Kevadine grill

Ma olen blogi jälle unarusse jätnud, aga loodetavasti õnnestub mul nüüd taas järjele saada. Eks me näe. Kui aus olla, siis kevadvaheaja algus ei olnud just kuigi märkimisväärne. Jah, kohtusime uute tudengitega, õppisime neid tundma, aga kuna mina olin vanade tudengite grupis, ei korraldanud kool meie jaoks enam mingeid huvitavaid üritusi. Kogu tähelepanu oli uutel tudengitel, keda nüüd mööda linna ringi solgutati ja kõigile tutvustati. 

Niisiis oli meil võimalus ise midagi ette võtta. Aprilli lõpus võttis minu ja Maryga ühendust üks meie ühine sõbranna. Misaki oli meiega eelmisel semestril samas loengus ning ma suhtlen temaga senini üpris tihedalt, kuigi ei näe teda enam nii tihti. Ta on natuke ebatüüpiline jaapanlane: ta on vali, oskab end kehtestada ja tema unistus on kunagi Hawaiile kolida ning seal töötada. Igal juhul võttis Misaki meiega uuesti ühendust ja küsis, kas me oleksime ühest väikesest grillipeost huvitatud. Loomulikult olime koheselt nõus ning nii leppisime kokku päeva ja kellaaja, millal Misaki meile vastu tuleb, et meid siis enda juurde viia. 

Ausalt öeldes olime mõlemad Maryga alguses natuke mures. Reeglina kui me noorte jaapanlaste seltskonnas viibime, on nad kõik väga tagasihoidlikud ega oska millestki rääkida. Isegi kui üritame nendega vestlust alustada, ei võta nad vedu. Tavaliselt on probleem selles, et nad tunnevad, et peavad meiega inglise keeles rääkima. Isegi kui üritame midagi jaapani keeles küsida, vastavad nad inglise keeles (sest on täiesti välistatud, et me saame jaapani keelest aru!) ning kuna nad pole oma inglise keele oskuses väga kindlad, vastavad nad alati väga lühidalt, paarisõnaliste lausungitega. Niimoodi on võimatu vestlust üleval hoida ja lõpuks istume kõik ikkagi ebamugavas vaikuses. Seetõttu oli meil kerge hirm, et ka see grillipidu on samasugune, kuid Misaki juurde kohale jõudes ootas meid ees paras üllatus. 

Nimelt ei olnud tegemist noorte jaapanlaste grillipeoga - tegemist oli hoopis pereüritusega. Kohal olid loomulikult Misaki vanemad, tädid, onud, vanemate parimad sõbrad, Misaki õde ja kümneaastane nõbu. Ühesõnaga, kuskil viieteistkümnest osalejast olid vaid viis alla neljakümne aasta vanused. See oli parajalt ootamatu... ja kergelt hirmutav. Vähemalt seni, kuni meid tervitama tuldi. 

Kakskümment minutit pärast kohalejõudmist avastasin, et tegelikult pole perekondlikud peod jaapanis sugugi nii hirmutavad. Vahetult pärast kohalejõudmist suruti meile mõlemale kätte klaas veini, meid pandi laua äärde istuma ning äkitselt ümbritses meid terve trobikond vanemaid jaapani naisterahvaid, kes üritasid meiega inglise-jaapani segakeeles rääkida. Nad uurisid, kust me tuleme, kui kaua plaanime jaapanis olla, mis meile siin meeldib ja nii edasi. Iga kord, kui vastasime neile jaapani keeles, olid nad vaimustuses ning kiitsid meid taevani. Aja möödudes hakkas vestlus sujuma, sest need naised ei olnud absoluutselt häbelikud. Isegi kui nad ei osanud midagi inglise keeles öelda, püüdsid nad end kuidagi selgeks teha ning vahetevahel oli tulemus päris koomiline. Näiteks kui me küsisime, mis üks või teine laual olev roog on, püüdis Misaki tädi meile nii hästi kui võimalik vastata:

"See on... see on... hmm... vetika sõber! Mitte vetikas! Vetika sõber!"

"Olgu... ja see kala seal?"

"See on angerja sõber!"

Niimoodi üritas ta meile selgeks teha, et veidra rohelise salati tooraineks oli midagi vetikalaadset ja lauale toodud kala sarnanes maitse ja välimuse poolest angerjale. Õhtu jooksul toodi lauale veel mitu veinipudelit ja lõpuks ka shampus ning mida rohkem Misaki pereliikmed jõid, seda lõbusamaks ja avatumaks nad muutusid. 

Toit oli samuti suurepärane. Lisaks ribidele ja veiselihale pakuti meile soola ja sojakastmega grillitud rannakarpe, hiidkrevette, mitut erinevat sorti kala ja palju muud. Lahkudes valati meid üle kallistuste ja ilusate soovidega ning loomulikult kutsuti meid tagasi. Koduteel metroos istudes olime Maryga ühel meelel: Jaapanis on perekondlikud peod tunduvalt lahedamad kui noortepeod.