Monday, December 15, 2014

Kolimisrõõmud ehk "Teretulemast Narniasse!"

Viimastest nädalatest enne lahkumist ma väga ei räägiks: piisab sellest, kui ütlen, et aeg möödus pidutsedes, paanitsedes ja nuttes. Enne Jaapanisse minekut olin veidi närviline, sest olin kindel, et 11 kuud on kaugelt liiga pikk aeg välisriigis olemiseks ning et mul hakkab... igav? hirmus? midagi vahepealset? Juuli lõpus avastasin aga, et 11 kuud on äärmiselt lühike aeg. Liiga lühike. Ma ei jõudnud silmigi pilgutada, enne kui see aeg juba möödus ja ma pidin lahkuma. Oh seda õnnetust!
Enne lahkumist oli aga vaja oma asjad kokku pakkida ja valida, mida kaasa võtta ja mida mitte. Olin seda tööd muudkui edasi lükanud, kuid nädal enne lahkumist pidin end lõpuks kokku võtma. Mul oli terve hunnik talve- ja sügisriideid - suurema osa neist saatsin pakiga Eestisse - ja igasugust muud kraami, mis oli vaja kuidagi kohvrisse mahutada. See oli aga jäämäe tipp.
Ma poleks kunagi uskunud, kui palju saasta võib üks inimene aasta jooksul kokku korjata. Isegi mitte aasta - olin ainult 11 kuud Jaapanis olnud! Kolimist alustades ei tundunud olukord nii hull... ja siis ma avastasin, et igas mu kapis, sahtlis ja toanurgas avaneb värav teisse dimensiooni - kusjuures igas dimensioonis elas ekstsentriline kogumismaaniaga erak, kelle elu eesmärgiks oli võimalikult palju kasutuid asju kokku korjata. See oli nagu mingi väärastunud versioon imedemaast - ainult et vaimustava maagilise kuningriigi asemel sattusin mina müstilisse prügimaailma, kust kasutud asjad ei paistnud kunagi otsa lõppevat. "Narnia Kroonikad: Grete ja kümme tuhat kasutut asja." Või siis sada tuhat...? Ma ei lugenud üle. Igast toa nurgast tuli terve hunnik müstiliselt mõttetut kraami välja, mille olemasolust mul varem aimugi polnud: karbitäis ühekordseid raseerijaid, metallist aiatool, pikendusjuhe, padjapüüritäis tampoone (ma ei tee nalja), terve rull pruuni kangast, jalgrattaõli (?), vaharibad, tikkimisvarustus... Need on vaid mõned näited.
Enda õigustuseks saan öelda, et kogu see kraam ei olnud minu oma. Kui vanad tudengid (need, kes tulid vaid üheks semestriks ja need, kes alustasid minust semester varem) lahkusid, jätsid nad kõik oma asjad (köögitarvikud, puhastusvahendid ja muu pudi-padi) tudengitele, kes neist maha jäid. Kuna mina olin üks nendest - ja minu tuba oli kõige suurem - jäi suurem osa asju minu juurde. Ja nii pidin vahetult enne lahkumist kogu seda kraami sorteerima hakkama. 
Muretsesin mitu suurt pappkasti ja hakkasin asju sisse laduma. Alguses läks kõik hästi. Potid, pannid ja taldrikud läksid ühte kasti, pesupulbrid ja pesulõksud teisse, kaustikud ja pastakad kolmandasse... Ja ülejäänud kraam? Kudumisasjad? Tabalukuga hoiukarp? Teibirullid? Mida rohkem asju sorteerisin, seda keerulisemaks asi muutus. Ma ei teadnud enam, millisesse karpi asju laduda või millised asjad üldse alles jätta. Kas uutel tudengitel oleks kaustikuid ja kladesid vaja? Mina vajasin kogu aasta jooksul vaid üht kaustikut ning sellegi ostsin ise 100 jeeni eest (kuskil 70 euro senti) 7elevenist. Ja pastakad/pliiatsid? Mina võtsin enda omad kodunt kaasa. Mida teha maitseainete ja sojapudelitega. Ära visata? Kellelegi edasi anda? Ja teepakikesed? Ja mul oli veel röster, mille pidin kellelegi edasi andma! 
Kõige tipuks saatis kool meile enne lahkumist kena väikese informeeriva kirja: "Kui teie tuba on pärast lahkumist segamini või kahjustatud, võib korteriomanik teilt hüvitist nõuda." Muidu poleks ma muretsenud, aga vahesein, mis eraldas minu rõdu naabri omast oli katki. Ja see oli minu süü... Mitte otseselt - ega mina oma tagumikuga seina puruks ei peksnud. Ma lihtsalt korraldasin peo, mille käigus see juhtus. Minu hale katse superliimi ja kleeplindiga seina parandada ei olnud kuigi tulemusrikas, nii et nüüd laiutas vaheseinas suur auk, mida oli võimatu varjata või peita. Nad ei kavatsenud ju selle eest hüvitist nõuda, eks ju?
Mul kulus kolm päeva, et asjad kokku pakkida ja tuba korda teha. Suurem osa kraamist lendas prügisse, aga kui ma olin lõpetanud, oli mul kaheksa suurt kasti kraami, mille pidin sokutama mõnele nendest tudengitest, kes jäid järgmiseks semestriks Jaapanisse. Kahjuks oli neid tudengeid vaid kuus, nii et kogu lahkujate kraam pidi neile minema ja suurem osa tubadest oli juba puupüsti igasugust risu täis. Ma ei tahtnud neid veel oma asjadega koormata, aga muud valikut polnud. Või siiski...?
Vahetult enne lahkumist tekkis mul ühe teise tudengiga väike konflikt. Ma ei lasku detailidesse, kuid lühikokkuvõte on selline: tema ütles midagi äärmiselt solvavat (mitte minu vaid mu sõprade kohta) ja mina ütleksin, et ta vait jääks. See ei olnud midagi väga dramaatilist, kuid see häiris mind veel pikka aega, sest ma ei talu, kui mu sõpradest halvasti räägitakse. Ja nüüd, kui mul oli vaja oma asjadest lahti saada, meenus mulle see konflikt. Kuna tegemist oli isikuga, kes jäi veel ka järgmiseks semestriks Jaapanisse, oli mul täiuslik võimalus talle... kätte maksta? Jah, see oli väiklane ja ma polnud selle üle kuigi uhke, aga kui ma kell kolm öösel oma kastid tema ukse taha kuhjasin (nii et toast väljapääsemine oleks raskendatud olnud), tundsin ma end päris rahulolevana. Mingil veidral moel arvasin ma, et sean niimoodi õigluse jalule... tekitades talle kergeid ebamugavusi. Pealegi sain ma oma asjadest lahti ja kui ma järgmisel päeval kuulsin, et mind väljavihastanud isik oli parajalt nördinud, kui kastid avastas, sain ma hea kõhutäie naerda. Vahetevahel on päris hea olla paha...

No comments:

Post a Comment