Kolimisrõõmud ehk "Teretulemast Narniasse!"

Viimastest nädalatest enne lahkumist ma väga ei räägiks: piisab sellest, kui ütlen, et aeg möödus pidutsedes, paanitsedes ja nuttes. Enne Jaapanisse minekut olin veidi närviline, sest olin kindel, et 11 kuud on kaugelt liiga pikk aeg välisriigis olemiseks ning et mul hakkab... igav? hirmus? midagi vahepealset? Juuli lõpus avastasin aga, et 11 kuud on äärmiselt lühike aeg. Liiga lühike. Ma ei jõudnud silmigi pilgutada, enne kui see aeg juba möödus ja ma pidin lahkuma. Oh seda õnnetust!

Enne lahkumist oli aga vaja oma asjad kokku pakkida ja valida, mida kaasa võtta ja mida mitte. Olin seda tööd muudkui edasi lükanud, kuid nädal enne lahkumist pidin end lõpuks kokku võtma. Mul oli terve hunnik talve- ja sügisriideid - suurema osa neist saatsin pakiga Eestisse - ja igasugust muud kraami, mis oli vaja kuidagi kohvrisse mahutada. See oli aga jäämäe tipp.

Ma poleks kunagi uskunud, kui palju saasta võib üks inimene aasta jooksul kokku korjata. Isegi mitte aasta - olin ainult 11 kuud Jaapanis olnud! Kolimist alustades ei tundunud olukord nii hull... ja siis ma avastasin, et igas mu kapis, sahtlis ja toanurgas avaneb värav teisse dimensiooni - kusjuures igas dimensioonis elas ekstsentriline kogumismaaniaga erak, kelle elu eesmärgiks oli võimalikult palju kasutuid asju kokku korjata. See oli nagu mingi väärastunud versioon imedemaast - ainult et vaimustava maagilise kuningriigi asemel sattusin mina müstilisse prügimaailma, kust kasutud asjad ei paistnud kunagi otsa lõppevat. "Narnia Kroonikad: Grete ja kümme tuhat kasutut asja." Või siis sada tuhat...? Ma ei lugenud üle. Igast toa nurgast tuli terve hunnik müstiliselt mõttetut kraami välja, mille olemasolust mul varem aimugi polnud: karbitäis ühekordseid raseerijaid, metallist aiatool, pikendusjuhe, padjapüüritäis tampoone (ma ei tee nalja), terve rull pruuni kangast, jalgrattaõli (?), vaharibad, tikkimisvarustus... Need on vaid mõned näited.

Enda õigustuseks saan öelda, et kogu see kraam ei olnud minu oma. Kui vanad tudengid (need, kes tulid vaid üheks semestriks ja need, kes alustasid minust semester varem) lahkusid, jätsid nad kõik oma asjad (köögitarvikud, puhastusvahendid ja muu pudi-padi) tudengitele, kes neist maha jäid. Kuna mina olin üks nendest - ja minu tuba oli kõige suurem - jäi suurem osa asju minu juurde. Ja nii pidin vahetult enne lahkumist kogu seda kraami sorteerima hakkama. 

Muretsesin mitu suurt pappkasti ja hakkasin asju sisse laduma. Alguses läks kõik hästi. Potid, pannid ja taldrikud läksid ühte kasti, pesupulbrid ja pesulõksud teisse, kaustikud ja pastakad kolmandasse... Ja ülejäänud kraam? Kudumisasjad? Tabalukuga hoiukarp? Teibirullid? Mida rohkem asju sorteerisin, seda keerulisemaks asi muutus. Ma ei teadnud enam, millisesse karpi asju laduda või millised asjad üldse alles jätta. Kas uutel tudengitel oleks kaustikuid ja kladesid vaja? Mina vajasin kogu aasta jooksul vaid üht kaustikut ning sellegi ostsin ise 100 jeeni eest (kuskil 70 euro senti) 7elevenist. Ja pastakad/pliiatsid? Mina võtsin enda omad kodunt kaasa. Mida teha maitseainete ja sojapudelitega. Ära visata? Kellelegi edasi anda? Ja teepakikesed? Ja mul oli veel röster, mille pidin kellelegi edasi andma! 

Kõige tipuks saatis kool meile enne lahkumist kena väikese informeeriva kirja: "Kui teie tuba on pärast lahkumist segamini või kahjustatud, võib korteriomanik teilt hüvitist nõuda." Muidu poleks ma muretsenud, aga vahesein, mis eraldas minu rõdu naabri omast oli katki. Ja see oli minu süü... Mitte otseselt - ega mina oma tagumikuga seina puruks ei peksnud. Ma lihtsalt korraldasin peo, mille käigus see juhtus. Minu hale katse superliimi ja kleeplindiga seina parandada ei olnud kuigi tulemusrikas, nii et nüüd laiutas vaheseinas suur auk, mida oli võimatu varjata või peita. Nad ei kavatsenud ju selle eest hüvitist nõuda, eks ju?
Mul kulus kolm päeva, et asjad kokku pakkida ja tuba korda teha. Suurem osa kraamist lendas prügisse, aga kui ma olin lõpetanud, oli mul kaheksa suurt kasti kraami, mille pidin sokutama mõnele nendest tudengitest, kes jäid järgmiseks semestriks Jaapanisse. Kahjuks oli neid tudengeid vaid kuus, nii et kogu lahkujate kraam pidi neile minema ja suurem osa tubadest oli juba puupüsti igasugust risu täis. Ma ei tahtnud neid veel oma asjadega koormata, aga muud valikut polnud. Või siiski...?
Vahetult enne lahkumist tekkis mul ühe teise tudengiga väike konflikt. Ma ei lasku detailidesse, kuid lühikokkuvõte on selline: tema ütles midagi äärmiselt solvavat (mitte minu vaid mu sõprade kohta) ja mina ütleksin, et ta vait jääks. See ei olnud midagi väga dramaatilist, kuid see häiris mind veel pikka aega, sest ma ei talu, kui mu sõpradest halvasti räägitakse. Ja nüüd, kui mul oli vaja oma asjadest lahti saada, meenus mulle see konflikt. Kuna tegemist oli isikuga, kes jäi veel ka järgmiseks semestriks Jaapanisse, oli mul täiuslik võimalus talle... kätte maksta? Jah, see oli väiklane ja ma polnud selle üle kuigi uhke, aga kui ma kell kolm öösel oma kastid tema ukse taha kuhjasin (nii et toast väljapääsemine oleks raskendatud olnud), tundsin ma end päris rahulolevana. Mingil veidral moel arvasin ma, et sean niimoodi õigluse jalule... tekitades talle kergeid ebamugavusi. Pealegi sain ma oma asjadest lahti ja kui ma järgmisel päeval kuulsin, et mind väljavihastanud isik oli parajalt nördinud, kui kastid avastas, sain ma hea kõhutäie naerda. Vahetevahel on päris hea olla paha...

Mida sa siis viimastel nädalatel tegid?

Seda: 

https://www.youtube.com/watch?v=5t6w92pvXpE&list=UUhL-CyPDqn-0H9OcwhotzvQ 

Enne kui te küsite "Kas sa midagi peale pidutsemise ka seal Jaapanis tegid?" - ja seda on minult mitu korda küsitud - pean ma mainima, et tegemist oli viimaste nädalatega. Üritasime allesjäänud ajast viimast võtta ja samal ajal unustada, et pidime lahkuma. Pealegi, milline idioot võtaks kaamera kooli kaasa ja filmiks seda, kuidas kõik õpivad? Keegi ei viitsiks seda ju vaadata! Nii et siin on kokkuvõte viimase kolme nädala pidudest (ja festivalidest). Ma ei hakka midagi enamat viimaste nädalate sündmuste kohta ütlema, sest pilt (või õigemini video) ütleb rohkem kui tuhat sõna. Kokkuvõtteks ainult nii palju: mul oli lõbus.

Pealinna-saaga jätkub

Teine päev Tokyos meenutas üht nendest õnnetutest komöödiatest, kus tegelastel kõik nihu läheb ja nad sattuvad ühest sekeldusest teisse. Asi algas sellega, et juba hommikusöögi leidmiseks kulus meil pool tundi. Uskumatu, et võõrastemaja lähedal ei olnud ainsatki tõsiseltvõetavat kohvikut! Võib-olla oli asi varases kellaajas, kuid pidime tükk aega jalutama, enne kui jõudsime kohvikusse, mis pakkus hommikusööki... ja selleks oli viil röstsaia, üks muna ja veidi salatit... Tundub, et Jaapanlaste ettekujutus korralikust hommikusöögist ei ühildu meie omaga.

Järgnes päev täis kõndimist ja kõndimist... ja kõndimist... ja kõndimist.........

Ma ei tee nalja - me jalutasime ühest kohast teise, püüdes päevast viimast võtta. Pidime juba samal õhtul (minu mäletamist mööda kell 23.30) lahkuma, seekord mitte küll rongi vaid öise bussiga. Esimene peatus oli Shibuya, kus asub Tokyo kõige suurem ristmik - see, mida tihti igasugustes jaapani filmides näidatakse, kui tahetakse demonstreerida pealinna ülerahvastatust - maailma kõige rahvarohkem Starbucks (jah, see on ametlikult registreeritud) ja Hachiko kuju. Juhuks, kui on keegi,  kes seda lugu ei tea: Hachiko oli (akita tõugu) koer, kes oli oma omanikule nii truu, et tuli igal päeval talle Shibuya jaama vastu, kui viimane töölt tuli. Ta tegi seda isegi pärast seda, kui ta omanik suri - ta ootas oma 9 aastat igal õhtul jaama juures omanikku, kes oli juba ammu surnud. Nähtavasti oli tema lugu nii liigutav ja armas, et temast tehti isegi film (kus millegipärast mängib Richard Gere, kui ma ei eksi...o.O). Nüüd seisab koerakese kuju kenasti Shibuya metroojaama juures, lontis kõrvaga ja kõik, ning see on kuulsaks vaatamisväärsuseks kujunenud.
Loomulikult tahtsime kujust pilti saada, nii et kohale jõudes asusime otsingutele. Ausalt öeldes ei ole Shibuya jaama esine haljasala kuigi suur... ja ometi tegime puude ja lillepottide ümber ühe ringi... ja siis teise... ilma et oleksime suutnud kuju leida. Tõsiselt? See on kuulus turismiobjekt! Selle ümber oleks pidanud terve trobikond turiste olema! Miks me seda siis ometi leida ei suutnud?! Pärast kolmandat ringi ümber puude oli olukord nii lootusetu, et küsisime juhuslikult politseinikult juhiseid... ja avastasime, et seisime kujust paarikümne meetri kaugusel. See oli lihtsalt pajuokste vahele peitunud... ja me olime pimedad...

Järgnes jalutuskäik Harajukusse ja Yoyogi parki. Poolel teel parki avastasime, et seal toimub midagi laadataolist. Tee ääres seisid erinevad eksootilisi roogi pakkuvad putkad, millest mõned olid äärmiselt põnevate siltidega.

 Fuckin' yummy burgers? Ka nii saab oma toodet reklaamida...

Park ise oli imeilus ning veetsime mitu tundi lihtsalt ringi jalutades ja vaadet nautides. Korraks õnnestus isegi unustada, et olime suurlinnas. Tahtsime sealt edasi loodusloo muuseumisse minna - kuuldavasti on seal päris muljetavaldav fossiilide kogu - kuid selleks ajaks, kui kohale jõudsime, oli see juba kinni. Egas midagi - liikusime edasi. Järgnevad tunnid möödusid suveniire ostes, ühest peatusest teise reisides ja linna melu nautides. Lõpuks läks pimedaks ja käes oli õhtusöögi aeg.
Kuuldavasti on Tokyos üks vähestest maailmas olevatest Ainu restoranidest. Juhul, kui keegi pole mu Hokkaido saagaga tuttav - Ainud on Jaapani pärismaalased. Praegu on neid alles käputäis ja nad elavad valdavalt Hokkaidol, kuid Tokyos avati hiljuti restoran, kus pakutakse autentseid ainu roogi. Loomulikult tahtsime neid maitsta - see oli ju ikkagi ainulaadne võimalus! Niisiis võttis üks meist GPSi kätte ja suundusime lähimasse metroopeatusesse.
Restoran asus suhteliselt vaikses ja mahajäetud piirkonnas, kus mul õnnestus esimest korda näha rohkem kui üht kodutut korraga: ühe silla all oli neid terve trobikond magamas. Jalutasime mööda pimedaid kõrvaltänavaid, järgides GPSi juhiseid ja püüdes restorani leida. Me muudkui kõndisime... ja kõndisime... ja kõndisime... kuid see oli nagu vikerkaare lõpu otsimine. Ükskõik kui palju me ka ei kõndinud, oli sihtmärk ikkagi sama kaugel. Käisime vist kolm korda ühe ja sama silla alt läbi. Minutid tiksusid edasi, lahkumise moment jõudis aina lähemale ja me olime kohutavalt näljased. Ja restoran oli justkui õhku haihtunud.
Ekslesime vist vähemalt 40 minutit mööda pimedaid tänavaid ringi, kui avastasime, et GPS oli terve aeg hoopis valet asukohta näidanud. Restorani asemel osutas ta hoopis mingile suvalisele hotellile... Selleks ajaks oli kell juba kümme ja me pidime ikka veel Ikebukurosse sõitma (ja see võttis vähemalt pool tundi), bussipeatuse üles leidma ja sööma... Otsustasime selleks korraks alla anda ja kindla peale välja minna. Raske südamega pöördusime metroopeatusesse tagasi - eks peame millalgi Jaapanisse tagasi minema, et ainu sööki proovida.
Bussipeatuse leidmine ei olnud samuti kuigi lihtne: pidime taaskord mööda pimedaid tänavaid seiklema, kuni jõudsime suure kaubamajani, mille eest buss pidi sõitma hakkama. Kahjuks oli kaubamaja juba kinni, kuid bussi lahkumiseni oli peaaegu tund ja me olime kohutavalt näljased. Otsustasime kuskilt lähedalt mingi kiirsöögikoha leida ja seal õhtustada - muud valikut meil ju ei olnud.
Millegipärast on nii, et kui sul midagi vaja on, ei leia sa seda kuskilt. Jaapanis on muidu nii palju igasuguseid kiirsöögikohti - eriti Tokyos, kus elab palju rahvast - ja ometi ei õnnestunud meil ühtki restorani leida. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti vaid röstsaia tomati ja salatilehega (ja selle eest nõuti hingehinda), ühe kohaliku baari ja üheainsa tõsiseltvõetava söögikoha... kus serveeriti ainult liha. Muidu poleks see probleemiks olnud, kuid üks meist oli taimetoitlane... Selleks hetkeks olin ma nii näljane ja väsinud, et jäin söögikoha ette seisma ja lihtsalt itsitasin tükk aega. Kõigist kohtadest pidime just liharestorani ette jõudma. Ma ei saanud isegi oma taimetoitlasest sõbranna peale vihane olla: ta oli muidu äärmiselt vähenõudlik, positiivne ja oli hämmastav, et ta suutis olla taimetoitlane riigis, kus "salat" on veidike hakitud kapsast ja veidike maisi. Kell oli vist juba üksteist, kui lõpuks alla andsime ja valisime kergema vastupanu tee: astusime bussipeatuse läheduses olevasse 7eleven'isse ning ostsime mõned valmistoidud, mille lasime poes soojaks teha.
Õhtu lõppes bussipeatuse läheduses olevas pargis: istusime liivakasti äärel, sõime mikrolaineahjus soojaks lastud kiirtoitu ja jõime õlut (avalikus kohas joomine on Jaapanis muidu keelatud)... ja itsitasime. Miks? Olime selleks hetkeks juba piisavalt väsinud, et ei vajanud enam põhjust. Meie pealinna-saaga oli lõpule jõudnud. Olime väsinud, näljased, veidi pettunud, aga veidi õlut tegi imesid, nii et kui bussi peale läksime, tundsime end juba palju paremini.
Bussisõidust nii palju, et see kestis kuus tundi ja me tegime kolm peatust - iga kord teavitas bussijuht meid väga meeldiva sõbraliku häälega, et "Nüüd tuleb peatus, aga lahkuge bussist väga vaikselt, et magajaid mitte segada". Ja siis pandi bussis prožektorid põlema. Tõsiselt? Sest silmipimestav valgus ei sega magajaid ju mitte mingil juhul... Jaapanlased ja loogika...

Rannapuhkus pealinnas

Nagu tavaliselt, jätkan ma oma looga alles siis, kui reis on juba ammu lõppenud ja kõik on juba unustanud, et üldse kunagi ära käisin. Nojah, olen laisk - ega siin ei saa midagi muud öelda. Igal juhul püüan otsad kokkupoole tõmmata ja ka suve lõpu juhtumised kirja panna.
Juba enne Jaapanisse kolimist oli mul kindel plaan Tokyosse minna - oleks ju veidi nüri elada aasta otsa võõras riigis, ilma pealinna külastamata. Juuli keskel avastasin aga, et minu aeg hakkab otsa saama ning otsustasin seega, et oleks viimane hetk Tokyos lõpuks ära käia.
Nädala jooksul õnnestus mul öömaja kinni panna, bussipiletid osta, kotid pakkida ja laupäeva varahommikul asusime siis teele. Mina ja kaks sõpra. Sel hommimul juhtus mitu tavatut asja,l. Esimeseks oli täiesti ootamatult filmilik tagaajamine metroopeatuse ees, kui parasjagu poest tulime. Meie reis polnud veel alanudki, kui poest välja astudest politseisireene kuulsime. Järgmisel hetkel kihutas meist kummide vilinal mööda must sportauto, millele järgnes vilkurite ja sireenide saatel politseisõiduk. Ja mina olin seni kõigile väitnud, et Jaapan on jube turvaline riik. Eestis küll midagi sellist ei näe! Või vähemalt mina pole näinud.
Järgmine ootamatu seik leidis aset rongis. Sõit Nagoyast Tokyosse kestis kuskil tunnikese (Shinkanseniga) ja kuna rong oli üpri täis, pidime sõpradega eraldi istuma. Mina istusin ühe vanema härrasmehe kõrvale, kes ei teinud kogu sõidu ajal minust väljagi. Siis aga jõudsime eelviimasesse peatusesse ning äkitselt pöördus ta minu poole ja küsis inglise keeles:
"Kas see on teil esimene kord Tokyos?"
"Jaa, on küll" vastasin jaapani keeles, sest selleks hetkeks oskasin keelt nii palju küll.
"Olete ameeriklane?"
"Ei, eestlane."

"Aa... Te olete siis abielus, eks?"

"Ah...?"

Olin nii segaduses, et ei suutnud kohe vastata. Oota, mida? Kuidas on minu rahvus seotud sellega, kas olen abielus või ei? Millest üldse selline küsimus? Kas ainult abielus välismaalased reisivad Tokyosse? Milles asi?! Aga selleks hetkeks jõudsime juba lõpp-peatusesse kohale ja härra tõusis vastust ootamata püsti ja kadus. 

Kolmas ebatavaline olukord leidis aset Tokyos ja seisnes selles, et me eksisime metroos ära. Jaapani metroosüsteem on suurepärane ja ma olen seda alati kiitnud (kui Kyoto metroosüsteem välja jätta), aga Tokyos... Jah, tegelikult on ka Tokyo metroo üpris lihtne, arusaadav ja mugav, aga esimesel momendil oli see lihtsalt äärmiselt...segane. Olin harjunud Naguya metrooga, kus oli viis erinevat liini. Tokyos oli neid... viissada? Ja kõik erineva värviga tähitsatud.
Leidsime lõpuks liini, mis meid võõrastemaja juurde viis, ning pealinna seiklus võis alata. Meil oli Tokyos aega veidi vähem kui kaks päeva, mistõttu pidime ühest piirkonnast teise tuhisema. Alustasime Akihabarast, mis on anime- ja manga-fännide paradiis. Igal pool olid poed erinevate mängude, mangade ja DVDdega, lisaks hunnik kostüümipoode, mänguasjapoode, galeriisid, teemakohvikuid ja palju muud. Sõime lõunat metroojaama kõrval asuvas Gundam Cafe's - kohvik, mille sisustus ja toidud olid kujundatud ühe kuulsama anime põhjal. Toit oli päris hea, aga nimed... need olid veel paremad (Unicorn Gundam Destroy Mode? Suurepärane!)

Järgnes jalutuskäik läbi Asakusa, mis on üks vanimaid linnaosi ja kus asub ka üks Tokyo suurimaid templeid. Kaugemalt paistis Tokyo Sky Tree - hiljaaegu ehitatud vaateplatvormiga torn, kuhu me isegi ei plaaninud minna - kuuldavasti maksis pilet röögatu summa ja me olime juba selletagi piisavalt vaesed.

Viimaseks peatuseks oli Odaiba - tehissaarel asuv linnaosa, millest ma ei teadnud mitte midagi peale selle, et seal oli rand. Ujumisriideid mul kaasas ei olnud, aga mõte rannas lesimisest oli siiski päris meeldiv. Pidime sinna jõudmiseks eraldi rongi võtma, kuid see oli väike vaev ning aknast avanes päris hea vaade kogu linnale. Jõudsime pärastlõunal Odaibasse kohale ja ma olin vapustatud. Tokyo on niigi uhke ja vaimustav, kuid Odaiba oli hoopis teistsugune. See oli kui värske tuuleiil muidu umbses ja lõõmavas linnas. Tokyo on rahvarohke, majad on tihedalt üksteise kõrval, igal pool on palju sagimist ja kõigil on kogu aeg kiire - Odaiba on aga selle täielik vastand. Jah, rahvast oli üpris palju, kui sinna jõudsime, kuid seal oli nii palju ruumi! Nii palju rohelust! Hoonete vahel olid haljasalad, pargid, purskkaevud... Kogu arhitektuur oli äärmiselt modernne, kaugustes paistis suursugune vaateratas ja meil õnnestus isegi Vabadusesammas üles leida. Milleks New Yorki minna, kui kõik vajalik on Tokyosse kohale toodud!

Kondasime tükk aega sellel suurepärasel tehissaarekesel ringi, leidsime hiiglasliku Gundami roboti (mis oli raskem kui võiks arvata - arvestades seda, et tegemist on hiiglasliku robotiga) ja läksime lõpuks randa päikeseloojangut nautima. Rannal seistes avanes meile vaade Tokyo kesklinnale ja Vikerkaaresillale, mis pimeduse saabudes erinevates värvides särama lõi. Veel aeglaselt sõitvad paadid särasid samuti tuledes ning mida pimedamaks läks, seda kaunimaks vaade muutus. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui hämmastav see välja nägi. Tegemist oli vist kõige kaunima päikeseloojanguga, mida seni olin näinud ja pimeduse saabudes, kui kogu linn säras ja helkis, tekkis mul veider nostalgiline jõulutunne.

Õhtu lõpuks otsustasime vaaterattaga väikese ringi teha. Ostsime lähedalasuvast poest mõned õlled ja suundusime vaateratta järjekorda... kus abivalmis silt teavitas meid, et toitude või jookide vaaterattasse kaasavõtmine on keelatud. Vaatasime kõik üksteisele otsa... ja otsustasime silti ignoreerida. Leppisime kokku, et peame sõidu ajal lihtsalt õlled kiiresti ära jooma - siis ei saa keegi midagi teada. Mõeldud - tehtud! Istusime vaaterattasse ja sõit algas. Niipea, kui olime töötajate vaatevinklist väljas, tegime kotid lahti, võtsime õllepurgid välja ja alustasime kaanimist. Ausalt öeldes... oleksin pidanud väiksema purgi ostma. Arvasin, et vaaterattal läheb rohkem aega, aga enne kui arugi sain, olime tipus ja mul oli vaid neljandik purgist joodud. Mul polnud muud valikut, kui kiiremini jooma hakata. Ma ei tea, mida töötajad oleksid mulle teinud, kui oleksin lahtise õllepurgiga välja astunud ja neist mööda läinud. Ilmselt oleks nad mind lihtsalt väga viisakalt välja juhatanud ja üritanud mulle halvas inglise keeles selgeks teha, et eksisin reeglite vastu - ehk siis, mitte midagi kohutavat - aga ma ei tahtnud probleeme. Ja nii kulistasin ülejäänud õlle alla, püüdes meeleheitlikult krooksatusi alla suruda. Mul õnnestus hetk enne kabiini ukse avanemist purk tühjendada ja kotti pista ning välja astudes olin enda üle äärmiselt uhke... kuigi poleks vist pidanud olema. Ma arvan, et töötajad kahtlustasid midagi, kui me kolmekesi veidralt itsitades ja süüdlaslike nägudega välja astusime, kuid nad ei öelnud midagi. See oli ju ometi Jaapan...