Reis läbi Souli

Teisipäev algas Gangnamis. Jah, otsustasime, et kui juba Soulis oleme, tuleb kindlasti ka Gangnami rajoonist läbi hüpata. Seda enam, et Gangnam oli meie ööbimiskohast kahekümne minuti kaugusel. Pärast lühikest jalutuskäiku olimegi juba kõrghoonete ja kallite kohvikute vahel. Mis Gangnamis siis nii erilist on? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. Tegemist on lihtsalt rajooniga, kus on palju poode, kohvikuid, kõrghooneid ja kontoreid. Siiski, vähemalt saan nüüd öelda, et olen Gangnamis ära käinud ning maa-alusest kaubanduskeskusest leidsime isegi poe nimega ’Gangnam Style’. Tundub, et korealastel on huumorimeel täiesti olemas.

Järgmiseks suundusime Changdeokgungi palee juurde, mis on suurim ja kuulsaim palee Soulis. Otsustasime, et lisaks šoppamisele peaksime ka natuke kultuursemad olema. Kahjuks avastasime kohale jõudes, et palee on suletud. Ühel päeval nädalas on palee kinni ja meie sattusime sinna just sellel päeval. Nojah, õnneks oli sealsamas palee kõrval ajaloomuuseum, nii et meie plaan ei läinud täielikult vett vedama. Tegime muuseumis väikese tuuri ja avastasime, et samas piirkonnas on lisaks põhilisele paleele veel terve hunnik (neli) paleesid. Lähim neist oli Gyeongbokgung. Pidin kella kuuest Miraga kohtuma, aga kuna sinna oli veel tükk aega, otsustasime järgmisesse paleesse suunduda.

Kuskil viisteist minutit hiljem jõudsime suure ekstravagantse palee juurde, mis oli õnneks avatud. Meie rõõmuks ei olnud seal ka kuigi palju turiste – ilmselt ei olnud turismihooaeg veel alanud. Astusime uudishimulikult palee õue, kus meile avanes vaade suurele punase-rohelisekirjule lossile, mis seisis keset lagedat väljakut. Jalutasime edasi nagu tüüpilised turistid, tehes kõigest vähegi huvitavast pilte. Palee oli tuduvalt värvilisem ja suursugusem kui Jaapanis nähtud lossid. Igal pool oli kulda ja karda ning selgus, et kuningatrooni kaunistas pärlmutter. Väga kena.

Jalutasime ümber lossi, arvates et see on lihtsalt igava müüriga ümbritsetud, kuid selle asemel avastasime värava. Sellest läbi astudes selgus, et lisaks paleele oli nende müüride vahel terve linnak, kus kunagi ammu kuningapere liikmed ja ametnikud edasi. Väike ekskursioon, mis oleks pidanud kuskil kümme minutit võtma, venis pooletunniseks matkaks läbi palee aia ja erinevate elamurajoonide. Suurem osa hooneid olid loomulikult väga suursugused, värvilised ja kirevad. Ainult ametnike elu- ja tööruumid olid klassikaliselt tagasihoidlikud.

Enne kui me arugi saime, hakkas kell juba kuuele lähenema ja me pidime järgmisesse metroojaama jalutama, et Miraga kohtuda. Selleks ajaks polnud me veel lõunat söönud, nii et olime väsinud ja näljased. Paar minutit pärast kuut olime metroojaamas kohal ning saime Miraga kokku. Niipea, kui ta avastas, et me pole midagi söönud, otsutas ta meid toiduekskursioonile viia.

Esmalt suundusime lähedalasuvale tänavaturule, mis oli äärmiselt... aasiapärane. Katusega kaetud tänaval oli lugematul hulgal müügiputkasid toidu, vürtside või riietega. Tänava keskel olid erinevad söögiputkad, kus sai leti ääres istudes kohalikke värskelt valmistatud toite proovida. Ringi liikumine oli parajalt keerukas, sest rahvast oli palju ja müügiputkad muutsid tänava äärmiselt kitsaks. Korra oleksin peaaegu ühele vaesele korea vanahärrale sülle kukkunud, kui minust mööduv rahvamass mind kergelt müksas. Koreas on kindel hierarhia – vanematel on alati eesõigus. Nii et kui mõni vanem härra või mammi tahab sinust mööduda, teeb ta seda igal juhul, isegi kui peab selleks sulle peale astuma.

Kuskil viis minutit hiljem võtsime istet kahe müügiputka vahel olevas rahvarohkes söögikohas, kus meile pakuti traditsioonilisi korea köögiviljapannkooke. Loomulikult saime kõrvale ka kimchit, marineeritud sibulat (suurepärane asi) ja meile pakuti ka traditsioonilist korea alkoholi. Makegolli on piimjas kergelt magus alkohol, mis oli kergelt... kihisev. Maitse oli äärmiselt huvitav ja veel põnevam oli fakt, et seda serveeriti meile metallist kausikestest. Vaatamata sellele, et koht oli lärmakas ja kitsas, oli toit imemaitsev ning mulle isegi meeldis restorani kaootiline õhustik.

Sõime kiiresti oma pannkoogid ära ning järgmiseks suundusime teise restorani   kuskil viieminutilise jalutuskäigu kaugusel esimesest. Seal pakuti meile taas gimbap’i ning veiseliha shashimit, mis oli suurepärane. Riivitud pirni põhjal olid õhukesed veiseliha ribad, maitsestatud seesamiõli, natukese sojakastme ja äädikaga ning kõige peal oli toores munakollane. Ei pruugi just kõige maitsvam tunduda, kuid kõik läbi segades oli tulemus suurepärane. Pärast sellist söömaaega olid meie kõhud täis ning tuju suurepärane. Niisiis oli aeg linna avastama minna.

Esiteks jalutasime veidi Cheonggyecheon’i (edu selle hääldamisega) piirkonnas ringi, nautides veidi vaiksemat ja rahulikumat atmosfääri. Selleks ajaks oli päike juba ammu loojunud ja Soul säras tuledes. Niimoodi mööda jõeäärt jalutades jõudsime lõpuks Insadong’i . Tegemist on Souli kõige traditsioonilisema linnaosaga, kus kõik sildid (isegi McDonalds’i ja Starbucks’i omad) on korea keeles ning poodides pakutakse traditsioonilisi riideid, maiustusi ja keraamikat.

Otsustasime, et toidutuur poleks ilma magustoiduta täielik, nii et põikasime ühte tüüpilisse teemajja, kus lisaks erinevatele jookidele pakuti ka tüüpilisi korea maiustusi.  Istusime maha, haarasime menüü ja tellisime ettekandja ilmudes kolm erinevat magustoitu, kõik 5-7 euro väärtuses. Olime endaga jube rahul, kui ettekandja järsku teatas, et kuna tegemist on teemajaga, peame ka midagi juua tellima. Okeeei, heitsime uuesti pilgu menüüle ja avastasime, et kõige odavam tass (just nimelt tass, mitte kann) teed maksab 7 eurot. Hullult kallis, aga otsustasime, et võime seda endale lubada – äkki oli tegemist väga hea teega. Tellisime suvalise tee ja ettekandja kadus hetkeks kööki. Tagasi tulles oli tal uudiseid: selles teemajas peab iga klient ühe joogi tellima. Nii et lisaks 5-eurosele maiustusele pidime ka 7-eurose tee tellima. Väga kena...

Me ei kavatsenud sellega leppida ning otsisime kiiremas korras uue kohviku, kus tellisime kolm erinevat kooki: rohelise tee, šokolaadi ja Jeju orhidee kreemikoogi. Seletuseks nii palju, et Jeju on Korea üks lõunapoolsematest saartest, mis on kuuldavasti tuntud oma šokolaadi ja muude maiustuste poolest. Jõudsime ööbimiskohta tagasi alles kella üheteistkümneks ning pidime kohe pakkima hakkama – kolmapäeval ootas meid ees reis Daejeon’i.