohe pärast toidu tellimist avastasin Korea kohta midagi suurepärast: toidu kõrvale pakutakse alati tasuta kimchit. Seletuseks nii palju, et kimchi on vürtsikas hapendatud kapsas. Ei pruugi just eriti isuäratav tunduda, aga see maitseb suurepäraselt. See on mõnusalt vürtsikas ja hapu ning fakt, et seda pakutakse Koreas tasuta iga toidu juurde, oli lihtsalt vapustav. Kasutasin seda kohe ära ja kuhjasin pisikese kausi kimchit täis.

Selgus, et minu tellitud gimpap on korea sushi. Norilehe sisse on keeratud riis, vürtsikas porgandisalat ja veel terve hunnik juurvilju. See maitses suurepäraselt ning ka Brenda kanaroog oli imehea. Meie, kes me armastame vürtsikaid toite, olime sellest elamusest lausa sillas. Kuid see oli alles algus. Järgnevatel päevadel avastasime, et Korea toit on lihtsalt vapustav. Kohati tekkis isegi tunne, et oleksin pidanud Jaapani asemel hoopis mõnda Korea ülikooli kandideerima... kuid siis oleks mul keelega raskusi tulnud.

Igal juhul jäi meie esimene päev suhteliselt lühikeseks. Pärast söömaaega  hulkusime veel natuke ringi ja suundusime siis jälle tagasi ööbimiskohta. Otsustasime, et peame järgmisteks päevadeks mingi plaani kokku panema, sest vastasel juhul ei näe me midagi tarka. Heidi juures saime internetti kasutada, nii et õhtu kulus erinevaid reisisaite läbi kammides. Magama minnes oli meil teisipäevaks plaan olemas ning olime uuteks seiklusteks valmis. 

Kannatuste jada ehk kuidas ma jõudsin Lõuna-Koreasse

Hommik algas raskelt. Meie lennuk pidi kella 9 paiku lahkuma, nii et ärkasime kella kuuest ja panime ennast kiiresti riidesse. Haarasime kohvrid ning suundusime läbi lumiste tänavate lähima metroopeatuse poole. Olime väsinud, näljased (kuna pidime varakult lahkuma, polnud meil võimalust hommikust süüa) ja pooleldi külmunud, kui rongijaama jõudsime. Oleksime äärepealt õigest rongist maha jäänud, kuid suutsime viimasel hetkel ikkagi peale hüpata – istekohta me loomulikult ei saanud, nii et pidime nelikümmend minutit püsti seisma. Nojah, lohutasime end mõttega, et varsti istume lennukis, kus meile hommikusööki pakutakse.

Jõudsime tund aega enne lendu lennujaama kohale. Okei, see ei olnud just kõige ideaalsem stsenaarium, aga olin kindel, et jõuame lennule. Läksime Jetstari chek-in’i, et oma kohvritest vabaneda ja piletid kätte saada ja... Tühistatud. Meie lend oli tühistatud.

Chek-in’i jõudes tervitas meid kena silt jaapanikeelse tekstiga, kus meid teavitati sellest, et kuna Tokyos on parasjagu möllamas lumetorm, on kõik lennud sinna ja Tokyost lõunas asuvatesse linnadesse tühistatud. Mida? Mismõttes? Meil olid piletid Lõuna-Koreasse. Ja lend oli samal päeval... Mida kuradit?

Läksime lennufirma töötaja juurde, kes meile väga halvas inglise keeles seletas, et kuna lennud on ilma tõttu tühistatud, on meil kaks võimalust. Esimene võimalus oli öö lennujaamas veeta ja järgmisel päeval tagasi lennata. See meile ei sobinud, sest pidime juba samal päeval Lõuna-Koreasse jõudma. Teine variant oli, et lennufirma hüvitab meie piletid ning saame oma raha tagasi. See variant tundus iseenesest parem, kuid ei lahendanud ikkagi meie Lõuna-Korea probleemi. Teatasime töötajale, et peame veidi nõu ja tuleme tagasi.

Otsustasime uurida, kas meil õnnestub Sapporost ikkagi otse Lõuna-Koreasse saada. Meil olid tagasisõidu piletid iseenesest olemas, nii et pidime lihtsalt esimese pileti ära muutma. Suundusime Korean Airlines’i laudade juurde, kus kohtasime väga abivalmis töötajat, kelle inglise keel oli tunduvalt parem Jetstari töötaja omast. Teavitasime teda oma olukorrast – meil olid piletid Lõuna-Koreasse, aga meil ei olnud võimalik tagasi Nagoyasse saada. Esmalt teatas neiu, et kui me ei kasuta oma esimest piletit (Nagoya-Soul), ei ole meil võimalik enam tagasisõidu piletit kasutada. Seletasime talle, et tahame esimest piletit ära muuta ja hoopis Sapporost Souli minna ning esimest korda sel hommikul saime häid uudiseid. Neiu seletas, et ta võib pileti ära muuta ning panna meid kella neljasele lennule Souli, kuid et peame piletite muutmise eest veidi juurde maksma. Otsustasime, et sellest pole hullu – tahtsime lihtsalt Lõuna-Koreasse saada ning väike lisatasu meid ei hirmutanud. Kavatsesime lihtsalt Jetstarilt piletiraha tagasi nõuda ja siis selle rahaga Korea piletite eest maksta. Neiu kadus tagaruumi broneeringuid muutma ja meie ohkasime väsinult, lootes et asi saab varsti korda.

Kuskil viisteist minutit hiljem ilmus töötaja uuesti välja ja teatas, et broneeris meile kohad kella neljasele lennule Souli. Ta esitas meile ka arve... „Väikesest“ lisatasust oli saanud röögatult suur lisatasu, mida nähes mul suu lahti vajus. Ma ei hakka täpset summat mainima, aga võin öelda, et see ei teinud meid kumbagi just eriti õnnelikuks. Töötaja ütles, et meil on broneeringud olemas, nii et võime veel otsustada, kas tahame piletid välja osta või mitte. Otsutasime veidi oodata ja nõu pidada.

Suundusime otsejoones tagasi Jetstari lettide juurde. Jah, lisatasu oli suur, kuid kui Jetstar meile piletid hüvitaks, poleks olukord sugugi nii hull. Astusime esimese töötaja juurde, kes meile ette juhtus, ja teavitasime teda sellest, et tahame, et meie piletid hüvitataks. „Olgu, ma toon kohe voucherid!“ teatas ta rõõmsalt ja hakkas minema astuma.

Oota! Mida? Voucherid? Mida me nendega tegema peaks?! Ja mitte lihtsalt voucherid, vaid voucherid, mis kehtivad ainult Jetstari lendudel. Mida...? Me ei tahtnud vouchereid – me vajasime reaalset raha! Püüdsime seda töötajale selgeks teha, aga jaapanlastega inglise keeles rääkides läheb alati paljut kaduma. Töötaja kuulas meie seletuse ära, läks tagaruumi, tuli tagasi ja teatas meile, et ’nemad ei saa midagi otsustada’. Küsisime, kas keegi saab ’midagi otsustada’. Töötaja kadus taas tagaruumi, tuli tagasi ja kordas, et nad saavad meile voucherid anda. Püüdsime uuesti seletada, miks me reaalset raha vajame. Töötaja kadus uuesti mõneks ajaks ning naases teatades, et neil ei ole lettides sularaha ning nad ei saa seetõttu meid aidata. Uurisime, kas nad ei saaks meile ülekandega piletid hüvitada. Meil oli hetkel piisavalt sularaha, et Korea piletite eest maksta, kuid tahtsime siiski Jetstari tühistatud lennu eest raha tagasi. Töötaja kadus jälle tükiks ajaks.

Seekord kadus ta väga pikaks ajaks, nii et otsustasime vahepeal mõne teise töötajaga õnne proovida – ehk oskab keegi veidi paremini inglise keelt ja suudab meid aidata... Leidsime järjekordse noore neiu, kellele me oma muret kurtsime. Selleks ajaks tuli meid varem aidanud töötaja tagasi ning nad kaks pidasid tükk aega nõu... ja kadusid siis uuesti tagaruumi... Selleks ajaks olime kohutavalt väsinud ja kärsitud. Kell hakkas kaks saama ja me polnud ärkamisest saadik midagi söönud ega joonud. See ei olnud just kõige meeldivam päev olnud.

Tagasi tulles tõid töötajad meile kaks blanketti ja teatasid, et kui me need ära täidame ja lennufirmale faksime, kantakse meie piletiraha meile millalgi üle. Lõpuks ometi! Asusime koheselt lehti täitma ja mõneks ajaks tundus, et olukord paraneb. Siis aga märkasime  lehel lünka, kuhu tuli kirjutada panga kood (3-kohaline) ja harukontori kood (4-kohaline). Mida...? Mis see veel on? Mul polnud õrna aimugi, mida nad saada tahavad. Minu reisikaaslane, Brenda, oli sama nõutu. Mida teha? Otsustasime, et ainus võimalus, need koodid välja selgitada, on internetist selle kohta infot otsida. Kahjuks ei olnud kuskil lennujaamas wifit. Ei, ma ei tee nalja. Me ei leidnud kuskilt tasuta wifit. Isegi avalike arvutite leidmine võttis meil kuskil pool tundi. Saja jeeni eest saime kümme minutit internetti kasutada ja selle aja sees... ei avastanud me midagi kasulikku. Läksime tagasi Jetstari ja uurisime, kas saame blanketid veidi hiljem ära saata. Nad kinnitasid meile, et sellest pole midagi – peaasi, et need millalgi ikkagi ära saadame.

Viimase asjana uurisime, kui suur osa meile siis hüvitatakse. Blanketil seisis, et meile hüvitatakse kõik kulud, mis on tekkinud seoses lennu tühistamisega. Selgitasime töötajatele, et kuna lend tühistati, pidime Korea piletite muutmise eest röögatu summa maksma ja uurisime, kas ka see hüvitatakse meile. Töötajatel kulus jälle tükk aega, enne kui nad meist aru said ja lõpuks kinnitas üks neist, et kõik meie kulud korvatakse. Suurepärane!

Pakkisime lõpuks oma kotid jälle kokku ja jalutasime tagasi Korean Airlines’i lettide juurde, kus chek-in oli juba lõppemas. Maksime nõutud summa, panime kohvrid alla ja suundusime läbi turvaväravate. Lõpuks ometi oli meil veidi aega, et puhata. Selleks ajaks oli kell juba kolm ja me polnud ikka veel midagi söönud. Haarasime lendu oodates kaks väikest grillitud kana varrast ning ühe veepudeli ning istusime värava juurde maha. Natukese aja pärast lasti meid juba pardale ja ma olin üliõnnelik, kui avastasin, et saan lennu ajal filmi vaadata ning mulle pakutakse isegi süüa. Päev hakkas lõpuks ometi paranema.

Lõuna-Koreasse jõudes tundus, et kõik hakkab laabuma. Saime oma kotid kätte ja suundusime läbi passikontrolli, kus töötajad olid veidi segaduses, kui avastasid, et elame Jaapanis. Nojah, eks me ei näinud sedamoodi välja küll. Suundusime lõpuks läbi kõigi kontrollide kohvikute piirkonda, kus toimus parasjagu mingi kontsert, kus traditsioonilistes riietes noor naine laulis kauneid koreakeelseid laule .

Järgmine probleem tekkis aga vahetult pärast kohalejõudmist seoses ööbimisega. Nimelt olin otsustanud esimest korda elus couchsurfing’u lehe abil endale öömaja otsida ning see isegi õnnestus. Üks Soulis töötav ameeriklasest õpetaja oli valmis meid enda juurde võtma. Kuna meie algne lend pidi alles kell kaheksa Souli jõudma, olime varem kokku leppinud, et kohtume kell pool üksteist. Nüüd olime aga viis tundi varem kohal ja meil polnud midagi teha. Lootsin, et mul õnnestub internetikohvikus oma võõrustajaga ühendust võtta ja kohtumine ettepoole nihutada, nii et suundusime kohe sinna.

Õnneks ei pidanud me seal interneti kasutamise eest maksma (esimene asi, mis Korea minu silmis Jaapanist kõrgemale tõstis) ja ma otsustasin kohe gmaili sisse logida... ainult selleks, et avastada, et kogu leht on korea keeles. Okeeeei... Pole hullu – sisselogimisleht oli ju kogu aeg samasugune. Pidin lihtsalt sinisele nupule vajutama ja kõik. Toksisin oma kasutajatunnuse ja parooli sisse ja... mulle avanes täielikult koreakeelne leht, mis... minult midagi tahtis. Telefoninumbrit? Turvaküsimust? Jumal teab! Ma ei saanud millestki aru. Püüdsin uuesti sisse logida, aga tulemus oli kogu aeg sama.

Selleks ajaks olin lihtsalt nii tüdinud, et andsin alla. Otsustasime, et veedame need tunnid lihtsalt lennujaamas istudes. Meil oli internet olemas, nii et vaatasime sarju ja istusime niisama, puhates päevasündmustest. Lõpuks oli aeg linna sõita. Vähemalt on Souli metroosüsteem äärmiselt mugav ja piisavalt arusaadav. Jah, liine on palju, sest linn on suur, ja meil kujus õigesse peatusesse jõudmiseks päris palju aega, aga isegi meie, kes me ei osanud ühtki sõna korea keelt, tulime toime. Lõpuks olime kokkulepitud kohas ning kümme minutit hiljem ilmus ka meie võõrustaja kohale. Tegemist oli väga sõbraliku ja toreda naisega, kes meid oma korterisse juhatas ja meile kõik vajaliku andis. Jah, meie voodi koosnes õhukesest madratsist puupõrandal, aga vähemalt oli meil soe tuba, kus magada ja rohkem me ei tahtnudki. Pärast kogu seda jama lennujaamas olime õnnelikud, et saime lõpuks ometi puhata. Keerasime magama ja lootsime, et järgmine päev on parem. Igal juhul ei saanud see enam hullem olla...

Talverõõmud Hokkaidol

Teine päev Sapporos algas pika jalutuskäiguga. Ärkasime üheksapaiku, sest tahtsime Alice’iga koos hommikust sööma minna. Kuna tema pidi lõunast kooli minema, tahtsime varakult minna, et ta ei peaks kiirustama. Enne hommikusööki võtsime aga ette jalutuskäigu Hokkaido ülikooli kampuses. Hommik oli krõbedalt külm ja lund oli nii palju, et teeäärsed vallid ülatusid kohati üle autokatuste ja esimese korruse akende. Olin jälle nagu laps ning üle pika aja tundsin lumest jälle rõõmu – aga ainult sellepärast, et teadsin, et saan seda ainult paar päeva nautida.

Hokkaido ülikooli kampuses toimusid ettevalmistused heategevusliku ürituse jaoks, mis pidi toetama Fukushima katastroofi ajal kannatada saanud lapsi. Kui kooli juurde jõudsime, ehitati parasjagu lumelinna. Kuna üritus ei olnud veel alanud, saime niisama talverõõme nautida: tegime lumeingleid, kelgutasime mäest alla ja nautisime kuuma kohvi ja teed, mida meile pakuti. Loomulikult  toetasime samuti kannatada saanud lapsi ning liikusime siis edasi.

Lumefestival oli ikka veel täies hoos, kui kesklinna jõudsime.  Noored lumelaudurid kihutasid trikitades mäest alla, turistid tegid lumeskulptuuridest pilte ja ülikondades noormeestest koosnev bänd esines jääst ehitatud laval. Tegemist oli vist kohalike kuulsustega, kes laulsid üpris hästi. Kuid esinemise nael oli kindlasti see, kui üks neist laulu lõpus oma särgi seljast rebis. 25-kraadises külmas (ja ma tean seda täpselt, sest seisin termomeetri kõrval). Hullumeelne! Meil läks lühikese ajaga nii külmaks, et varjusime suvalisse putkasse, mis meie teele jäi. Tuli välja, et nimetatud putkas toimus õhukonditsioneeride demonstratsioon, mistõttu oli tegemist kõige soojema kohaga kogu festivalirajoonis. Istusime tükk aega soojas ja vaatasime, kuidas jaapanlased oma konditsioneere reklaamivad. See oli... huvitav kogemus. Eriti kui muusikapalad asendusid lühikese näidendiga, mis rääkis Havailt tulnud välistudengist, kellel on Jaapanis kuratlikult külm ja kes avastab õhukonditsioneeri võluvõimed.

Õhtu lõppes meeldiva retkega kohalikku sushibaari ning seejärel suundusime tagasi Alice’i juurde, kus avastasime, et meie võõrustaja läheb väikesele reisile... ja jätab meid üksi... oma korterisse. Jaapanlased on ikka väga usaldavad. Jah, me polnud mingid suvalised võõrad, aga ikkagi... Pealegi pidime varahommikul lahkuma, mis tähendas seda, et pidime ukse lukust lahti jätma. Alice kinnitas meile, et ei ole vaja muretseda – keegi ei kavatse sisse murda ja pealegi ei lukusta ta kunagi oma ust. Nojah... eks Jaapan on tunduvalt turvalisem kui Eesti...

Ronisime varakult magama, et hommikul värske olla. Meid ootas ees kaks lendu: esiteks tagasi Nagoyasse ja siis Nagoyast Lõuna-Koreasse. Tundub tobe? Võib-olla tõesti, aga see oli tunduvalt odavam, kui pilet Sapporost Lõuna-Koreasse. Müstiline... Igal juhul olime magama minnes rahulikud ja valmis uueks seikluseks. Meil ei olnud õrna aimugi...