Taaskord Kyotos

Mai lõpus ootas meid ees kooli poolt korraldatud reis Kyotosse. Vaatamata sellele, et olin seal juba korra käinud, olin äärmiselt elevil, kui reisist kuulsin. Jah, meil oli kavas külastada kõiki neid kohti, mida emaga koos vaatamas käisin, kuid sellest ei olnud lugu. Ega ma sellepärast ekskursioonile läinud - tahtsin lihtsalt teiste tudengitega koos aega veeta. See oli minu põhiline eesmärk.

Reis algas laupäeva hommikul kell 8 hommikul. Vedasime ennast kooli, kus buss meid juba ees ootas. Taaskord püüdsid rahvusvaheliste õpilaste keskuse töötajad meile vanemate eest olla: nad palusid jaapanlastest tuutoritel ükshaaval istuda, nii et meie, välistudengid, olime sunnitud suvalise võõra kõrval istuma. Jah, ma tean, et korraldajate eesmärk oli panna välistudengid ja jaapani tudengid omavahel suhtlema, aga no tõesti! Oleme kõik täiskasvanud inimesed - nad ei pea meid käe kõrval teiste laste juurde talutama. Oleme  täiesti võimelised ise Jaapani tudengitega suhtlust alustama.

Esimene päev ei olnud minu jaoks kuigi huvitav, sest olin juba suuremat osa vaatamisväärsustest näinud. Sellegipoolest oli mul päris tore, sest teel Kiyomizudera templisse õnnestus mul kahe maikoga pilti teha, templi ümbruses ringi jalutades intervjueerisid mind terve trobikond Jaapani keskkooliõpilasi ning vähemalt üks tempel, kus me käisime, oli minu jaoks täiesti uus. Kahjuks ei lubatud meil seal pilti teha, kuid kogemus oli sellegipoolest tore.
 Õhtusöök toimus hotelli läheduses väga peenes rootsi lauaga restoranis. Toit oli suurepärane ning mul oli raske end vaos hoida: sõin vähemalt viis taldrikutäit salatit, sushit, pastat, pelmeene, mereande ja muud kraami. Ma ei saanud sinna midagi parata - valik oli suurepärane ja kõik oli tasuta. Miks oleksingi pidanud end peatama?
Õhtul toimus loomulikult ühes meie hotellitoas kerge koosistumine. Mängisime kaarte, lobisesime ja lõbutsesime niisama. Kuskil kümne paiku otsustas üks meie välistudengitest, Jordan, et ta tahab poodi minna ja Kyoto kitkat'e osta. Seletuseks nii palju, et Jaapanis on erineva maitsega kitkat'id täiesti tavalised ning igal linnal on oma maitse. Kyotos on näiteks kaneeliküpsise maitselised kitkat'id, Nagoyas punase oa maitselised ning lennujaamas on isegi wasabi maitselised kitkat'id olemas. Igal juhul otsustasin Jordaniga ühineda, sest ta polnud enam kõige kainem ning ma ei tahtnud, et ta ära eksiks.
Käisime tunni aja jooksul neljas poes ja kuigi me ei leidnud Kyoto kitkat'e, otsustas Jordan, et ostab selle asemel kokku terve hunniku teisi maiustusi ja paki sinki... kuigi ta on taimetoitlane. Millegipärast oli ta kindlal arvamusel, et see sink on tegelikult mingi kala. Tagasi jõudes avastasime, et ta kaotas kunagi poodlemise käigus oma telefoni ära, nii et pidime uuele ringile minema.
Järgmisel päeval ootas meid ees reis Nijo lossi ning seejärel Arashiyama bambusmetsa. Viimases paigas polnud ma veel käinud ja reis sinna osutus suurepäraseks. Tegemist on väikese mägikülaga Kyoto lähistel, kus on väga palju traditsioonilisi hooneid, ahvipark ja tihe bambusmets. Ahviparki meil ei õnnestunud minna, sest see oli natuke liiga kaugel ning meil polnud selleks piisavalt aega, kuid jalutuskäik ererohelises vaikses bambusmetsas oli niikuinii tunduvalt meeldivam. Veetsime tund aega ringi jalutades, erinevaid tänavatoite proovides ja ilusat ilma nautides. Mul õnnestus maitsta tofujäätist - huvitav moodustis, mis tundub alguses kergelt kummi või tarretise taoline, kuid mis maitseb suurepäraselt.
Pärast bambusmetsa ootas meid ees lühike teetseremoonia, mille järel aeti meid taaskord bussi ning seejärel suundusime koju. Lisaks piltidele otsustas Mary ka Kyoto-teemalise video koostada, nii et siin see on: https://www.youtube.com/watch?v=Fvbq6os0-XQ&index=2&list=LLHKfUh34Se93frHnpVMAdhA
Lisaks Kyotole on siin ka materjali õhtutest, kus me mängisime kambakesi videomänge, korraldasime veiniõhtu jne. 

Pidude hooaeg

Minu mai möödus pidude tähe all. Kirsiõied olid küll läinud, aga uued pühad olid tulemas. Nii eestlaste ja soomlaste jaoks on esimene mai  suur püha ning kuna meie hulgas on küllalt palju eurooplasi, otsustasime seda loomulikult korralikult tähistada. Reede õhtul (sest jaapanlased ei austa meie pühi ning sundisid meid kooli minema) kolisime kambakesi ühe soome tüdruku tuppa ning veetsime aega lobisedes, lollitades ja õhupallidega mängides. Tytti - üks meie soome tüdrukutest - valmistas meile kena kuhja munkki pirukaid ning meie ülejäänute poolt oli alkohol. Paar tundi hiljem otsustasime karaokesse minna. Euroopa püha küll, aga me olime ikkagi Jaapanis. Nii et pidu jätkus lauldes ja niisama lollitades. Ma ei mäleta, kui kaua me karaokes olime, kuid hommikul oli kõigil hääl läinud ning enesetunne mitte kõige meeldivam. Noh, ega's midagi - oli aeg parki minna ja ilusat ilma nautida. 

Vaatamata sellele, et olime eelmisest õhtust väsinud, otsustasime nädalavahetusest viimast võtta ning suundusime lähedalasuvasse parki. Veetsime seal mitu tundi päevitades, hularõngaga trikitades ja jalgpalli mängides. 

Järgmised nädalad möödusid sarnaselt. Nädalavahetustel läksime kas ööklubisse, karaokesse või veetsime lihtsalt päeva pargis ilusat ilma nautides. Maikuu on Nagoyas imeline: ilm on enamasti päikeseline, mitte liiga palav, mitte liialt jahe. Veetsin suurema osa ajast väljas, kas siis sõpradega pidutsedes, uusi toidukohti avastades või siis niisama jalutades. Õppisin selle aja jooksul hularõngaga paar trikki ära, sain uute tudengitega lähemalt tuttavaks ning nautisin vanade sõprade seltskonda. Kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna, oleks 2014.aasta maikuu kindlasti aeg, millesse sooviksin naasta. 

Loomulikult ei ole ma täiesti erapooletu, sest maikuus on ka minu sünnipäev. Eelnevatel aastatel on see päev suhteliselt rahulikult möödunud. Väike koosolemine sõpradega, tähistamine pere seltis ja uus aasta hakkab jälle tiksuma. Seekord ootas mind aga väike üllatus. Ja selle all pean ma silmas seda, et minu jaoks korraldati üllatavalt suur sünnipäevapidu. Minu algne idee oli lihtsalt kuhugi sööma minna, aga mu sõpradel oli teine plaan. Nad reserveerisid toa ühes Sakae söögikohas, kus meid ootas ees 6-tunnine sööming-jooming. Osalejaid oli 28 ja ausalt öeldes olin ma kergelt üllatunud, kui avastasin, et ma tunnen reaalselt kõiki neist. Suurem osa neist olid loomulikult teised välistudengid, kuid lisaks neile tulid kohale ka meie jaapanlastest sõbrad. Isegi Yuri, tuutor, kellega ma eelmisel semestril tihedalt suhtlesin, kuid kellel polnud kooli tõttu aega meiega koos olla, ilmus kohale, vaatamata sellele, et ta oli just töölt tulnud. 

Olin äärmiselt liigutatud, eriti kui mind kaunistati plastikust sünnipäevatiaara ja lei'ga.Seetõttu ei pannud ma pahaks, kui Mary mulle jäätisebaari juures koogi näkku lõi ja naerdes minema jooksis. Järgmise kuue tunni jooksul tundsin end tõepoolest nagu printsess ning mitte miski ei suutnud mu tuju rikkuda. Õhtu lõppes... arvake ära. Jah, jälle karaoket lauldes. Mis meil siin ikka paremat teha on. Pidin järgmisel päeval küll kooli minema (sest kõik see toimus neljapäeval), kuid otsustasin esimesest loengust puududa. Tegemist oli ikkagi mu sünnipäevaga. Selle asemel veetsin terve järgmise hommiku tänukirju kirjutades ja vaikust ning rahu nautides. Tegemist oli mu elu ühe parima sünnipäevaga ning ma pean seda igavesti meeles. 

Minu õnneks otsustas Mary kõik meie maikuu tegemised jäädvustada, nii et ma lisan siia järjekordse lingi, mis võtab minu jutu kenasti kokku: https://www.youtube.com/watch?v=qVR21n-FdDw

Jah, meil oli mais väga lõbus...

Kevadine grill

Ma olen blogi jälle unarusse jätnud, aga loodetavasti õnnestub mul nüüd taas järjele saada. Eks me näe. Kui aus olla, siis kevadvaheaja algus ei olnud just kuigi märkimisväärne. Jah, kohtusime uute tudengitega, õppisime neid tundma, aga kuna mina olin vanade tudengite grupis, ei korraldanud kool meie jaoks enam mingeid huvitavaid üritusi. Kogu tähelepanu oli uutel tudengitel, keda nüüd mööda linna ringi solgutati ja kõigile tutvustati. 

Niisiis oli meil võimalus ise midagi ette võtta. Aprilli lõpus võttis minu ja Maryga ühendust üks meie ühine sõbranna. Misaki oli meiega eelmisel semestril samas loengus ning ma suhtlen temaga senini üpris tihedalt, kuigi ei näe teda enam nii tihti. Ta on natuke ebatüüpiline jaapanlane: ta on vali, oskab end kehtestada ja tema unistus on kunagi Hawaiile kolida ning seal töötada. Igal juhul võttis Misaki meiega uuesti ühendust ja küsis, kas me oleksime ühest väikesest grillipeost huvitatud. Loomulikult olime koheselt nõus ning nii leppisime kokku päeva ja kellaaja, millal Misaki meile vastu tuleb, et meid siis enda juurde viia. 

Ausalt öeldes olime mõlemad Maryga alguses natuke mures. Reeglina kui me noorte jaapanlaste seltskonnas viibime, on nad kõik väga tagasihoidlikud ega oska millestki rääkida. Isegi kui üritame nendega vestlust alustada, ei võta nad vedu. Tavaliselt on probleem selles, et nad tunnevad, et peavad meiega inglise keeles rääkima. Isegi kui üritame midagi jaapani keeles küsida, vastavad nad inglise keeles (sest on täiesti välistatud, et me saame jaapani keelest aru!) ning kuna nad pole oma inglise keele oskuses väga kindlad, vastavad nad alati väga lühidalt, paarisõnaliste lausungitega. Niimoodi on võimatu vestlust üleval hoida ja lõpuks istume kõik ikkagi ebamugavas vaikuses. Seetõttu oli meil kerge hirm, et ka see grillipidu on samasugune, kuid Misaki juurde kohale jõudes ootas meid ees paras üllatus. 

Nimelt ei olnud tegemist noorte jaapanlaste grillipeoga - tegemist oli hoopis pereüritusega. Kohal olid loomulikult Misaki vanemad, tädid, onud, vanemate parimad sõbrad, Misaki õde ja kümneaastane nõbu. Ühesõnaga, kuskil viieteistkümnest osalejast olid vaid viis alla neljakümne aasta vanused. See oli parajalt ootamatu... ja kergelt hirmutav. Vähemalt seni, kuni meid tervitama tuldi. 

Kakskümment minutit pärast kohalejõudmist avastasin, et tegelikult pole perekondlikud peod jaapanis sugugi nii hirmutavad. Vahetult pärast kohalejõudmist suruti meile mõlemale kätte klaas veini, meid pandi laua äärde istuma ning äkitselt ümbritses meid terve trobikond vanemaid jaapani naisterahvaid, kes üritasid meiega inglise-jaapani segakeeles rääkida. Nad uurisid, kust me tuleme, kui kaua plaanime jaapanis olla, mis meile siin meeldib ja nii edasi. Iga kord, kui vastasime neile jaapani keeles, olid nad vaimustuses ning kiitsid meid taevani. Aja möödudes hakkas vestlus sujuma, sest need naised ei olnud absoluutselt häbelikud. Isegi kui nad ei osanud midagi inglise keeles öelda, püüdsid nad end kuidagi selgeks teha ning vahetevahel oli tulemus päris koomiline. Näiteks kui me küsisime, mis üks või teine laual olev roog on, püüdis Misaki tädi meile nii hästi kui võimalik vastata:

"See on... see on... hmm... vetika sõber! Mitte vetikas! Vetika sõber!"

"Olgu... ja see kala seal?"

"See on angerja sõber!"

Niimoodi üritas ta meile selgeks teha, et veidra rohelise salati tooraineks oli midagi vetikalaadset ja lauale toodud kala sarnanes maitse ja välimuse poolest angerjale. Õhtu jooksul toodi lauale veel mitu veinipudelit ja lõpuks ka shampus ning mida rohkem Misaki pereliikmed jõid, seda lõbusamaks ja avatumaks nad muutusid. 

Toit oli samuti suurepärane. Lisaks ribidele ja veiselihale pakuti meile soola ja sojakastmega grillitud rannakarpe, hiidkrevette, mitut erinevat sorti kala ja palju muud. Lahkudes valati meid üle kallistuste ja ilusate soovidega ning loomulikult kutsuti meid tagasi. Koduteel metroos istudes olime Maryga ühel meelel: Jaapanis on perekondlikud peod tunduvalt lahedamad kui noortepeod.